Isikupuutumatus
Isikupuutumatus (inglise keeles security of person) on iga isiku põhiõigus: isik on kaitstud ebaseadusliku vahistamise eest ja tal on õigus kohtu kaitsele elu, tervise ja teiste isiklike õiguste ning vara ründamise puhul.[1] Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab terminit "isikupuutumatus" järgmiselt: "kodaniku põhiõigus ja demokraatlik vabadus, mis kaitseb teda kohtu otsuseta või prokuröri sanktsioonita vahistamise eest".[2] Isikupuutumatus on Eesti Vabariigi põhiseadusega kaitstav väärtus. Põhiseaduse § 20 esimese lause alusel on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.[3]
Isikupuutumatuse kaitse õigusaktide alusel muuda
Isikupuutumatus on tagatud mitme õigusaktiga.
- ÜRO Peaassamblee võttis 1948. aastal vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, milles õigus isikupuutumatusele väljendub artiklis 3: "Igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt."[4]
- See õigus on sätestatud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni[5] (edaspidi: EIÕK) artiklis 5: "Igaühel on õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele."
- ÜRO Peaassamblee võttis 1966. aastal vastu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, mille artikli 9 lõike 1 järgi on "Igal inimesel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Kedagi ei tohi meelevaldselt vahistada või kinni pidada. Kelleltki ei tohi vabadust võtta muidu kui üksnes seadusega kehtestatud alustel ja korras."[6]
- Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 lõige 1 annab igaühele isikupuutumatuse kaitse: "Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele."[3]
Põhiseadus ja isikupuutumatus muuda
Põhiseaduse § 20 esimese lause kaitseala on füüsiline (kehaline/ruumiline) vabadus ja turvalisus, kuid säte ei hõlma vaimset, majanduslikku, keskkonnaga seotud, sotsiaalset või muud liiki vabadust.[7]
Kui isikult on võetud vabadus kinnipidamise, vahistamise või vangistusega, mille eest vastutavad avaliku võimu organid, siis põhiseaduse § 20 kaitseb isikut selliste tegevuse eest. Isikud peavad olema kaitstud õigusvastaste rünnete eest, näiteks meelevaldse vabaduse võtmise eest. See tähendab, et vahistamist või kinnipidamist ei saa läbi viia ilma seadusliku aluseta ja asjakohase kohtuliku kontrolli tegemiseta või ebaproportsionaalset, ülemäärase intensiivsusega.[7]
Põhiseaduse § 26 lause 1 järgi on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. "Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks."[3] Kohtupraktika põhjal saab järeldada, et § 26 tõlgendatakse kui kogu isiku integriteeti kaitsvat sätet, seega hõlmab § 26 ka õigust füüsilisele enesemääramisele ja kehalisele puutumatusele. Paragrahvi 26 riive esineb näiteks sundvaksineerimisel või toimingutes meditsiinis ja bioloogia valdkonnas, kui isikutelt selleks nõusolekut ei küsita.
U. Lõhmus kirjutab artiklis "Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus?": "Isikupuutumatuse riived kuuluvad üldjuhul põhiseaduse § 26 kaitsealasse, raskematel juhtudel §-de 16 ja 28 kaitsealasse." Üksikjuhtudel võib riive kuuluda ka näiteks § 19 kaitsealasse.[8]
EIÕK ja isikupuutumatus muuda
Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi: EIK) on õiguse isikupuutumatusele lahti seletanud järgmiselt.
- Lisaks kehalisele puutumatusele laieneb kaitse vaimsele puutumatusele – "Vaimset puutumatust rikkus 14-aastase tütarlapse kasuisa, kes peitis videokaamera vannitoa pesukorvi, et filmida lahti riietuvat tütarlast."[9]
- Isikupuutumatust tuleb käsitleda kui tõrjeõigust riigi ja selle agentide vastu – raskemate isikupuutumatuse riivetena võib käsitleda ründeid elu vastu, piinamist, ebainimlikku või alandavat kohtlemist.
- EIK kohtupraktika järgi on riigil positiivne kohustus tagada isikupuutumatuse õiguse tõhus austamine.[10] Tuleb kaitsta ka õigust isikupuutumatusele eraisikute eest – riik peab kehtestama isikupuutumatust ohustavate tegude eest sunnivahendid ja tagama kohtuliku kontrolli õigusaktide täitmisel ning tõhusa menetluse, et välja selgitada, kas on toime pandud isikupuutumatuse rikkumisi.
Küsimused, mis võivad kuuluda EIÕK artiklite 2, 3 ja 8 kaitsealasse ning millega EIK käsitab isikupuutumatuse õiguse kaitseala, hõlmavad vägivallajuhtumeid, reproduktiivõigusi (nt rasedus, abort ja sünnitamine), sunniviisilisi meditsiinitoiminguid, vaimuhäirete ja puuetega inimeste kohtlemist, elu lõpu küsimusi, matuseid, seksuaalset sättumust ja seksuaalelu ning keskkonna seisundit.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja isikupuutumatus muuda
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 3 lõige 1 tagab kehalise ja vaimse puutumatuse. Lõige 2 nimetab isikupuutumatust meditsiinis ja bioloogias ning sätestab nõuded ja keelud, mida tuleb austada:
- nõue saada asjaomaselt isikult vaba ja teadlik nõusolek seaduses ettenähtud korras;
- eugeeniliste, eelkõige isikute valikuga seotud toimingute keeld;
- inimkehast või selle osast rahalise tulu saamise keeld;
- inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.[11]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ K. Maurer. Õigusleksikon. Tallinn: Interlex 2000.
- ↑ M. Langments. Eesti keele seletav sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 632.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 RT I, 15.05.2015, 2.
- ↑ Eesti Vabariigi Välisministeerium. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. (5.11.2018).
- ↑ RT II 2010, 14, 54.
- ↑ RT II 1994, 10, 11.
- ↑ 7,0 7,1 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 20 komm. 4, 5 (R. Maruste, T. Kolk).
- ↑ U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus? – Juridica 2018/II, lk 145.
- ↑ Lõhmus, lk 139.
- ↑ Lõhmus, lk 145.
- ↑ Euroopa Liidu Teataja. 2010/C 83/02.
Välislingid muuda
- EV 1937. aasta Põhiseadus, §10. Isikupuutumatus on kindlustatud.