Vikipeedia

Illar Hallaste

Illar Hallaste (6. mai 1959[1] Kohtla-Järve – 27. oktoober 2012[2] Tallinn) oli eesti vaimulik, poliitik, jurist ja ettevõtja.

Illar Hallaste 1988. aastal
Foto: Jaan Künnap

Haridus muuda

Hallaste õppis Kohtla-Järve 4. 8-klassilises koolis, alates 7. klassist Tallinna Spordiinternaatkooli Otepää filiaalis. 1977. aastal lõpetas ta Kohtla-Järve kaugõppekeskkooli. Pärast keskkooli lõpetamist asus Hallaste õppima Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda, kust ta aga kolmandalt kursuselt usulistel põhjustel välja visati. Poolelijäänud õpingud lõpetas ta 1995. aastal.[1]

Pärast TRÜ-st väljaheitmist asus Hallaste õppima Usuteaduse Instituudis. 11. juulil 1982 ordineeriti ta Tallinna Toomkirikus õpetajaks.[1]

Karjäär muuda

Seejärel teenis Hallaste järgemööda 1982–1983 Laiuse ja Palamuse, 1983–1988 Torma ja Kodavere ning 1988–1993 Kadrina ja Ilumäe kogudust.[3][4] 2005–2012 oli ta Ida-Harju praostkonna vikaarõpetaja.[viide?] Ta on olnud ka Järva praosti kohusetäitja ja Ida-Harju abipraost.[1]

Poliitikast lahkumise järel asutas Hallaste omanimelise õigusbüroo ja pakkus õigusteenust. Viimati juhtis ta marsruuttaksofirmat Viimars OÜ. Lisaks korraldas ta reisibüroo Season Travel tööd[1] ning kuulus EELK kinnisvara haldava firma Kiriku Varahaldus OÜ nõukokku[5].

Poliitiline tegevus muuda

Poliitikasse tuli Illar Hallaste muinsuskaitseliikumise kaudu.[6] 1988. aasta oktoobris püüdis ta kandideerida Rakvere rajoonis Eesti NSV Ülemnõukogu asendusvalimistel "ametliku" ehk kommunistliku partei seatud kandidaadi Vaino Väljase vastu ja lõi sellega sõjajärgses Eestis pretsedendi. Kuid formaalseid põhjusi ettekäändeks tuues (Hallaste üles seadnud töökollektiivi koosoleku kutsus kokku ametiühingu grupp, mitte ametiühingukomitee) jäeti ta kandidatuur registreerimata. 1989. aasta märtsis kandideeris Illar Hallaste samas valimisringkonnas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel, kuid jäi alla Siim Kallasele.[7]1989. aastal oli ta üks erakonna Eesti Kristlik Liit (hiljem Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit) asutajaid ja selle esimees 1992. aastani. EKDL pidas ennast 1919. aastal loodud Eesti Kristliku Rahvaerakonna aatelise järjepidevuse kandjaks.[8]. Aastatel 1990–1992 oli Hallaste Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi, 1990 Eesti Komitee ja 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige. Ta oli nende 69 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme hulgas, kes 20. augustil 1991 hääletasid "Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest" poolt.[9]

Riigikogu valimistel 1992. aastal osales EKDL valimisliidu Isamaa raames koos Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Eesti Kristlik-Demokraatliku Erakonna ja Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Liberaaldemokraatliku Parteiga (ELDP). Valimisliit tuli võitjaks, saades 22,00% häältest ja Riigikogus 29 kohta. Pärast valimisi, sama aasta 21. novembril liideti EKDL nende kõigiga peale ELDP, moodustades uue erakonna: Rahvusliku Koonderakonna Isamaa. Hallaste kaotas küll koha parteijuhina (uut erakonda asus juhtima Mart Laar), kuid oli[8] 1992–1995 Riigikogu VII koosseisu liige.[9] Hallaste juhtis Isamaa fraktsiooni kuni 27. oktoobrini 1993[viide?]. 30. juunil 1994 lahkus ta fraktsioonist[viide?] ja läks üle Parempoolsete fraktsiooni, mille liikmed kuulusid 9. oktoobril 1994 Rahvuslikust Koonderakonnast Isamaa eraldunud uue partei Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond (VKRE) asutajate hulka. VKRE liideti 5. aprillil 1998 Eesti Talurahva Erakonnaga, moodustades Eesti Rahvaerakonna, kuid sundlõpetati 14. detsembril 1999, sest ei suutnud täita uues erakonnaseaduses esitatud 1000 liikme nõuet.[10]

1998. aastal lahvatas avalikkuses Hallaste ja ettevõtja Toivo Ninnase seksiskandaal, kui ajakirjanik Kati Murutar oli selle teema jutuks võtnud Eesti Televisiooni otsesaates. Murutari väitel tellisid endine kirikuõpetaja Hallaste ja Hansatee nõukogu esimees Toivo Ninnas 6. mail 1998 Pärnus hotelli Viking kümme lõbutüdrukut. Ninnas ja Hallaste eitasid süüdistusi, kuid Rahvaerakond heitis Hallaste siiski oma ridadest välja.[11][6][12] Skandaali tõttu jättis president Arnold Rüütel 2002. aastal Hallaste ilma teenetemärgist, mille ta andis kõigile ülemnõukogu liikmetele, kes olid 20. augustil 1991 Eesti taasiseseisvumise poolt hääletanud, kuid polnud seni riigilt autasu pälvinud. "Mina pole seda nimekirja näinud," kommenteeris presidendi otsust Hallaste. "Kõik, kes hääletasid, said, välja arvatud mina? Miks mina siis ei saa? Moraalis on asi? Minu jaoks on see täiesti arusaamatu..."[13]

2000. aastal tabas politsei värskelt riigi alkoholipoliitika nõukogu juhiks nimetatud Hallaste kihutamas Tallinnas autoga kiirusel 107 km/h.[14]

2001. aastast kuulus Illar Hallaste Reformierakonda.[4]

Isiklikku muuda

1978. aastal laulatati Hallaste Lüganuse kirikus Hilja Seppeneniga. Peres on kaheksa last (kolm poega ja viis tütart).[3]

Teoseid muuda

  • Illar Hallaste "Eesti Vabariigi põhiseaduse sünd" Juridica 9/1996, lk 438–442
  • Hallaste, Illar. "Kanoonilise õiguse käsiraamat". 2011

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Juhan Haravee "Jumalamehe lahkumine: energiline Illar Hallaste oleks jõudnud veel palju" Õhtuleht, 29. oktoober 2012
  2. ↑ "Suri Illar Hallaste" Postimees, 27.10.2012
  3. ↑ 3,0 3,1 Monika Reedik, "Poliitilise kogemusega vaimulik" – Eesti Kirik 6. mai 2009; Koit Luus, "Illar Hallaste – tegija poliitikas ja äris"[alaline kõdulink] – Äripäev 20. mai 1997.
  4. ↑ 4,0 4,1 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/illar-hallaste-astus-reformierakonda.d?id=3021062[alaline kõdulink]
  5. ↑ Kiriku Varahaldus. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koduleht. (Kasutatud 15. aprillil 2011.)
  6. ↑ 6,0 6,1 "Illar Hallaste astus Reformierakonda"[alaline kõdulink] Delfi, 7. veebruar 2002
  7. ↑ Keda me valisime. Tartu, 1993, lk. 38
  8. ↑ 8,0 8,1 "Eesti erakondade ajalugu: Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit (EKDL)"[alaline kõdulink]
  9. ↑ 9,0 9,1 Toomla, Jaan. Valitud ja valitsenud: Eesti Parlamentaarsete ja muude esinduskogude ja valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999. Tallinn 1999, lk.227.
  10. ↑ http://web.zone.ee/erakonnad/erakonnad/registreeritud/vanad/vkre.html[alaline kõdulink]
  11. ↑ "Illar Hallaste teeb come-backi"[alaline kõdulink] Eesti Ekspress, 12. juuni 2008
  12. ↑ Risto Berendson "Illar Hallaste loobub Kati Murutari kohtusse kaebamast" EPL, 24. mai 1998
  13. ↑ Eve Heinla, Allar Viivik "Illar Hallaste: Miks mina teenetemärki ei saa?" Õhtuleht, 6. veebruar 2002
  14. ↑ "Illar Hallaste kihutas linnas107 km tunnis" SL Õhtuleht/BNS, 3. august 2000

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Illar_Hallaste&oldid=6557795"