Itaalia sõda (1499–1504)

Teine Itaalia sõda (1499–1504, ka Louis XII Itaalia sõda, sõda Napoli eest) oli Itaalia sõdadest järjekorras teine. Sõdijaiks olid peaasjalikult Prantsuse Louis XII ja Aragóni Fernando II, mõne väiksema Itaalia riigi osavõtul. Esimese Itaalia sõja järelmina oli Louis kindlalt otsustanud suruda läbi oma nõuded Milano ja Napoli troonidele. 1499. aastal tungis Louis XII Lombardiasse ja vallutas Milano, millele tal oli nõudeõigus isapoolse vanaema Valentina Visconti kaudu.

Itaalia sõda (1499–1504)
Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
Toimumisaeg 1499–1504
Toimumiskoht Itaalia
Tulemus prantslate võit Milano üle, hispaanlaste võit Napoli ja Prantsusmaa üle
Osalised
1499:

Prantsusmaa
Veneetsia vabariik
Šveitsi palgasõdurid

Hispaania

Milano hertsogiriik
1500:

Prantsusmaa

Hispaania

Napoli kuningriik
1503:
Prantsusmaa

Hispaania
Väejuhid või liidrid
Louis XII

Louis d'Armagnac
Ludovico II
Bérault Stuart d'Aubigny

Cesare Borgia
Fernando II Katoliiklane

Gonzalo de Córdoba
Fernando de Andrade

Diego Hurtado de Mendoza

Sõda muuda

Louis sõlmis 1499. aastal liidu Veneetsia vabariigi ja šveitslastega ning tungis Milano hertsogiriiki. Šveitsi palgasõduritest koosneva armee palganud Ludovico Sforza leidis linna naastes selle olevat hõivatud prantslastega ühinenud Gian Giacomo Trivulzio poolt; Ludovico armee löödi peagi laiali ning ta ise võeti Prantsusmaal vangi. Louis ja Austria Maximilian allkirjastasid 13. oktoobril 1501 Trente lepingu, millega Austria tunnustas kõiki Prantsuse vallutusi Itaalia põhjapoolsetel aladel.

Tiivustatuna võidu kiirusest pakkus Louis Fernandole liitu Napoli vastu ja pakkus välja, et nad peaksid kuningriigi omavahel jagama. Fernando oli sellega meeleldi nõus ning 11. novembril 1500. aastal allkirjastati Granada leping. Lepinguga kohustus Fernando toetama Prantsusmaa nõudeid Napoli kuningriigile, saades vastutasuks territooriume kuningriigi jagamisest.

Prantsuse ja Aragòni väed vallutasid Napoli 1501. aastal. Nüüd läksid kaks kuningat riidu sõjasaagi jagamise üle; Fernando pealekäimine, et teda tunnustataks mõlema, Napoli ja Sitsiilia, kuningana, viis peagi sõjani Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Saanud Cerignola ja Garigliano all lüüa hispaanlastelt Don Gonzalo Fernández de Córdoba juhtimisel, oli Louis sunnitud loovutama Napoli ja taganema Lombardiasse.

Lepingud muuda

Lyoni lepingu allkirjastasid 31. jaanuaril 1504 Louis XII ja Aragóni Ferdinand II. Lepinguga loovutas Prantsusmaa Hispaaniale Napoli. Lisaks sellele määratlesid Prantsusmaa ja Hispaania vastavalt kontrolli Itaalia alade üle. Prantsusmaa kontrolli alla jäi Põhja-Itaalia Milanost ülalpool ning ja Hispaania valitsemise alla Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia.

Blois leping, mis sõlmiti 1504. aasta 22. septembril, oli seotud kavandatava abieluga Habsburgide Karli, tulevase Karl V, ning Louis XII ja Bretagne’i Anne'i tütre, Prantsuse Claude’i vahel.

Kui kuningas Louis XII oleks surnud meessoost pärijata, oleks Habsburgide Karl saanud kaasavaraks Milano hertsogiriigi, Genova ja selle võimualused, Bretagne’i hertsogiriigi, Asti ja Blois krahvkonnad, Burgundia hertsogiriigi ning Auxonne’i, Auxerrois, Mâconnais ja Bar-sur-Seine'i asekuninga ameti.

Vaata ka muuda