Vikipeedia

Johannes Beermann

 See artikkel räägib Eestist pärit kooliõpetajast ja vaimulikust. Samanimeliste isikute kohta vaata artiklit Johannes Beermann (täpsustus).

Johannes Immanuel Beermann (16. aprill (vkj 4. aprill) 1878 Põltsamaa, Viljandimaa, Liivimaa – 23. jaanuar 1958 Göttingen) oli eesti-saksa päritolu õpetaja ja luterlik vaimulik, aastatel 1934–1945 Danzigi piiskop.

Elulugu muuda

Ta oli eestlasest kooliõpetaja Gustav Beermanni (1832–1917) ja tema sakslannast abikaasa Caroline Juliana Beermanni (sündinud Jürgens; 1835–1905) poeg.[1]

Haridusteed alustas Beermann Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. Aastatel 1898–1906 õppis Beermann evangeelset teoloogiat Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja täiendas ennast ka Berliini ülikoolis.[1] Ta kuulus baltisaksa üliõpilaskorporatsiooni Estonia.[2]

1906. aastal alustas ta tööd õpetajana Peterburis Smolnõi Instituudi saksa keele õpetajana, 1912–1914 töötas ta keisri palvekirjade vastuvõtmise kantseleis ametnikuna tegeledes saksakeelsete kirjadega. Esimese maailmasõja päevil teenis ta Venemaa armees. Pärast sõja lõppu pöördus ta 1918. aastal tagasi Eestisse, kus töötas algul Järvamaa kooliinspektorina ja 1919. aastal Tallinna toomkooli õpetajana.[1]

1919. aastast töötas Beermann haridusministeeriumi vähemusrahvuste osakonna saksa rahvussekretärina. 1920 oli ta Saksa Ühingute Liidu asutajaliige ja selle organisatsiooni esimene esimees.[1] 1925. aastast oli ta Saksa kultuuromavalitsuse sekretär.[3]

1932. aastal kutsus Danzigi vabalinna evangeelne maasinod, mis kuulus Vanapreisi Uniooni Kirikusse, Beermanni Grosses Werderi kreisis asuva Osterwicki koguduse pastoriks. Samal aastal astus Beermann ka Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse.[4] Kuna ta oli Danzigi evangeelsete vaimulike seas esimene natsionaalsotsialistliku partei liige ja kuulus ka natsionaalsotsialistlike kristlaste ühingusse Deutsche Christen, valiti ta sügisel 1933 Danzigi piiskopiks. Septembris 1933 oli natsionaalsotsialistide kontrolli all olnud Vanapreisi Uniooni Kiriku üldsinod ("pruun üldsinod") näinud ette provintsiaalkirikute juhtimismudeli muutuse, mis asendas kindralsuperintendendid piiskoppidega.[5] Tema eelkäija Paul Kalweit, kes oli kindralsuperintendent aastatel 1920–1933, sunniti kiriku sisevõitluses (Kirchenkampf) rühmituse Deutsche Christen survel ametist lahkuma.[6] Beermanni ametisse pühitsemine toimus 21. märtsil 1934 Danzigi Johannese kirikus. Tema pühitseja oli riigipiiskop Ludwig Müller.

Ka natsionaalsotsialiste vastustava Tunnistuskiriku liikmed kirjeldasid Beermanni kui "isiklikult sõbralikku, heasüdamlikku, üldiselt oma koguduseliikmetele head soovivat, iseloomult teatud mõttes rikkumatut" inimest.[7] Pärast Danzigi vabalinna annekteerimist Saksamaa poolt 1939. aastal moodustati 1940. aastal Danzigi ja Lääne-Preisi kirikuala, mis läks piiskop Beermanni alluvusse. Territoriaalselt kattus see uue haldusüksuse, Danzigi – Lääne-Preisi Reichsgau'ga. Nii tulid tema alluvusse ka Pomereelia (peamiselt saksakeelsed) evangeelsed kogudused, mis siiani olid kuulunud Paul Blau juhitud Poola Ühendatud Evangeelsesse Kirikusse. Beermanni asetäitjaks sai konsistooriumi ülemnõunik Gerhard Gülzow, kes oli tuntud mõõduka mehena.

Nõukogude armee lähenedes 1945. aastal pani Beermann ameti maha ja põgenes läände. Ta jäi pidama ülikoolilinna Göttingeni, kus elas surmani 1958. aastal.

Isiklikku muuda

Tema abikaasa oli pankur Georg Scheeli tütar Sophie Charlotte Alwine (Lotte). Nad abiellusid 1919. aastal Järva-Peetri kirikus. Abielust sündis 1923. aastal tütar Sabine Beate Charlotte, kes õppis arstiks ja kandis abielus olles Hopmanni nime.[1][8]

Vaimulikud olid ka piiskop Beermanni vanemad vennad Christoph Beermann ja Gustav Johannes Beermann. Tema õed Emilie Beermann ja Caroline Beermann olid tuntud kooliõpetajad.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Johannes Immanuel Beermann EELK: Vaimulike elulood. Vaadatud 25. märtsil 2013.
  2. ↑ Korporatsioon "Estonia" liige Johannes Beermann, portreefoto
  3. ↑ Kaido Laurits. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Tallinn 2008, lk 73
  4. ↑ Klee, Ernst. Das Personenlexikon zum Dritten Reich. Wer war was vor und nach 1945. Frankfurt am Main, Fischer Taschenbuch, 2005, S. 36. ISBN 3-596-16048-0.
  5. ↑ Krüger, Barbara; Noss, Peter. Die Strukturen in der Evangelischen Kirche 1933-1945. – Kirchenkampf in Berlin 1932-1945: 42 Stadtgeschichten. Berlin, Institut Kirche und Judentum, 1999, S. 149–171. ISBN 3-923095-61-9.
  6. ↑ Balz, Horst; Krause, Gerhard; Müller, Gerhard. Theologische Realenzyklopädie: 36 Bde., Berlin et al.: de Gruyter, 1981, Band 8 'Chlodwig - Dionysius Areopagita', artikkel: Danzig, S. 357. ISBN 3-11-008563-1.
  7. ↑ Walter, Kurt. Danzig. – Die Stunde der Versuchung. Gemeinden im Kirchenkampf 1933-1945. Selbstzeugnisse. München, Chr. Kaiser, 1963, S. 59.
  8. ↑ Sissekanne Tallinna Oleviste koguduse personaalraamatus

Kirjandus muuda

  • Walter, Kurt. Danzig. – Die Stunde der Versuchung. Gemeinden im Kirchenkampf 1933-1945. Selbstzeugnisse. München, Chr. Kaiser, 1963, S. 37-56.
  • Braun, Hannelore; Grünzinger, Gertraud. Personenlexikon zum deutschen Protestantismus 1919-1949. Göttingen, Vandenhoeck & Ruprecht, 2006, S 31 f. ISBN 3525557612.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johannes_Beermann&oldid=5850902"