Vikipeedia

Jean-Antoine Houdon

Prantsusmaa kunstnik

Jean-Antoine Houdon (20. märts 1741 – 15. juuli 1828) oli prantsuse uusklassitsistlik skulptor. Enamiku Houdoni teostest moodustavad portreebüstid tuntud valgustusajastu filosoofidest, Ameerika Ühendriikide riigijuhtidest ja poliitikutest ning teistest 18. sajandi tuntud inimestest.

Jean-Antoine Houdon
Sünninimi Jean-Antoine Houdon
Sündinud 20. märts 1741
Versailles, Prantsusmaa
Surnud 15. juuli 1828
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Haridus Académie royale de peinture et de sculpture, École royale des élèves protégés
Tegevusala skulptor
Kunstivool uusklassitsism
Tunnustus Prix de Rome
Abikaasa Marie-Ange-Cecile Langlois

Elulugu muuda

Jean-Antoine Houdon sündis 1741. aastal Versailles's. Tema ema oli Anne Rabache ja isa Jacques Houdon, kes oli kõrge valitsusametnik Monsieur de La Motte'i teenija Versailles' lossis. Kui Houdon oli aastane, kolis pere Pariisi.[1]

Perekonna elukoht Pariisis ja Houdoni isa uus töökoht eliitettevalmistuskooli École royale des élèves protégés​​ uksehoidjana võimaldas noorel Houdonil vaatamata oma sotsiaalsele päritolule veeta lapsepõlv kuningliku tunnustusega kunstnike ateljees Louvre'is ja hiljem olla ka õpipoiss skulptor Michel Ange Slodtzi juures. Houdon hakkas skulptuure looma üheksa-aastaselt, kui ta alustas õpinguid Pariisi kunstikoolis Académie Royale de Peinture et de Sculpture. 15-aastaselt jätkas ta õpinguid koolis École royale des élèves protégés.[2] [3]

1761. aastal võitis ta skulptuuriauhinna Prix de Rome. Auhinnaga kaasnes kolm aastat residentuuri École royale'is ja neli aastat õpinguid Rooma Prantsuse Akadeemias. Aastatel 1764–1768 tudeeriski Houdon Roomas, kus keskendus antiikskulptuuri ja anatoomia õppimisele, kuid õppis tundma ka sel ajal valitsenud hilisbaroki stiili reegleid ja omapärasid. Rooma-perioodil tutvus ta paljude selle aja juhtivate kunstnikega.[4]

Roomas lõi Houdon ka oma karjääri kaks olulist teost: marmorist püha Bruno kuju (1767) Rooma ''Santa Maria degli Angeli e Martiri'' kirikule [5] ning nülitud mehe skulptuuri "L’Écorché" (1767), mis oli varajane tõestus Houdoni heast anatoomia valdamise oskusest. "Püha Bruno" skulptuur on osav kombinatsioon Rooma realismist ja Kreeka idealismist ning "L’Écorché" anatoomiline täpsus sai eeskujuks tulevastele kunstiõpilastele. [6]

1768. aastal naasis Houdon Pariisi. Selleks ajaks oli ta õppinud siduma omavahel naturalismi ja antiikkunsti ning ka baroki dekoratiivseid jooni. 1770. aastal esitas ta Kuninglikule Akadeemiale sisseastumistöö, milleks oli lamav kuju Morpheusest (taasloodud 1777). Houdon võeti 1771. aastal Kuningliku Akadeemia liikmeks ja 1778. aastal sai temast seal professor. Umbes sel ajal hakkas Houdoni keskenduma portreebüstide loomisele.[7]

1783. aastal kiitis Ameerika Ühendriikide Virginia parlament heaks George Washingtoni kujutava ratsamonumendi valmistamise. Projekti määrati juhtima Benjamin Franklin ja Thomas Jefferson. Mõlemad mehed olid suured Houdoni kunsti imetlejad, mistõttu olid nad Washingtoni skulptuuri autoriks just Houdoni valinud. Hiljem selgus, et ratsamonument läheks liiga kalliks, ning Washingtonist saadi käsk teha selle asemel täispikkuses kuju Carrara marmorist. 1785. aastal juulis sõitis Houdon USA-sse, kus kohtus George Washingtoniga ja joonistas teda skulptuuri kavandite tarvis ning võttis näost kipsvormi. Houdon arvas skulptuuri valmis saavat 1788. aastal, kuid tegelikult kulus tööks neli aastat enam ja teos valmis 1792. aastal. Kuju toimetati Virginia osariiki 1796. aasta mais.[8]

1786. aastal abiellus Jean-Antoine Houdon haritud noore naise Marie-Ange-Cécile Langlois’ga, kellega sai kolm tütart: Sabine, Anne-Ange ja Claudine.[9]

Prantsuse revolutsiooni ajal hoidis Houdon madalat profiili, kuna tal olid sidemed Louis XVI õukonnaga. Ta pääses vangistusest ja tõusis taas soosingusse Prantsuse esimese keisririigi ajal.[10]

Jean-Antoine Houdon suri 87-aastaselt 15. juulil 1828 Pariisis ja ta on maetud Montparnasse'i surnuaeda.[11]

Looming muuda

 
Houdoni skulptuur "Istuv Voltaire", mis sai loodud 1780ndatel ja asub tänapäeval Musée Fabre kollektsioonis Montpellieri linnas Prantsusmaal

Jean-Antoine Houdon oli mitmekülgne skulptor, keda tuntakse siiski eeskätt ehedat natuuri tabavate hingestatud portreede järgi. Ta tegi portreebüste tuntud valgustusajastu ja 18. sajandi suurkujudest, kelle seal olid näiteks Voltaire (1781), Jean-Jacques Rousseau (1778), Katariina Suur (1773), Denis Diderot (1771), Thomas Jefferson (1789), George Washington (1785–1788), Molière (1781), Louis XVI (1790) ja Napoléon Bonaparte (1806).

Tema skulptuurid jäljendavad Vana-Rooma ja Vana-Kreeka antiikskulptuure.[12]

Houdoni inspireeris ka 16. sajandi prantsuse skulptorite realistlik kujutuslaad. Tema loomingule on iseloomulik valgustusajastule omane inimese loomulikkuse väärtustamine ja selle vahetu kujutamine.[13] [14]

Ta kujutas oma skulptuuridega mitmekesiseid, kütkestavaid ja võluvalt isikupäraseid karaktereid. Et rõhutada kujutatava inimese kehahoiakut, siis andis ta seda edasi antud figuurile omase žesti või silmatorkava liigutuse kaudu. Karakteri paremaks väljendamiseks kasutas ta sageli ära ka materjali parimaid omadusi: kas pronksi hiilgavat siledust või terrakota karedaid konarusi.[15]

Jean-Antoine Houdoni üks tuntumaid portreeskulptuure on "Voltaire" (1781). Voltaire’i kuju juures paistab eriti silma ta terav ja läbitungiv pilk ja nägu [16], millest peegeldub tema puhas intellekt ja tarkus. Näib, nagu temalt oleks võetud ära kõik väline ning kõik näolihased liikuma pandud, kuid kuju mõjub siiski jõulise ja terviklikuna. Houdon on Voltaire’i kujutanud mitmel korral – esmalt lühikesse kuude riietatuna ja kandmas parukat ning teisel korral vana ja paljaspäisena, seljas vanakreeka rüü, mis katab vaevu tema kurnatud keha.[17]

George Washingtoni skulptuur on samuti üks Houdoni kuulsamaid teoseid. Teda on kujutatud kandmas kindrali vormiriietust, rahulik ilme näol ja keha lõdvestunult contrapposto-poosis, mis on inspireeritud antiikaja atleetide kujudest. Tema vasak käsi on asetatud fasces'ele ehk kokkuseotud puitvarrasest kimbule, mille sees on kirves. Tegemist on Vana-Rooma ajast pärineva sümboliga, mis väljendab autoriteeti ja võimu. 13 kokkuseotud pulka on lisaks ka viide esimestele liitriigiks ühinenud osariikidele. Fasces'e külge on pandud sõjamõõk ja ader, mis koos sümboliseerivad rahu.[18]

Nii George Washingtoni kujust kui ka teistest skulptuuridest tegi Houdon sageli mitu varianti, mispärast pani ta oma skulptuuridele ehtsuse märgiks punase vahapitsati, kuna paljud tema teosed osutusid nii populaarseks, et valekoopiaid levis mustal turul laialdaselt.[19]

Pärast Napoleoni portreebüsti valmimist 1800. aastal võttis Houdon vastu üsna vähe uute teoste tellimusi.[20]

Tähtsus muuda

Jean-Antoine Houdon oli üks silmapaistvamaid 18. sajandi prantsuse kunstnikke. Ta ühendas oma teostes oskuslikult klassitsistlikud põhimõtted jõulise ilmekuse, realistlikkuse ja elutruudusega. Võrreldes selliste kunstnikega nagu näiteks Gian Lorenzo Bernini, kes pidasid olulisimaks rõhutada inimest iseloomustavaid tunnuseid, eristas Houdoni teistest eelkõige inimese ilmerikkuse ja komplitseerituse väljendamine. Houdoni tugevus seisnebki inimeses peituva elava isiksuse otsimises ja ainult antud isikule omaste joonte leidmises, mis annab inimesele võimaluse jääda iseendaks. Igal tema loodud portreel on modelli karakterile vastav plastiline väljendus. Isegi kui modell polnud väliselt eriti silmapaistev, siis oskas Houdon sellegi plastiliseks iluks ümber kujundada ning inimese näoilme muutlikkust ja ainulaadsusi tabada, ühendades selle ka ümbritseva õhkkonnaga.[21]

Mõju ja pärand muuda

Houdoni skulptuur George Washingtonist kasutati gravüüri modelliks 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses välja antud Washingtoni profiili kujutanud USA postmarkidel.[22]

Galerii muuda

Viited muuda

  1. ↑ [1]. The Art Story. Vaadatud 05.11.2022.
  2. ↑ [2]. The Art Story. Vaadatud 05.11.2022.
  3. ↑ [3]. Du portrait malgré lui à la grâce intemporelle du visage. Vaadatud 07.11.2022.
  4. ↑ [4]. The Art Story. Vaadatud 05.11.2022.
  5. ↑ [5]. St. Bruno, Jean Antoine Houdon. Vaadatud 11.11.2022.
  6. ↑ [6]. The Art Story. Vaadatud 05.11.2022.
  7. ↑ [7]. Britannica. Jean-Antoine Houdon. Vaadatud 05.11.2022.
  8. ↑ [8]. Smart History. Jean-Antoine Houdon, George Washington. Vaadatud 06.11.2022.
  9. ↑ [9]. The Met. Jean-Antoine Houdon (1741–1828). Vaadatud 06.11.2022.
  10. ↑ [10]. Getty. Museum Collection. Jean-Antoine Houdon. Vaadatud 07.11.2022.
  11. ↑ [11]. Find A Grave. Jean-Antoine Houdon. Vaadatud 07.11.2022.
  12. ↑ Robert Cumming. „Silmaringi teatmik. Kunst“, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2007. Lk 252
  13. ↑ Andrew Graham-Dixon. „Kunst. Kaljujoonistest kaasaegse kunstini.“, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2010. Lk 242.
  14. ↑ Michael W. Alpatov. „Kunstiajalugu. Renessansi ja uusaja kunst“, Tallinn: Kirjastus Kunst, 1982. Lk 257–258.
  15. ↑ Michael W. Alpatov. „Kunstiajalugu. Renessansi ja uusaja kunst“, Tallinn: Kirjastus Kunst, 1982. Lk 259.
  16. ↑ [12]. Voltaire. Vaadatud 11.11.2022.
  17. ↑ Michael W. Alpatov. „Kunstiajalugu. Renessansi ja uusaja kunst.“,Tallinn: Kirjastus Kunst, 1982. Lk 258.
  18. ↑ Marilyn Stokstad. Revised Second Edition, „Art History.“ Upper Saddle River, New Jersey: Pearson Education, 2005. Lk 934.
  19. ↑ [13]. The Art Story. Vaadatud 05.11.2022.
  20. ↑ Andrew Graham-Dixon. „Kunst. Kaljujoonistest kaasaegse kunstini“, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2010. Lk 248.
  21. ↑ Michael W. Alpatov. „Kunstiajalugu. Renessansi ja uusaja kunst“, Tallinn: Kirjastus Kunst, 1982. Lk 258–259.
  22. ↑ [14]. Smithsonian National Postal Museum. Vaadatud 07.11.2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jean-Antoine_Houdon&oldid=6526663"