Vikipeedia

Jaan Kõue

Jaan Kõue VR II/3 (kuni 1936 Jaan Vastisson; 31. august 1890 Hummuli vald – 20. oktoober 1940 Udriku) oli Eesti sõjaväelane (leitnant). Ta osales Eesti Vabadussõjas Sakala Partisanide Pataljoni koosseisus.

Jaan Kõue
Sündinud 31. august 1890
Hummuli vald, Eesti
Surnud 20. oktoober 1940
Udriku, Eesti
Teenistus Vene tsaariarmee 1912–1918
Eesti Rahvavägi 1919–1922
Auaste leitnant
Juhtinud Katšanovi vabatahtlike pataljon
Sõjad/lahingud

Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda

Autasud Vabadusrist II/3

Elulugu muuda

Sündis 31. augustil (vkj 19. augustil) 1890 Viljandimaal Hummuli vallas Mäemõisa talus sulase peres. Õppis Hummuli valla- ja Kärstna ministeeriumikoolis ning lõpetas Peterburi gümnaasiumi 4. klassi ja 1915. aastal 3. Irkutski lipnikekooli.[1]

Sõjaväeline teenistuskäik muuda

Võeti jaanuaris 1912 sõjaväkke ja määrati 15. Siberi kütipolku, kus lõpetas õppekomando ja ülendati detsembris nooremallohvitseriks. Läbis võimlemis- ja vehklemiskursuse ning augustis 1913 ülendati vanemallohvitseriks. Esimeses maailmasõjas osales 15. Siberi kütipolguga, sai 22. oktoobril 1914 Kirpitšniku juures lahingus põrutada ja haavata. Sama aasta detsembris saadeti 3. Siberi kütipolgu tagavarapataljoni 1. roodu ning ülendati veltveebliks. Jaanuaris 1915 läkitati sõjakooli, mille lõpetanuna ülendati mais lipnikuks. Nooremohvitserina osales lahingutes Austria-Ungari vägede vastu, sai raskelt haavata ning langes juunis 1915 Solkieni juures vangi. Vabanes vangilaagrist ning saabus 1918. aasta lõpul tagasi koju.

 
Jaan Kõue (Vastisson) Vabadussõjas.

Vabadussõjas osales alates 6. jaanuarist 1919 Viljandi vabatahtlikkude pataljoni 1. rühmas,[1] võttes osa ka Kärstna lahingust.[2] Juba samal kuul sai väeosast Viljandi kaitsepataljon, mille 1. jaoskonna ülemaks määrati tõendavate dokumentide puudumisel reamehena.[1] Teenis 14. jaanuarist 1919 Viljandi kaitsepataljoni III rühma nooremohvitserina, 1. aprillist 3. roodu vanemohvitserina.[3] Mais sai väeosa nimeks Sakala partisanide pataljon.

Juuni algul 1919 oli hilisema Läti pinnale jäänud Katšanovo alevi komandant ning venelastest koosnenud Katšanovi vabatahtlike pataljoni esimene organiseerija ja juht.[1] Nimetati 10. novembril 1919 Sakala partisanide pataljoni 1. roodu vanemohvitseriks ning 6. detsembril jalamaakuulajate (luure-)komando ülemaks. Mõnda aega oli ta ka rooduülema kohusetäitjaks.[3] Detsembrist 1919 formeeriti pataljon Sakala partisanide polguks. Jaanuaris 1920 ülendati alamleitnandiks.

Osales Lõuna-Eestis ja Kirde-Lätis paljudes lahingutes Punaarmee vastu. Sai viis korda haavata ja ühe korra põrutada.[1] On arvata, et need haavatasaamised määrasid ta hilisema elusaatuse – tollal kasutati valuvaigistina piiritust ja oopiumi ning sellest võis tekkida Vastissoni järgnenud viinakirg.[3]

Autasustati 1. septembril 1920 Vabadusristi II liigi 3. järguga nr 840:

„ Sakala partisanide polgu alamleitnandile Jaan Hansu p. WASTISSON’ile hinnates wahwust, mis ülesnäitanud lahingus 22. juulil 1919 a. Bõstrowi küla all. “

[4]

Vabadusristile lisandusid 40 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal. Autasumaa suurusega 28,13 hektarit eraldati Viljandimaa Tarvastu valla Kuresaare mõisast. Koht, mis oli mõisasüda, sai nimeks Kuresaare talu ja anti tema kasutusse mais 1922. Krundil paiknesid elumaja ning kõrvalhooned. Olles ise sõjaväeteenistuses, kohta pidama ei asunud, vaid müüs selle 1924. aastal ära.

Jätkas teenistust sõjaväes. Ülendati juunis 1920 leitnandiks ning läkitati koos Sakala partisanide polguga piirivalveteenistusse. Oli augusti lõpuni Piirissaare komandant. Jaanuarist 1921 viidi 5. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando ülemaks. Juulist 1921 sai temast Sakala partisanide üksiku pataljoni 2. roodu ja õige pea 1. roodu nooremohvitser.[5] Vabastati sõjaväeteenistusest süveneva joomarluse tõttu 1. maist 1922.[3] Sõjaväljal saadud haavad ja põrutused mõjusid rängalt tervisele ning septembris 1928 arvati ta erru.[5]

Hilisem elukäik muuda

Elas mitmel pool Tartu- ja Viljandimaal ning Viljandis. Tarvitas ohtralt joovastavaid jooke ning ajakirjandus kajastas tihti tema seiklusi. Et ta oli kaitseväe viisakus- ja distsipliininõuete vastu korduvalt eksinud, võttis Vabariigi Valitsus temalt veebruaris 1931 vormikandmise õiguse. Detsembrist 1935 elas Virumaal Udriku mõisas Vabadusristi Kavaleride Kodus.

Senine saksapärane perekonnanimi Vastisson muudeti siseministri otsusega 14. detsembrist 1936 eestipäraseks Kõueks. Oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu Viljandi osakonna, Sakala Partisanide Ühingu ning Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Viljandi ja Rakvere osakonna liige. Elas pärast Eesti okupeerimist juunis 1940 edasi Udrikus ning töötas sealsamas.

Jaan Kõue suri 20. oktoobril 1940, jäädes Kadrina ja Tapa jaama vahel raudteel rongi alla. Maetud Kadrina kalmistule.[5]

Auastmed muuda

  • 1914 – veltveebel
  • 1915 – lipnik
  • 1920 – alamleitnant
  • 1920 – leitnant

Tunnustus muuda

Raamat muuda

Ajaleht Oma Maa avaldas 1932. aastal raamatuna Jaan Kõue fantaasiarohke jutustuse "Sõjakeerises", mis kõneles Esimesest maailmasõjast.[5]

Fakte muuda

Isiklikku muuda

Abiellus 24. mail 1920 Võnnu kirikus Meeta Härmaskiga. Abielu lahutati Tartu-Võru rahukogu otsusega 13. märtsil 1931.

Lapsed: Eha (1921–1923) ja Sulev (1924). Sulev Vastisson teenis Saksa sõjaväes 20. Eesti SS-diviisis 1944–1945 ning oli sõjavangina Komi vangilaagris 1945–1946. Suhtest Elma-Vilhelmine Kolbergiga sündis 13. detsembril 1929 poeg Jaan Kolberg (surnud 22. juulil 2001).

Teist korda abiellus 23. juunil 1937 Kadrina kirikus Alide-Johanna Kütiga. Sellest kooselust lapsi ei sündinud.[1]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Pihlak, J (2008). Helme kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 266
  2. ↑ Silla, P: Vabadussõja Kärstna lahingust ja selle mälestamisest[alaline kõdulink]. Kaitse Kodu!. 2009, nr 1, lk 33
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Õun, M (2002). Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik. Tallinn: Sentinel, lk 36
  4. ↑ Pihlak, J (2008). Helme kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 265
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Pihlak, J (2008). Helme kihelkond ja Vabaduse Risti vennad. Viljandi Muuseumi aastaraamat, lk 267
  6. ↑ 6,0 6,1 Ver: Teise Eesti Vabariigi kuulutamine Läti pinnal. Vabadussõja Lood. 1936, nr 2, lk 39
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jaan_Kõue&oldid=6624536"