Vikipeedia

Jean-François Champollion

Jean-François Champollion (prantsuse keeles ka Champollion le Jeune[1] 'Champollion Noor') 23. detsember 1790 Figeac, Loti departemang – 4. märts 1832 Pariis) oli prantsuse orientalist, ajaloolane ja keeleteadlane, egüptoloogia rajaja, egiptuse hieroglüüfilise kirja dešifreerija.

Léon Cogniet. Jean-François Champollioni portree. 1831

Päritolu muuda

  Pikemalt artiklis Champollioni sugupuu

Isa poolt kuulus Jean-François ühte Valbonnais' suguvõsasse[2], mis pärines Valjouffrey külast (Isère'i departemang)[3][4], kus elasid talupojad, kes talviti tegutsesid rändkaupmeestena[4]. Tema vanavanemad, Barthélémy Champollion (sündis 1694 Valjouffreys[3]), kes ei osanud alla kirjutada[4], ja Marie Géréoud või Géroux (sündis 1709 Valbonnais's[3]), abiellusid 1727 Valbonnais's[3][5]. Neil sündis viis last[4]. Nende seas oli Jacques (sündis 10. veebruaril 1744) La-Roche-des-Engelasis (praegu Valbonnais' vald)[3][4][6], kes pagendati oma kodukülast poliitilistel põhjustel[4][7] ja pidi mööda Prantsusmaad hulkuma, kuni ta lõpuks asus Saint-Saveuri basiilikas teeninud kanoonikust sugulase kutsel[8] elama Figeaci[9]. Seal ta abiellus 23. jaanuaril 1773 Jeanne-Françoise Gualieu'ga[10], kes pärines selle linna kodanlusest. Aastal 1772 sai Jacques osta maja[11] ja 1779 raamatupoe Place Basse'il ning uue maja, mis praegu on Champollioni muuseum[12]. Peres sündis kaheksa last[13], nende seas Guillaume (suri sünnituse ajal oktoobris 1773), Thérèse (1774), Pétronille (1776), Jacques-Joseph (8. oktoobril 1778), Jean-Baptiste (suri kolmeaastaselt) ja Marie-Jeanne (1782)[13].

Elulugu muuda

Sünd ja varajane lapsepõlv muuda

Champollioni sünd on seotud kummalise looga[14]: Champollioni ema, kellel oli reuma tõttu raske liikuda, ravis üks talupoeg, kes ennustas talle poja sündi, kuigi naine oli 48-aastane. Champollion sündiski aasta hiljem, 23. detsembril 1790[15] Figeacis ning ristiti sama päeva õhtul[16][17]. Figeacis möllas sel ajal revolutsioon ja Champollioni isa oli tõenäoliselt jakobiin, kuigi on kahtlane, kas ta oli politseisekretär[18].

Teda õpetas põhiliselt vend, kes aga juulis 1798 asus elama Grenoble'isse[19][20]. Sama aasta oktoobris läks poiss kooli[20]. Tal oli väga suuri raskusi matemaatika ja õigekirjaga[21] (neist raskustest sai ta üle alles palju hiljem[22]) ning väga halb iseloom, mis tekitas samuti palju raskusi. Õpetaja abbé Jean-Joseph Calmels[20][23] õpetas talle ladina ja kreeka keele ning loodusloo algmeid[24] ning vend tegeles temaga palju kirja teel[25].

Õpingud Grenoble'is muuda

1801. aasta märtsis lahkus ta Figeacist ning jõudis 27. märtsil 1801 Grenoble'isse, kus ta asus elama oma venna Jacques-Josephi juurde[26] Ta õppis venna käe all[27]. Vend hakkas talle ise tunde andma[28].

Ülesanne osutus vennale liiga raskeks[29]. Ta otsustas anda oma õpilase Grenoble'is tuntud pedagoogi abbé Dussert'i hoolde[30][31]. Champollion oli tema õpilane novembrist 1802 kuni 1804. aasta suvevaheajani. Õppetöö toimus filoloogia alal tema kodus ja muudes ainetes Grenoble'i keskses koolis.[31]. Abbé õpetas talle ladina ja kreeka keelt, samuti alustas poiss abbé julgustusel heebrea keele õppimist ning omandas araabia keele ja süüria keele algmed[32]. Poiss oli õpingutest väga huvitatud.

Märtsis 1804 võeti poiss stipendiumiga Grenoble'i keiserliku lütseumi (praegu Stendhali lütseum) õpilaseks; ta oli hiilgavalt läbinud konkursi komissaride Villarsi ja Lefèvre-Gineau ees[33]. Seal õppis ta augustini 1807. Ema suri samal aastal[34]. Tema õpetajateks olid Claude-Marie Gattel, kes aitas tal keeli õppida, ja botaanik Dominique Villars[35]. Champollion oli seal väga õnnetu, sest ta allus halvasti sealsele sõjaväelisele distsipliinile, kuigi ta täitis sageli "kaprali" ülesandeid, mis seisnesid teiste õpilaste järele valvamises, ja häbenes oma venna vähese jõukuse pärast[35][36]. Tema kannatused tipnesid 1807 "Wangelise afääriga", kui ta vägivaldselt lahutati tema ainsast sõbrast lütseumis[35][37]. Ta õppis lütseumi kahe suure õppeaine matemaatika ja ladina keele kõrval vanu keeli, millest ta kirglikult huvitus. Kirjavahetusest nähtub, et vend andis talle palju tunde[35][38]. Ta organiseeris koos teiste õpilastega ka "Muusade Akadeemia" kirjanduse arutamiseks[35]. Talle tehti ülesandeks kommenteerida üht kirjakohta 1. Moosese raamatust heebrea keeles Joseph Fourier' ees[39][40]. Ta kohtas seal võib-olla Dom Raphaël de Monachis't, Napoleoni lähikondlasest kreeka munka, kes oli osalenud Egiptuse ekspeditsioonis ning kes tõenäoliselt tõestaski, et kopti keel pärineb egiptuse keelest[41]. Ta tahtis siis hakata kopti keelt õppima, kuid Grenoble'is ei olnud see võimalik[41]. Siis tekkiski tal kirg egiptuse hoeroglüüfilise kirja vastu. Ta kirjutas jaanuaris 1806 vanematele kirja[42], kus on öeldud: "Ma tahan seda vana rahvast sügavalt ja pidevalt uurida. Vaimustus, millesse nende tohutute mälestiste kirjeldus mind on viinud, imetlus, millega nende vägevus ja nende teadmised mind on täitnud, kasvavad veelgi koos uute teadmistega, mis ma omandan. Ma kinnitan teile, et kõigi rahvaste seas, mida ma ülimalt armastan, ei kaalu ükski minu südames üle egiptlasi."

Ta töötas palju, koostas mõned väikesed teosed nagu "Dictionnaire géographique de l'orient" ("Idamaa geograafiline sõnastik"), "kommentaari Jesajale"[43] jm. Õpingute jätkamiseks tahtis ta siirduda Pariisi, sest Grenoble'is ei olnud piisavalt võimalusi nii spetsialiseeritud õpinguteks. Jacques-Joseph käis augustist septembrini 1806 Pariisis otsimas vennale võimalusi eruõpinguteks[44]. 1. septembril 1807 esines Jean-François Grenoble'i Teaduste ja Kunstide Akadeemia ees ettekandega "Essai de description géographique de l'Égypte avant la conquête de Cambyse" ("Egiptuse geograafiline kirjeldus enne Kambysese vallutust"); tal oli suur menu ning ta sai akadeemia kirjavahetajaliikmeks[45].

Õpingud Pariisis muuda

13. septembril 1807 jõudis Champollion 70-tunnise postitõllareisi järel lõpuks Pariisi, et õppida muu hulgas kopti ja amhari keelt. Ta sai väikese stipendiumi, kuid pidi kokku hoidma. Stipendium tema vajadusi ei katnud, ja vend pidi kinni maksma tema toa ja toidu[46][47]. Ta käis Collège de France'is idakeelte kursusi kuulamas; ta õppis araabia keelt Antoine-Isaac Silvestre de Sacy juures pärsia keelt Louis Langlèsi juures ja heebrea keelt Prosper Audrani juures[48]. Ta aitas ka samade ainete õppijaid õppeasutuses École des langues orientales[48] ja käis Keiserlikus Raamatukogus[48]. Ta sai lähemalt tuttavaks muististe kabineti konservaatori Aubin-Louis Milliniga, kes õpetas talle numismaatikat[48], Prosper Audraniga, kes usaldas koguni talle oma äraolekul oma kursuse Collège de France'is[49], ja Dom Raphaël de Monachis'ega, kes tegi ta tuttavaks Egiptuse preestri Geha Cheftitchi, kes õpetas talle kopti keelt[49]. Ta oli nii võimekas, et detsembris pidas üks Id Saouda nimeline mees teda araablaseks[49]. Toome näite tema ajakavast, nafu ta seda selgitab oma vennale 27. detsembril[50][51]: "Esmaspäeviti kell veerand üheksa asun ma teele Collège de France, kuhu ma jõuan kell üheksa: sa tead, et sinna on palju maad: see on Cambrai väljakul Panthéoni lähedal. Kella üheksast ma olen hr de Sacy pärsia keele kursusel kuni kella kümneni. Pärast pärsia keele kursust käib kella kaheteistkümneni heebrea, süüria või kaldea keele kursus, siis ma läheb hr Audani juurde, kes tegi mulle ettepaneku viibida tema juures esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kella kümnest kaheteistkümneni. Ta elab Collège de France'i ruumes. Me veedame need kaks tundi vesteldes idakeeltest, tõlkides heebrea, süüria, kaldea ja araabia keelest. Me pühendame alati pool tundi tööle tema "Kaldea ja süüria keele grammatikaga". Kell kaksteisy me läheme alla ja ta õpetab oma heebrea keele kursust. Ta nimetab mind "klassi patriarhiks", sest ma olen kõige parem. Pärast seda kursust lähen ma kell üks Pariisi teise otsa erikooli, et kell kaks kuulata hr Langlèsi kursust, kes osutab mulle erilist tähelepanu. Teisipäeviti lähen ma kell üheks hr de Sacy kursusele. Kolmapäeviti lähen ma kella üheksaks Collège de France'i. Kell kümme ma lähen üles hr Audrani juurde. Kell kaksteist lähen ma tema kursusele. Kell üks lähen ma (kella kaheks) hr Langlèsi kursusele; ja õhtul kell viis olen ma Dom Raphaëli kursusel, kes laseb meil tõlkida La Fontaine'i valme araabia keelde. Neljapäeviti kell üks hr de Sacy kursus. Reedeti lähen ma nagu teisipäevitigi Collège de France'i, ja hr Audrani juurde. Laupäeviti hr Langlèsi juures kell kaks. Ma tahtsin käia ka hr Jaubert'i juures türgi keele kursusel; et aga nii suur jooksmine väsitas mind liiga ära, lükkasin selle vaeva järgmisele aastale."

Tal õnnestus tänu kollektsionäär abbé de Tersanile omandada Rosetta kivi koopia[52], kuid ta eelistas uurida kõigepealt papüürusi ning kursiivkirju. 16. augustil 1808 jõudis ta, nagu ta kirjas vennale selgitab, esimestele järeldustele[52]: "Ma astusin selles uurimises üsna suure sammu: 1) ma tõestasin võrdlemise teel, et kõik papüürused kuuluvad ühesse ja samasse kirjasüsteemi, 2) ma sain kätte kõikide tähtede [häälik]väärtused Rosetta raidkirja abil, sest nad on täpselt samad, 3) ma dešifreerisim Denonil tahvlil 138 graveeritud papüüruse alguse (...) mis kopti keeles tähendab sõna-sõnalt: "Puhka rahus, egiptlane, täida oma viimne ülesanne, pääse haua ja surma pimedusse.""

Kuid ta viitis aega etruskide ajalooga. Ta kirjutas: "Praegu huvitavad mind etruskid, keel, medalid, raidkirjadega kivid, monumendid, sarkofaagid, kõik see sööbib mulle pähe; ja miks? Sest etruskid on pärit Egiptusest."[53] Vend aga kutsus teda korrale: "Õpi ometi ühte asja, mitte ära soni kõigist maailma müntidest, asja ainult riivates."[54]. Ta asus taas oma uuringute juurde, kartes, et Étienne Quatremère dešifreerib hieroglüüfid enne teda oma raamatus "Recherches critiques et historiques sur la langue égyptienne" ("Kriitilised ja ajaloolised uurimused egiptuse keelest"), mis ilmus juunis 1809[55]. Kevadel 1809 hakkas ta koostama kopti keele grammatikat ja uuris Rosetta kivi demootilises kirjas teksti[55]. Ta alustas tööd nullist, ignoreerides varasemaid katseid hieroglüüfilist kirja dešifreerida[55]: ta ütles Egiptuse komisjoni liikmetele, et "nende selgitused pole õigupoolest täiesti vett vedama läinud"[55], ning laskus suurtesse diatriibidesse teiste uurijate vastu: "Kõik, mida on obeliskide kohta öelnud Kircherid, Jablonskyd, Warburtonid jne, kõlbab ainult selleks, et näidata, et nendest ei saada midagi aru ega saadagi kunagi saama."[55]. Suvel 1809 alustas ta "teeba-saiidi keele", st Port Saidi piirkonna kopti kogukonna keele grammatikat[56]. Märtsis või aprillis 1809 kirjutas ta vennale[56][57]: "Ma andun täielikult kopti keelele. (...) Ma tahan osata egiptuse keelt nagu oma prantsuse keelt, sest see keel põhineb minu suurel tööl egiptuse papüürustega. (...) Tegelen ainult kopti keele, egiptuse keelega. (...) Tegin 1) teeba saiidi keele grammatika (ainukese, mis on olemas); 2) memfise keele grammatika; 3) kahe murde konkordantsi järgi; 4) kirjutasin ümber saiidi keele grammatika araabia keeles, kopti käsikirja järgi; 5) kopeerisin tekstid; 6) koostasin A-tähe saiidi keele sõnastikus; viisin lõpule seitse tähte memfise keele sõnastikust juurte kaupa."

Uurinud pikalt Piiblit, kritiseeris ta "mõistmatuid ja ebausklikke juute, kes tahavad väita, et hea isa Aabraham õpetasid egiptlastele neli aritmeetika reeglit ja kõik kunstid"[58]. Ta jätkas tööd Rosetta kivi demootilises kirjas teksti dešifreerimise kallal, põrkudes arvukatele takistustele[59]. Heaks näiteks on kiri vennale 17. juunist 1809: "Katsetused egiptuse teksti kallal pole andnud tulemust... Pärisnimed, mida ma lugesin nagu Åkerblad (kuigi ma rühmitasin lihttähti teisiti) ei ole kreeka tekstiga sugugi täpses vastavuses... Seega ei ole meetod, mida Sa mulle soovitasid, rakendatav, sest ta eeldab täpset vastavust kreeka ja egiptuse teksti vahel..."

Juba poisina seadis Champollion endale sihiks egiptuse hieroglüüfiline kiri dešifreerida. Ta valmistus selleks sihiteadlikult, õppides peale kreeka ja ladina keele varakult mitmesuguseid idakeeli, sealhulgas kopti keelt.

Aastal 1809 sai ta Grenoble'i ülikooli ajaloo abiprofessoriks.

Ta püüdis dešifreerida egiptuse hieroglüüfilist kirja. Rosetta kivi ja teiste raidkirjade abil dešifreeris ta palju hieroglüüfe. Oma avastused avaldas ta teostes "Lettre à M. Dacier relative à l'alphabet des hiéroglyphes phonétiques" (1822; "Kiri hr Dacier'le foneetiliste hieroglüüfide tähenduse asjus") ja "Précis du système hiéroglyphique" (1824; "Hieroglüüfide süsteemi kokkuvõte). Ta näitas, et hieroglüüfid moodustavad keeruka süsteemi, mille umbes 750 märki koosnevad häälikumärkidest, mis vastavad ühele kuni kolmele kaashäälikule, piltmärkidest, mis tähistavad esemeid ja mõisteid, ning determinatiividest, mis osutavad tähenduskategooriatele.

Aastal 1823 avaldas ta teose "Panthéon égyptien" "Egiptuse panteon" egiptuse jumaluste piltidega.

Seejärel uuris ta rikkalikke Egiptuse kogusid Torinos.

Aastatel 1828–1829 oli ta teaduslikul ekspeditsioonil raidkirju uurimas.

Aastal 1830 valiti ta Raidkirjade ja Ilukirjanduse Akadeemiasse.

Aastal 1831 sai ta Collège de France'i egüptoloogia professoriks.

Champollion on maetud Père-Lachaise'i kalmistu 18. osakonda.

Pärast tema surma andis tema vend Jacques Joseph Champollion-Figeac välja tema raamatud "Grammaire égyptienne" (1836–1841; "Egiptuse keele grammatiks"), "Dictionnaire égyptien en écriture hiéroglyphique" (1842–1844; "Egiptuse keele sõnaraamat hieroglüüfilises kirjas") ja "Monuments de l'Égypte et de la Nubie" (1835. aastast; "Egiptuse ja Nuubia mälestised").

Isiklikku muuda

Pariisi õpingute ajal oli tal kaks armastatut: algul Pauline Berriat, venna naiseõde, oktoobrist 1807 sügiseni 1808[60], hiljem Louise Deschamps, temast palju vanem ametniku naine, sügisest 1808 kuni tema ärasõuduni Grenoble'isse 1809[60].

Tsitaat muuda

Champollion on öelnud: "Ma olen Egiptusele kõik, tema on mulle kõik."

Märkused muuda

  1. ↑ Ta kasutas seda lisanime oma allkirjas, et eristada end vanemast vennast.
  2. ↑ Alain Faure. Champollion: le savant déchiffré, Fayard 2004
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Marcel Vieux. Les Champollion. Généalogie d'une famille du Valjouffrey, rotaprint, 1994, Bibliothèque municipale de Grenoble, R.12590
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Lacouture 1988, lk 40
  5. ↑ Vaata ka väljakirjutust nende abieluaktist (Centre Généalogique du Dauphiné): * Code Insee : 38518 * Commune: Angelas (Les) (Cne de Valbonnais) * Canton: Valbonnais * Jour : 22 Mois : 07 Année : 1727 * Nom-époux : Champollion, prénom-époux: Barthélémy, décès père époux : †, Prénom père époux : Claude, Nom mère époux : Pélissier, décès mère époux : †, Prénom mère époux : Benoite, lieu (origine, habitation...) : Valjouffrey * Nom-épouse : Géréou, prénom-épouse : Marie, Prénom père épouse : Louis, Nom mère épouse : Rousset, Prénom mère épouse : Marianne, lieu (origine, habitation...) : La Roche
  6. ↑ Alain Faure. Champollion: le savant déchiffré, Fayard 2004, lk 24
  7. ↑ Võib-olla ta müüs riigi poolt keelatud raamatuid.
  8. ↑ Archives du Lot, abbé Bouillat' andmetel.
  9. ↑ Pr de la Brière'i kirja järgi, mille ta saatis ühingule "Amis du vieux Figeac" ja mida tsiteerib Lacouture 1988, lk 41.
  10. ↑ Abieluaktile kirjutas alla üksteist tunnistajat, kuid mitte pruut, kes ei kirjutanud alla ka oma testamendile 1807. aastal. Vt Philippe Calmon, Bulletin de la Société des études du Lot, 1982.
  11. ↑ Lacouture 1988, lk 41
  12. ↑ P. Calmoni arhiivi järgi.
  13. ↑ 13,0 13,1 Lacouture 1988, lk 44
  14. ↑ See ilmus Pariisi väljaandes Journal de la Société phrénologique pealkirjaga "Notice phrénologique sur Champollion le jeune"; seda tsiteerib Hartleben.
  15. ↑ Lacouture'i (1988:45) järgi. Michaud' "Biographie universelle" ja "Dictionnaire encyclopédique de France" annavad aastaarvuks1791.
  16. ↑ Notre-Dame-du-Puy kogudus.
  17. ↑ Lacouture 1988:45
  18. ↑ Hartleben.
  19. ↑ Ta oli leidnud sealt tööd.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 Lacouture 1988:48
  21. ↑ Jean-François Champollioni kiri vennale 2. jaabuarist 1801 ja Jacques-Josephi vastus 29. veebruarist 1801.
  22. ↑ La Brière 1897
  23. ↑ Teose "Nomenclature des prêtres jureurs et non jureurs du Lot" valiti ta 1791 Puy koguduse küreeks. H. Hartlebeni järgi oli tegu endise benediktiini mungaga.
  24. ↑ Don Calmelsi kiri Jacques-Joseph Champollionile 29. detsembrist 1800
  25. ↑ Lacouture 1988:51.
  26. ↑ Ta töötas siis Chateli, Champollioni ja Rifi impordi-ekspordiäris ning elas Neuve'i tänavas kahetoalises korteris (Lacouture 1988:72).
  27. ↑ Lacouture 1988:72.
  28. ↑ Jacques-Joseph Champollioni kiri dom Calmelsile 25. jaanuarist 1802 (Lacouture 1988;72).
  29. ↑ Ta kaebab oma kirjades dom Calmelsile selle üle korduvalt.
  30. ↑ Venna harimine pidi vennalt nõudma tema sissetuleku kohta märkimisväärseid kulutusi, sest ühes kirjas ta kirjutab, et ta peab maksma 12 (nähtavasti franki).
  31. ↑ 31,0 31,1 Lacouture 1988:74.
  32. ↑ Abbé Dusserti kiri Jacques-Joseph Champollionile 6. augustist 1803 (Lacouture 1988:74).
  33. ↑ Hartleben, lk 70.
  34. ↑ Lacouture 1988:47.
  35. ↑ 35,0 35,1 35,2 35,3 35,4 La Brière 1897.
  36. ↑ Champollioni elu lütseumis kirjeldab täpselt la Brière 1897.
  37. ↑ Champollioni kirjavahetus.
  38. ↑ Kirjavahetust säilitatakse praegu Isère'i departemangu arhiivis ning see on osaliselt avaldatud Vaillant'il (lk 74).
  39. ↑ Kirjavahetus augustist 1806. Jacques-Joseph oli prefekti sekretär, kelle ülesanne aidata Fourier'l koostada kaastööd "Egiptuse kirjeldusele".
  40. ↑ Lacouture 1988:87.
  41. ↑ 41,0 41,1 Lacouture 1988:91.
  42. ↑ Kirja originaal on teadmata, kuid seda on tsiteerinud paljud autorid, sealhulgas la Brière 1897, Hartleben, Lacouture 1988:91.
  43. ↑ Lacouture 1988:93.
  44. ↑ Lacouture 1988:94.
  45. ↑ Lacouture 1988:95.
  46. ↑ Jacques-Joseph heitis hilisemas kirjavahetuses vennale neid kulutusi sageli ette (vt näiteks la Brière 1897, ptk 2.
  47. ↑ Lacouture 1988:105.
  48. ↑ 48,0 48,1 48,2 48,3 Lacouture 1988:108.
  49. ↑ 49,0 49,1 49,2 Lacouture 1988:110.
  50. ↑ la Brière 1897, ptk 2.
  51. ↑ Lacouture 1988:114.
  52. ↑ 52,0 52,1 Lacouture 1988:121
  53. ↑ Lacouture 1988:123.
  54. ↑ Lacouture 1988:124.
  55. ↑ 55,0 55,1 55,2 55,3 55,4 Lacouture 1988:126.
  56. ↑ 56,0 56,1 Lacouture 1988:127.
  57. ↑ {{Harvsp|la Brière 1897: ptk 2
  58. ↑ Lacouture 1988:128.
  59. ↑ Lacouture 1988:129.
  60. ↑ 60,0 60,1 Lacouture 1988:131

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jean-François_Champollion&oldid=6288242"