Igor Eplik
Igor Eplik (10. juuni 1925 Tallinn – 7. mai 1949 Leedu) oli Eesti päritolu Rootsi luuraja.
Tema isa olevat olnud tsaariarmee polkovnik ja ema venelanna. Eplik õppis Tallinna Vene Gümnaasiumis ja töötas 1943 sadamas elektrikuna. 11. novembril 1943 põgenes ta Soome, kus teenis Soome maa- ja mereväes, 1944. aasta alguses põgenes aga edasi Rootsi.[1]
1947. aastal värvati Eplik mereväekaaslase Harri Timmi vahendusel Rootsi luure T-kontori luurekomandosse varjunime all "Maks". Eesmärk oli saata luurerühm Baltimaadesse, kus nad võtaksid ühendust kohalike metsavendadega ja seaksid sisse raadioside. Luurajad pidid ka koguma infot selle kohta, kas Eestis on hakatud kasutama põlevkivituhka puhta uraani saamiseks; neil oli ülesanne kontakteeruda Eestis elava professori Paul Kogermaniga.
10. aprillil 1949 püüti rühma üle Läänemere Leetu toimetada, kuid katse ebaõnnestus. Teisele katsele mindi 24. aprillil. Mootorpaat sõitis viis ööpäeva piki Rootsi rannikut lõunasse. 29. aprillil kohati Briti luurele kuuluvat endist Saksa laevastiku kiirtorpeedokaatrit, mille kapten oli sakslane Hans Helmut Klose. 30. aprillil võttis kaater rühma pardale ning saatis 1. mail Leedus Šventoji küla lähedal rannale. Rannal eraldus teistest üks rühma liige (NSV Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi agent Vivuds Šveics varjunimega "Apogs"), kes võttis ühendust kohaliku julgeolekuga. Et Rootsist saabunud luurerühma elusalt tabada, saadeti neile vastu 1948. aastal loodud libametsavendade salk agent "Bagdonase" (A. Zaskevičius) juhtimisel.
7. mail 1949 läksid Eplik ja teised kohaliku taluperemehe saatel "metsavendadega" kohtuma. Nende laagrisse saabumise järel luurajaid rünnati. Eplik tõlkis teistele nõudmise näidata kätte kaks metsa peidetud raadiojaama. Epliku surma kohta on teated vastuolulised: ühtedel andmetel sooritas ta enesetapu, teistel hukkus tulevahetuses, kohtumeditsiinilise akti kohaselt aga saabus tema surm "tugeva mehaanilise löögi tagajärjel pähe". Ajaloolane Jaak Pihlau oletab, et raadiosaatjate asukoha näitamise ajal üritas Eplik jooksu panna ning sai granaadi või püstolipäraga surmava hoobi pähe.[2]
1950. aastal kasutas Nõukogude julgeolek ära Igor Epliku raadiosaatjat, mille agent pidi andma üle Eestisse saabunud Evald Halliskile, väites, et Eplik suri kopsupõletikku.
Viited muuda
- ↑ Jaak Pihlau. "Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel V". Tuna 4/ 2009. Lk 95
- ↑ Raamatus "Mereväe soomepoisid" on Pihlau kinnitust mööda Epliku kohta ebatäpsed andmed, näiteks väidetakse, et ta hukkus Eestis
Kirjandus muuda
- Peter Kadhammar. "Vandeseltslased". Rootsi keelest tõlkinud Sirje Trei. Olion. Tallinn 2000. 144 lk
- Heino Relvik. "Mereväe soomepoisid". Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gild. Tallinn 2003. 410 lk
- Jaak Pihlau. "Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel V". Tuna 4/ 2009. Lk 90–108
- Evald Hallisk. "Rootsi eestlastega salasõjas Venemaaga" (käsikiri)