Vikipeedia

Jaan Anvelt

eesti jurist ja kommunist
 See artikkel räägib kommunistlikust revolutsionäärist ja kirjanikust; tema poja kohta vaata artiklit Jaan Anvelt noorem

Jaan Anvelt (vene keeles Ян Янович Анвельт; 18. aprill 1884 Viljandimaa, Võisiku vald, Oorgu – 11. detsember 1937 Moskva) oli jurist, bolševistlik poliitik, revolutsionäär, publitsist ja kirjanik (kasutas pseudonüüme Eessaare Aadu ja K. Maatamees).

Jaan Anvelt
Jaan Anvelt (1925)
Sünniaeg 18. aprill 1884
Sünnikoht Võisiku vald, Viljandimaa
Surmaaeg 11. detsember 1937
Surmakoht Moskva
Erakond VSDTP/VSDT(b)P/EKP
Amet Narva Ajutise Revolutsioonikomitee esimees (1917)
Narva TSN esimees (1917)
Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee I ja II esimees (1917)
Petrogradi Töökommuuni esimees (1918)
Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimees (1918–1919)
Õppeasutus Peterburi ülikool
Eriala õpetaja

Noorus ja haridustee muuda

Jaan Anvelt sündis talupoja perekonnas, lõpetas kihelkonnakooli ja 1905. aastal Tartu õpetajate seminari. Aastatel 1905–1907 töötas Toilas kooliõpetajana. Alates 1907. aastast õppis Anvelt Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas, kus astus ka VSDTP liikmeks. Aastal 1911 heideti ta revolutsioonilise tegevuse pärast arreteerituna ülikoolist välja. Ta lõpetas ülikooli 1912 eksternina ja töötas samast aastast alates Narvas advokaadiabina.

Revolutsiooniline tegevus muuda

Toilas töötades võttis Anvelt osa revolutsioonilisest tegevusest. Ta astus 1907 VSDTP-sse ja pärast Peterburi ülikooli astumist sai temast VSDTP koosseisu kuuluva Eestimaa kubermangu VSDTP allorganisatsiooni üks juhte. 1911. aastal ta arreteeriti ja saadeti Tallinna, kus jätkas pärast vabanemist parteitööd. Ülikooli lõpetamise järel asus ta 1912. aastal elama Narva. Seal asutas ta koos Johannes Käsperti ja Villem Bukiga ajalehe Kiir, olles väljaande tegelikuks toimetajaks. Esimese maailmasõja ajal tegi Anvelt Narvas põrandaalust parteitööd.

1917. aasta revolutsiooniperiood muuda

1917. aastal oli Jaan Anvelt Narva Ajutise Revolutsioonikomitee esimees ning 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel valiti ta Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimeheks. 1917. aasta märtsis määrati Jaan Anvelt ajalehe Kiir vastutavaks toimetajaks ja temast sai üks Eestimaa bolševike juhte.

3.–24. juunini 1917. aastal Petrogradis toimunud esimesel Ülevenemaalisel nõukogude kongressil valiti Jaan Anvelt Ülevenemaalise Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude Täitevkomitee liikmeks.

5. juunil 1917. aastal osales Anvelt VSDTP saadikuna Ajutise Maanõukogu valimistel ning temast sai Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige. 14. juulist 1917. aastal kuni tema väljaheitmiseni 5. veebruaril 1919. aastal oli ta Ajutise Maanõukogu liige.

5.–9. augustini 1917. aastal toimunud Eesti Nõukogude I Kongressil valiti Jaan Anvelt Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimeheks. Anvelt võttis aktiivselt osa Oktoobrirevolutsioonist Eestis, ta oli VSDT(b)P Tallinna komitee ja Põhja-Balti komitee liige.

25.–28. oktoobrini 1917. aastal toimunud Eesti Nõukogude II Kongressil valiti Anvelt taas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimeheks ja Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee liikmeks.

1918. aasta, Saksa okupatsioon ja emigratsioon Venemaal muuda

Saksa vägede pealetungi ja okupatsiooni eest evakueerus Jaan Anvelt 24. veebruaril 1918 koos Balti laevastiku laevadega Jääretke käigus üle Soome lahe Helsingisse ja sealt Petrogradi. Ta töötas 1918. aasta veebruarist kuni aprillini Nõukogude Venemaa Loode oblasti sõjakomissarina.

Alates 1918. aasta aprillist tegutses ta Nõukogude Venemaa Petrogradi Töökommuuni (Петроградская трудовая коммуна) esimehena, olles samal ajal (1918. aasta aprillist kuni novembrini) Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Petrogradi Rahvusasjade Komissariaadi rahvakomissar[1].

1918. aasta septembris lõpetas ta 2. Petrogradi kommunistliku koosseisu suurtükiväe kursused, ning teenis pärast seda Nõukogude Venemaa Punaarmees Vene kodusõjas Idarindel.

Jaan Anvelt osales 1918. aasta 19. mail Petrogradis Nõukogude Venemaale evakueerunud eesti bolševike organiseeritud VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee asutamisel, ning ta valiti tagaselja selle juhiks.

1918. aasta Eesti Töörahva Kommuun muuda

29. novembril 1918. aastal vallutas Punaarmee Narva ning seal kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun. Jaan Anvelt tegutses juhtorgani – Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimehe ja sõjandusosakonna juhatajana[2] 1918. aasta novembrist kuni 1919. aastani. Tema tegevuse lõpetas Vabadussõda, mille käigus ETK ja Nõukogude Punaarmee väed Eestist välja aeti.

Pärast taganemist Eestist Nõukogude Venemaale ja ETK laialisaatmist, oli Jaan Anvelt 1919. aasta 15. novembrist kuni 19. detsembrini sõjakomissar Punaarmee, 7. armee, 2. Valgevene M. Frunze nimelises diviisis[3] ja seejärel 1920. aasta veebruarist kuni 1921. aasta veebruarini Petrogradi kindlustatud rajooni ülem.

1920. aastate illegaalne tegevus muuda

Pärast Vabadussõja lõppu likvideeriti Nõukogude Venemaal ametlikult ÜK(b)P Eesti sektsioonide tegevus ning asutati 1920. aastal Eestis korraldatud illegaalsel kongressil Eestimaa Kommunistlik Partei. Sellel samal kongressil valiti illegaalse EKP Keskkomitee liikmeks ka Nõukogude Venemaal viibinud Jaan Anvelt.

Viibides aastatel 1921–1925 Eesti Vabariigis, osales Anvelt illegaalses kommunistlikus tegevuses. Ta oli üks 1. detsembri mässu organisaatoritest, mille käigus tappis Balti jaama kordniku Mihkel Nuti. Hiljem mõrvas ta veel Telliskivi tänaval tööle mineva kaptenmajor Karl Sterni[4].

1933. aastal viibis Anvelt Postimehe teatel jälle salaja Eestis, revideerides ja julgustades põrandaaluseid organisatsioone Narvas, Tallinnas ja Tartus. Tal olevat olnud kaasas kergekuulipilduja[5].

Esindusorganites muuda

Tegevus ja surm Nõukogude Liidus muuda

 
Jaan Anvelt 1930. aastatel

Aastatel 1926–1929 oli Jaan Anvelt Žukovski nim Punaarmee Lennuväeakadeemia (Военно-воздушная академия имени Жуковского) komissar; aastatel 1929–1935 Tsiviillennunduse Peavalitsuse ülema asetäitja[7][8] ja ülem.

Anvelt arreteeriti 1937. aastal, süüdistatuna Läti luure kasuks töötamises.[9] 11. detsembril 1937 peksis[küsitav]NSV Liidus NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi uurija Aleksandr Langfang[10] ta ülekuulamisel surnuks[11]. Jaan Anvelt rehabiliteeriti 1956. aastal.

Mälestuse jäädvustamine muuda

Jaan Anvelti auks sai nime tänav Narvas, mis 29. septembril 1995 nimetati ümber Paul Kerese tänavaks. Tallinnas kandsid Reimani ja Kivisilla tänav enne 29. oktoobrit 1991 Anvelti nime. Põltsamaal nimetati Jaama tänav Eesti NSV ajal Anvelti tänavaks.

Tartu Pedagoogikakooli Narva filiaal kandis Eesti NSV perioodil Anvelti nime.

Jõhvis avati 1945. aastal Jaan Anvelti mälestuskivi. 1962. aastal püstitati Tallinna Jaan Anvelti mälestussammas. Toilas asusid Anvelti mälestustahvel ja mälestusmärk.

Isiklikku muuda

Aastatel 1909–1910 oli Jaan Anvelt abielus sotsiaaldemokraatliku poliitiku Alma Ostraga. 1912. aastal oli ta abielus Peterburis õppinud J. Vassiljevaga[12]. Tema kolmas abikaasa oli Alise Stein-Anvelt, kellega sündisid tütar Kima[13] ja poeg Jaan[14]. Peres oli kombeks panna vanimale pojale nimeks Jaan.

Andres Anvelt on tema lapselaps.

Looming muuda

Teosed muuda

  • Räästaalused (Eessaare Aadu. Tallinn : Mõte, 1916)
  • Alasti (Eessaare Aadu. Tallinn : Mõte, 1917)
  • Kes on sotsialdemokraadid-enamlased? (K. Maatamees. [Tallinn] : VSDTP Eestimaa Komitee, 1917)
  • Kes on sotsialdemokraadid-enamlased? (K. Maatamees. 2. ed. Tallinn : VSDTP Eestimaa Komitee, 1917)
  • Maa rahwa kätte (K. Maatamees. Tallinn : Mõte, 1917)
  • Maa rahwa kätte (K. Maatamees. 2. ed. Tallinnas : Mõte, 1917)
  • Töörahwa wõimuwalitsuse kindlustamisest (Jaan Anwelt. Peterburis : Kom. partei Eesti Keskk. Wenemaa büroo, 1919. Töörahva kirjandus; nr 15)
  • Linnupriid: romaan (lõpetamata, käsikiri aastatest 1922–1923; Eessaare Aadu, Walitud teosed. II. Leningrad : Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, Leningrad : Sovetski Petšatnik, 1935; 4. trükk. Tallinn: Eesti Raamat, 1984)
  • Maha kommunistid! Elagu sotsiaaldemokraadid! : töörahwa sõpradest ja waenlastest. (Tallinn : J. Linzmann, 1924. Töörahva raamatukogu; nr 1)
  • 1905. aasta Eestis : Kirjeldused. Mälestused. Dokumendid (EKP KK ajalookomisjon; [eessõna: H. Pöögelmann]. Leningrad : Külvaja, 1926)
  • Sotsialistlise ühiskonna ehitamine Nõukogude Liidus : (Ü.K.(e)P. konwerentsi puhul) (J. Anwelt ja O. Rästas. Moskwas : Nõukogude Sotsialistliste Vabariikide Liidu Rahvaste Keskkirjastus, 1927)
  • «Meie lahkuminekud», ehk, EKP «wastasrinna» ajaloolised unenäod (J. Anwelt. Leeningraad : Külvaja, 1928)
  • Lenini partei ja trotskistid (Jaan Anwelt. Leningrad : Külvaja, 1929)
  • Parempoolne kallak Üleliidulises Kommunistlises (enamlaste) Parteis (J. Anwelt. Leningrad : Külvaja, 1929)
  • Jutustusi (Eessaare Aadu; [koostaja E. Sõgel; illustraator A. Kütt; järelsõna: E. Päll]. Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1957)
  • Oktoobrirevolutsioon Eestis (Jaan Anvelt. Tallinn : Eesti Raamat, 1967)
  • Valitud jutustusi (Eessaare Aadu. Tallinn : Eesti Raamat, 1971)
  • Valitud teosed. 1. [köide], 1905–1917 (Jaan Anvelt ; EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, NLKP Marksismi-Leninismi Instituudi Filiaal; [koostaja Karl Tammistu]. Tallinn : Eesti Raamat, 1982)
  • Valitud teosed. 2., 1917–1921 (Jaan Anvelt ; EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, NLKP Marksismi-Leninismi Instituudi Filiaal; [toimetuse kolleegium: Karl Tammistu (koostaja) jne.]. Tallinn : Eesti Raamat, 1983)
  • Valitud teosed. 3., 1921–1925 (Jaan Anvelt; [koostaja K. Tammistu] ; EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, NLKP Marksismi-Leninismi Instituudi Filiaal. Tallinn : Eesti Raamat, 1986)
  • Valitud teosed. 4., 1925–1928 (Jaan Anvelt; EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, NLKP Marksismi-Leninismi Instituudi Filiaal; [koostaja K. Tammistu]. Tallinn : Eesti Raamat, 1987)

Richard Kullerkupu novell muuda

1921. aastal Eessaare Aadu nime all Tallinnas ilmunud novelli "Võitlevad lohed" tegelik autor on Richard Kullerkupp.

Anveldi loomingu ainetel muuda

Anveldi romaani "Linnupriid" ainetel on tehtud film "Lindpriid" (1970), mille režissöör ja stsenarist on Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar.

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Национально-культурные общества Санкт-Петербурга: история и современность ( ХVIII - XXIвв.)". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2009. Vaadatud 24. veebruaril 2010.
  2. ↑ Сталин И.В. Письмо Я.Я. Анвельту Сталин И.В. Cочинения. – Т. 17. – Тверь: Научно-издательская компания "Северная корона", 2004. С. 73.
  3. ↑ Военкомы: 2.Белорусской им М.В.Фрунзе стрелковая дивизия
  4. ↑ Verine esmaspäev
  5. ↑ J. Anvelt käis salaja Eestis., Postimees, 7. veebruar 1933, lk 1.
  6. ↑ "Анвельт Ян Янович". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. detsember 2011. Vaadatud 8. detsembril 2008.
  7. ↑ Шушаков Олег Александрович. Доронин Иван Васильевич
  8. ↑ ЦКБ-6, www.airwar.ru/
  9. ↑ Jaak Valge, Punased I, e-raamat, täiendatud väljaanne, 2015, ISBN 9789949380633
  10. ↑ "Eвгения Альбац. Мина замедленного действия". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. veebruar 2018. Vaadatud 24. veebruaril 2010.
  11. ↑ Villu Jürjo, Eesti Töörahwa Kommuna terror Narvas, 29.11.1918 – 18.01.1919, Kultuur ja Elu, 2008/1
  12. ↑ Jaan Anvelt. Valitud teosed. Esimene köide 1905–1917. Tallinn, Eesti Raamat 1982, lk 17
  13. ↑ Документы прошлого, Из почты советских руководителей 1939 г.
  14. ↑ Oleg Kašin. Мирная жизнь Андреса Анвельта (Andres Anveldi rahulik elu) // Lenta.ru (vene keeles)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jaan_Anvelt&oldid=6618407"