Jaan Vanakamar
Jaan Vanakamar (12. märts 1886 Kamara, Viljandi — 1918 Petrograd), oli eesti kunstnik ja karikaturist.
Tema vanemad olid Jaak Vanakamar (1837–1902) ja Anu Vanakamar, sündinud Vares (1838–1924)[1].
1904. aastal asus õppima Ants Laikmaa ateljeekoolis, kus andeka õpilasena sai prii õppimise ja elamisvõimaluse. Võttis osa 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest, mille eest karistati teda 25 kepihoobiga. 1910. aastal täiendas end Münchenis (Ants Laikmaa poolt Viljandi Eesti Põllumajandusseltsile tehtud Carl Robert Jakobsoni portree eest saadud 200 rubla eest). Juba 1910. aastal võttis ta kümmekonna portree ja maastikuga osa Tallinna Eesti Kunstiseltsi näitustest[2]. 1911—1913 õppis koos Jaan Vahtraga Riia kunstikoolis[3]. 1914 — 1915 töötas Estonia teatris dekoraatorina ja osales Viljandi karskusseltsi "Vabadus" näiteringis näitlejana, näitejuhina ja lavadekoraatorina.
1917. aastal Oktoobrirevolutsiooni päevil kujunes temast üks aktiivsemaid bolševistlikke tegelasi, võttes jällegi osa revolutsioonilistest sündmustest Viljandis, nimetati 1917. aasta novembris Viljandi Maavalitsuse liikmeks[4]. Alates 1918. aastast oli Viljandi Rahvamaja juhataja. 1918. aastal evakueerus Nõukogude Venemaale, kus hukkus liiklusõnnetuses (teise allika järgi hukkus Punaarmee ridades võideldes[5]).
Tema karikatuure avaldati huumori ja satiiriajakirjades Mulk (1908) ja Ulak (1908), kasutades pseudonüümi Rooskaja.
Allikad muuda
- Kunstiteadus. Kunstikriitika 4, 1984
- Rein Loodus - Viljandi Kunstielu. Tallinn: Kunst. (lk 100-101)
- Sakala kalender 1991 - Hardu Toomet "Ühe maali lugu" (lk 96-97)[6]
Viited muuda
- ↑ https://www.geni.com/people/Jaan-Vanakamar/6000000001584613801
- ↑ Tiiu Männiste (23. veebruar 2005). "Kunstnikud jäädvustavad aja kulgu". Sakala.
- ↑ Jaan Vahtra "Minu noorusmaalt", III, lk 81-90
- ↑ Viljandi maavalitsus pöörde ja heitluse aegadel, Sakala (1878-1940), nr. 136, 18 november 1938
- ↑ Rein Loodus - Viljandi Kunstielu. Tallinn: Kunst. Lk 100-101
- ↑ Sakala kalender 1991 - Hardu Toomet "Ühe maali lugu" (lk 96-97)