Innovatsiooni juhtimine
Inoovatsiooni juhtimine on innovatsiooniprotsessi teadlik kujundamine.
Innovatsioon hõlmab nii uute teadussaavutuste kui ka juba olemasolevate teadmiste, oskuste ja tehnoloogiate uudsel moel juhtimist ja kasutamist.[1]
Innovatsiooni juhtimise raamistik muuda
Innovatsiooni juhtida on võimalik üksnes siis, kui teatakse, mida selle all mõeldakse ja kuidas ettevõte, organisatsioon või kogu riik seda strateegiliste eesmärkide nimel rakendada saab. Innovatsiooni juhtimise raamistik hõlmab kuut aspekti.[2]
1. Innovatsiooni strateegia muuda
Esmalt tuleb otsustada, kui suurt innovatsiooni vajatakse ning milline on sobiv tasakaal loovuse ja väärtuse säilitamise vahel, inkrementaalse ja radikaalse innovatsiooni vahel, tehnoloogilise ja ärilise innovatsiooni vahel ning sisemise ja välise innovatsiooni vahel.
Innovatsioon viiakse läbi enamasti järgmistel eesmärkidel:
- Tootmisettevõtete puhul on innovatsiooni eesmärgiks tootearendusliku ja tehnoloogilise võimekuse tõstmine
- Teenindusasutuste innovatsiooni eesmärgiks on kaasaegse kvaliteetse teenuse pakkumine
- Teadusasutuste innovatsiooni eesmärgiks on lahenduste pakkumine ettevõtetele
Strateegia võib põhineda erinevatel innovatsioonimudelitel, millest levinumad on järgmised:
- Lineaarne innovatsioonimudel on enim kasutatud ning järgib liini teadus- ja arendustegevus- tootmine-turundus- klient
- Sidusmudel ehk kolmanda põlvkonna mudel kujutab tehnoloogilist innovatsiooni seoses ühiskonna ja tehniliste ja tootmiskeskkonna vajadustega
- Innovatsioonimudel JIT- just in time- juurutusprotsess ideest turunduseni kätkeb ajadimensiooni, mil integreeritud ja paralleelne arendusprotsess toimivad koos ega anna võimalust kiirendada teadmus- ja arendusmahuka toote turule toomist, kuna tulemus ei ole ette teada
2. Innovatsiooni organisatsioon muuda
Organisatsiooni aspektist on oluline arutleda selle üle, kus on innovatsioon juba loodud ning kus võiks seda edasi luua ning mis tüüpi innovatsiooni on vaja luua, et innovatsioonil oleks suurim edu. Innovatsiooni on defineeritud väga laialt, kuid aja jooksul on seda järjest täpsustatud. Kui kõige esmased innovatsiooni määratlused käsitlesid seda vaid erasektori tootmistegevuse kontekstis, siis tänapäeval on levinud seisukoht, et innovatsioon võib ilmneda igas majandussektoris, kaasa arvatud avalik sektor.[3] Innovatsioonide uudsus ja ulatuse määr võivad olla väga erinevad, mistõttu on tekkinud vajadus innovatsiooni tüpologiseerida.
Innovatsiooni tüpoloogiad muuda
Tüpoloogiad sõltuvad uudsuse tasemest ja väljundist, mida kategoriseeritakse järgmiselt:
- Toote või teenuse innovatsioon
- Tehnoloogia või protsessiinnovatsioon
- Organisatsiooni-innovatsioon
- Turundusinnovatsioon
3. Innovatsiooni süsteemid muuda
Süsteemide all mõeldakse protsesse, meeskonda, võrgustikke jms, mis on kohandatud innovatsiooni elluviimiseks. Innovatsiooniprotsesside juhtimisel on oluline organisatsioonikultuur. Organisatsioonide võime eristuda ja edeneda ning sealjuures ellu jääda sõltub sellest, kui tõhusalt suudavad nad integreerida teadmusjuhtimise praktikaid innovatsiooni juhtimise praktikatega ja kui suurel määral suudavad nad innovatsiooni eesmärgil oma teadmust rakendada.[4]
Innovatsiooniprotsessi etapid muuda
Innovatsiooniprotsess on tinglikult jaotunud nelja etappi:
- Võimaluste märkamine
- Vahendite leidmine
- Algatuse arendamine
- Loodud väärtuse säilitamine
Innovatsiooniprotsessi ulatus[5] muuda
Innovatsioonirotsessi võib läbi viia erinevas mahus. Innovatsioonid jagunevad järgmiselt:
- Põhjalik ehk radikaalne innovatsioon, kus toode materjal või metoodika on täiesti uus
- Lisandus ehk inkrementaalne innovatsioon, mis hõlmab väikesi lisandusi
- Arhitektuuriinnovatsioon – muudatus on tehtud ühes komponendis
- Moodulinnovatsioon – muutub idee, füüsilisi detaile eriti ei puudutata
Innovatsioonid ei ole alati otseselt seotud tehnoloogiliste platvormidega vaid võivad olla ka näiteks kogukonda kaasavad, vms.
4. Innovatsiooni mõõdikud muuda
Innovatsiooni mõõdikud kirjeldavad sisendeid, täideviimise protsesse, väljundeid ja tulemusi nagu müügikasv, ärikasum, palgakasv. Mõõdikud on numbriliselt määratletavad.
5. Innovatsiooni õppimine muuda
Siin eristatakse viit etappi[6]:
- Tehnoloogiad
- Elluviimine
- Segmenteerimine
- Efektiivsus
- Kaasuvad lisandid
6. Innovatsiooni kultuur muuda
Innovatsiooni kultuuri iseloomustavad järgmised märksõnad: loovus, mitmekesisus, kommunikatsioon, motivatsioon, koostöö, initsiatiiv, riskivõtmine ja teadmiste jagamine. Innovaatiline mõtlemisviis algab juhtkonna tasandil ning levib alumistele tasanditele. Innovatsioonile orienteeritus on organisatsioonikultuuri üks osa, mis sisaldab järgmisi komponente[7]:
- Innovatsioonile orienteeritud motivatsioon
- Innovaatilised kompetentsid
- Käitumine innovaatilistes situatsioonides
- Juhtimise stiil ja kvaliteet, mis määravad innovatsiooni kliima
Ettevõtte innovaatiline kultuur on mõtlemise ja käitumise viis, mis loob, arendab ja kinnistab väärtusi ja suhtumist, mis võivad edendada, omandada ja toetada ideid ning muutusi, mis parandavad ettevõtte funktsioneerimist ja efektiivsust isegi siis, kui need lähevad vastuollu konventsionaalsete mõtteviiside ja traditsioonidega.[8]
Viited muuda
- ↑ Andresoo, J. (2013). Innovatsiooni juhtimine teadmusmahukas organisatsioonis Eesti Rahvusraamatukogu näitel. Taru: Magistritöö. Lk 20.
- ↑ Hernandez, M.L. (2010). Basic concepts of innovation and innovation management.
- ↑ OECD (2005). Oslo Manual. Guidelines for Collecting and Interpreting Innovation Data. 3 rd ed. Paris: OECD.
- ↑ Gupta, R.K. (2009). Innovation in Organizations. A Review of the Role of Organizational Learning and Knowledge Management. Global Business Review.
- ↑ Henderson, R.M. Clark K.B (1990). Architectural Innovation: The Reconfiguration of Existing Product Technologies and the Failure of Established Firms. Administrative Science Quarterly.
- ↑ Hernandez, M.L. (2010). "Basic concepts of innovation and innovation management" (PDF). Ericsson. Vaadatud 10.06.2018.
- ↑ Langdon, M. (2007). "Creating the Innovation Culture. Geniuses, Champison, and Leadres" (PDF). InnovationLabs. Vaadatud 10.06.2018.
- ↑ Szczespanska- Wozczyna, K. (2014). Competencies, entrepreneurship and innovation in the theory and practice of management. Poola: Scientific Publishing of University of Dabrowa Gornicza.