Jakob Tillo
Jakob Tillo (aastani 1913 Jakob Tilo; 11. veebruar 1887 (ukj) Lätkalu, Võisiku vald – 31. jaanuar 1926 Tallinn) oli Eesti lennunduspioneer, diplomaat ja ettevõtja.
Elukäik muuda
Lõpetas 1913. aastal Tartu Aleksandri gümnaasiumi ning asus õppima Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas bioloogiat. Osales 1914. aastal ekspeditsioonil Valgele merele ja Novaja Zemljale. 24. detsembril 1915 astus vabatahtlikult vene väkke teenima ning määrati 1. õhusõidu roodu. Komandeeriti sealt õppima Romanovi aeroloogia ning Konstantini metereoloogia observatooriumi Pavlovskis. 16. mail 1916 asus teenima Kiievi keskaeronavigatsioonijaamas. 1916. aasta juuli lõpul komandeeriti ta 9. lennuväedivisjoni instruktoriks. 13. oktoobril 1916 saadeti 30. korpuse lennusalka aeronavigaatoriks koos komandöri eriloaga osaleda ka luurelendudes. Sai sooritatud lendude eest 4., 3. ja 2. järgu Georgi ristid. 25. mail 1917 ülendati ülesnäidatud vapruse eest lipnikuks ning nimetati salga luure- ja aeronavigatsiooniülemaks. Sooritas Maailmasõjas umbes 50 lahinglendu ning lendas üle 100 lennutunni. 25. oktoobril 1917 saadeti Sevastopoli lennukooli õppima, jõudis sinna kohale 1. novembril 1917, kuid õpingud jäid lõpetamata kuna 13. jaanuaril 1918 saadeti lennukool bolševike poolt laiali. Tillo muretses endale võõrad dokumendid ning tuli nende abil Eestisse.
Asus Räpina reaalgümnaasiumis õpetajaks ning üritas jätkata ka õpinguid Tartu Ülikoolis. Kooliõpetajana ei kuulunud Vabadussõja puhkedes mobilisatsiooni alla, kuid asus siiski 1. jaanuaril 1919 vabatahtlikuna Lennuroodu lendurvaatlejana teenima. Tillo kuulus 25. jaanuaril 1919 Narva all esimest Eesti lennuväe lennukõlbulikku lennukit vastu võtma läinud komisjoni. Tallinnast sõideti välja 23. jaanuaril. Koos Karl Haasiga sooritati samal lennukil 15. veebruaril Narva rindelõigus lennuväe kaks esimest lahinglendu, kus Tillo oli vaatlejaks.
15. veebruaril 1919 kinnitati lendurvaatleja Jakob Tillo Lennupoolroodu väljaõppe eest vastutavaks ohvitseriks. Kui 1. märtsil 1919 moodustati iseseisev Lennuväe Salk, siis Tillo oli seal arvel lendur-vaatlejana. 4. juunil 1919 komandeeriti Tillo taas rindele. 13. juunil jätkasid Haas ja lendur-vaatleja Tillo samal lennukil Narva rindelõigus lahingulende. 4. juulil anti ülemjuhataja soovitusel vana Farman Judenitši Loodearmeele üle, sellega lõppes ka Tillo rindekarjäär. 9. juulil 1919 oli ta juba tagasi Lasnamäel.
5. oktoobril 1919 anti Lasnamäe angaar nr. 2 õppejaoskonnale ning Tillo määrati selle angaari ülemaks. 1. novembril 1919 nimetati ta Lasnamäe aerodroomi komandandi kohusetäitjaks (võttis ameti tegelikult üle 5. novembril 1919). Novembris luuakse ülemjuhataja päevakäsuga lennuväe koosseisus õppejaoskond (tagasiulatuvalt 1. septembrist 1919) ning Tillo määratakse selle ülemaks. 30. novembril 1919 nimetati Tillo ka ise lendurõpilaseks koos endistele ametikohustele edasi jätmisega. 15. jaanuarist 1920 vabastati ta aerodroomi komandandi kohustest. 30. märtsist 1920 määrati ta iseseisvalt lendavaks lendurõpilaseks. 15. juulil 1920 vabastati ta õppejaoskonna ülema kohalt ning nimetati diviisi lennusalga nr 1 lendurvaatlejate instruktoriks. Kui aga 1. augustil lennusalga nr 1 baasil formeeriti maalennurühm, siis Tillot enam selle koosseisus ei olnud. Jäi kirja kui üle koosseisu. Teenistuskirjas on märge, et jäetud ajutiselt õppejaoskonna juurde lennueksami äraandmiseks. 29. augustil 1920 arvati Tillo vanuse tõttu reservi. Andmeid lennueksami sooritamise kohta teenistuskirjas ei leidu. 1923. aastal anti talle luba sõjaväe lendurvaatleja kutsemärgi kandmiseks.
8. oktoobrist 1920 oli Tillo välisministri erasekretär ning passiosakonna juhataja. 20. oktoobrist 1920 sekretäri kt ning 1. jaanuarist 1921 passiosakonna juhataja. Jätkas samal ajal õpinguid Tartu ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonnas. 21. jaanuarist 1922 määrati Tillo Eesti Pariisi saatkonna atašeeks. 1. maist 1922 Eesti konsulaadi juhatajaks Kopenhaagenis. Seal töötas ta ka aga ainult mõned kuud ning sai 1. augustist 1922 Välisministeeriumi Kesk-Euroopa poliitilise osakonna juhataja kohusetäitjaks. Tagasi Eestis asus ta uuesti Vabadussõjas osalemise eest saadud priikooli õigust kasutades Tartu Ülikoolis õppima, seekord õigusteadust.
7. märtsil 1921 rahukohtus registreerimiseks esitatud Eesti Õhusõidu Aktsiaseltsi Aeronaut üks viiest asutajast. Lahkus 11. jaanuaril 1923 Välisministeeriumist ning tegutses seejärel vandeadvokaadi abi ja AS „Aeronaut” direktorina Tallinnas.
1926. aastal lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduse alal cum laude. 24. jaanuari 1926 hommikul oli ta jõudnud Tallinna ning otsustas edukalt lõppenud õpinguid tähistada. 24. jaanuaril 1926 tegi Harald Stunde Aeronaudi Junkers F. 13 reisilennukil (registreerimisnumber E 13) huvilende Tallinna kohal. Kolmandal lennul aga mootor seiskus ning ta oli sunnitud tegema hädamaandumise. Lennuk paiskus vastu sadamas asunud laohoonet ning lenduri kõrval istunud endine lennukooli esimene ülem Jakob Tillo (kes oli jätnud ennast rihmadega istme külge kinnitamata) sai nii raskelt viga, et suri 31. jaanuaril 1926 haiglas. Stunde pääses sääreluu murruga, veel kahel reisijal olid luumurrud.
1921 asutas ta koos ettevõtja Robert Artur Holstiga lennuettevõtte Aeronaut.
1922 töötas ta Eesti konsulaadis Kopenhaagenis.
Kirjandus muuda
- Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.