Inglise lambakoer

Inglise lambakoer on äärmiselt mitmekülgne karjakoerte rühma kuuluv kollilaadne koeratõug, kes aretati välja USAs ning kelle eellasteks olid inglise ja šoti asunike poolt kaasa toodud talukoerad. Paljud farmerid hindasid tõugu just tema mitmekülgsuse pärast, koera välimus oli teisejärguline. Neid koeri aretati erinevate talutööde tegemiseks, mitte toretseva välimuse saavutamiseks.

Inglise lambakoerad

Erinevalt mõningatest teistest karjakoertest pole inglise lambakoera aretatud karjatama kindlat liiki kariloomi. Peamiselt kasutati neid väikestes mitmekesistes taludes, kus peeti palju erinevaid loomi, sealhulgas veiseid, lambaid, sigu, kitsi ja linde. Inglise lambakoerad nii karjatavad kui ka kaitsevad kariloomi.

Välimus

Sable inglise lambakoer

Inglise lambakoerad sarnanevad borderkollide ja austraalia lambakoertega. Erinevalt austraalia lambakoertest ei kupeerita sellel tõul saba. Tema peakuju ei ole nii ümar ega keha nii ruudukujuline kui austraalia lambakoertel. Inglise lambakoertel ei esine kunagi merle värvi, mis on sage austraalia lambakoertel ja borderkollidel. Enamasti on inglise lambakoerad borderkollidest suuremad, kuid kõige lihtsam on neid eristada karjaajamisstiilide järgi.

Inglise lambakoer on keskmise suurusega koer, kelle kehapikkus on veidi suurem kui turjakõrgus. Üldiselt jääb ta kaal 20 ja 30 kilogrammi vahele ja on proportsionaalselt tasakaalus. Kuna see tõug on väiketalude töökoer, on neid aretatud eri kohtades eri otstarbeid täitma. Sellest tulenevalt on inglise lambakoeral palju piirkondlikke variatsioone.

Karv on keskmise pikkusega ja võib olla sirge, laineline või harvem lokkis. Sabal ja jalgadel esineb tihti pikemat karva, kõrvadel on karvatutid. Kuna tegu on töökoeraga, peaks karv olema kerge hooldada. Mustus langeb karvast ise välja. Levinumad värvid on soobel valgega, kolmevärviline, must-valge ja must punakaspruuniga. Leidub ka teisi värvusi, nagu üleni ühevärviline või tiigritriibuline, kuid need on harvad.

Iseloom

Inglise karjakoer on äärmiselt intelligentne ja suhtub oma pereliikmetesse, nii inimestesse kui ka teistesse loomadesse, ainulaadse lahkusega. See tõug on tihti isepäine tegutseja. Ta kohaneb kergesti ning omandab kiiresti rutiine. Mõned võivad võõraste suhtes näidata üles valvsust ja on pigem üheinimesekoerad, kuid niipea, kui ta uute inimestega lähemalt tutvust on teinud, pole paremat seltskonnakaaslast kui inglise lambakoer.

Aeg-ajalt esineb inglise lambakoerte käitumises iseseisvat, sõjakat ja omapäi reegleid loovat joont. Kui koera soovi ise n-ö korda majja lüüa ei suunata ümber, võib esineda ebasoovitavat käitumist. Sellest hoolimata on inglise lambakoerad suurepärased lemmikloomad, kui nende keskkond võimaldab neile küllaldast vaimset ja füüsilist koormust.

Enamik inglise lambakoeri ei armasta vett ning nad võivad peljata torme ja vannitamist. Oma hirmudega saavad nad hästi hakkama ega ei kaota enesevalitsust.

Tervis

Kuna inglise lambakoer on keskmist kasvu ja teda pole üheski kindlas suunas ülearetatud, on ta üldiselt terve koer ja tal esineb harva paljude muude tõugude seas levinud haigusi, näiteks puusadüsplaasiat.

Hiljutine uurimus Washingtoni Ülikoolis näitab, et nagu paljud teised karjakoerad, omavad umbes 15% inglise lambakoertest MDR1 geenimutatsiooni. Selle mutatsiooniga koertel esineb paljude laialt kasutatavate ravimite vastu ülitundlikkus. Mutatsiooni olemasolu saab kindlaks määrata lihtsa põsest võetud prooviga.

Ajalugu

Tõug pärineb Põhja-Inglismaalt ja Šotimaalt ning jõudis Põhja-Ameerikasse koos esimeste asunikega. Ameerika farmerid hindasid seda mitmekülgset koera ja kasutasid teda erinevatel aladel. Austraalia lambakoer aretati Ameerika lääneosariikides ja võib olla inglise lambakoeraga suguluses. Inglise lambakoer oli levinum riigi keskosas ja idas. Need koerad pärinevad peamiselt erinevatest inglise talukoertest.

Kuna väikesed farmid on suures osas asendunud suuremate ja vähem mitmekesiste tootmisfarmidega, on inglise lambakoerast saanud haruldane tõug.