Huntahven
Huntahven (Dicentrarchus labrax) on ahvenaliste seltsi huntahvenlaste sugukonda kuuluv kalaliik. Ta on eurütermne ehk talub suuri temperatuurikõikumisi ja eurühaliinne ehk talub suuri merevee soolsuse kõikumisi[2].
| Huntahven | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Selgroogsed Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ahvenalised Perciformes |
| Sugukond |
Huntahvenlased Moronidae |
| Perekond |
Huntahven Dicentrarchus |
| Liik |
Huntahven |
| Binaarne nimetus | |
|
Dicentrarchus labrax (Linnaeus, 1758) | |
 Huntahvena levila | |
Kirjeldus muuda
Huntahvenal on hallikassinakas selg, hõbedased küljed ja valge või kollakas kõht. Noorkaladel (u 10 cm pikkustel[3]) võivad kehal olla tumedad laigud. Lõpusekaaned on ogalised ja sabauim on väljalõikega.[4][5]
Leviala muuda
Huntahven on levinud Euroopa lääne- ja lõunapoolsetes rannikuvetes. Atlandi poolel elab ta alates Lõuna-Norra ja Ühendkuningriigi rannikust kuni Aafrika läänerannikul asuva Senegalini välja. Lõuna-Euroopas on ta tavaline Vahemeres ja Mustas meres. Talve veedab huntahven soolasemas vees, suveks lähevad nii noored kui ka vanemad kalad riimveelistesse rannikulaguunidesse ja jõesuudmetesse[4].
Ta eelistab madalat rannikuvett, aga võib laskuda ka kuni 100 m sügavusele.[6]
Eesti vetes on huntahvenat kohatud kahel korral. Nimelt püüti 2010. aastal mõrraga kaks isendit: Hiiumaa rannikult emaskala, kelle täispikkus oli 29,8 cm ja mass 404,5 g, ning Saaremaa rannikult isaskala, kelle täispikkus oli 37,9 cm ja mass 624 g. Huntahven Eesti vetes püsielanikuks ei jää, kuna Läänemeri pole talle piisavalt soolane.[3]
Toitumine muuda
Huntahven toitub väikestest kaladest (nt kilu, räim, makrell)[5], koorikloomadest ja peajalgsetest.[4]
Kasv ja eluiga muuda
Huntahven võib kasvada kuni meetripikkuseks ja kaaluda kuni 12 kilo. Elada võib ta kuni 30-aastaseks.[5]
Nooremana elab huntahven parvedes, vanemana muutub eraklikuks.[6]
Paljunemine muuda
Atlandi poolel saavad isased suguküpseks 4–7-aastaselt ja emased 5–8-aastaselt. Vahemeres saavad mõlemad sugupooled suguküpseks 2–4-aastaselt[6]. Kudemisperiood on üks kord aastas: Vahemere piirkonnas detsembrist märtsini ja Atlandi piirkonnas detsembrist juunini[2].
Huntahven koeb 1,1–1,5-millimeetriseid marjateri. Embrüo areneb umbes kolme päevaga, kui temperatuur on 13–14 °C. Vastsed arenevad umbes 40 päevaga, kui temperatuur on 19 °C.[6]
Huntahvenad koevad ainult merevees, mille soolsus on vähemalt 30‰.[6]
Kasutamine muuda
Huntahvenat kasvatati juba antiikajal. Rännete ajal suleti nad laguunidesse, kus nad toitusid looduslikult leiduvast toidust ja juurde antavast lisasöödast.[5]
1960. aastatel töötasid Prantsusmaa ja Itaalia välja sobivad meetodid kunstlikult järelkasvu saamiseks. 1970. aastatel hakkasid kõik Vahemere riigid neid meetodeid kasutama. Huntahven on esimene lõheliste seltsi mittekuuluv merekala, keda hakati Euroopas kaubanduslikul eesmärgil kasvatama, ning see on tulus äri tänini. Huntahvena suurimad kasvatajad on Egiptus, Horvaatia, Hispaania, Itaalia, Türgi ja Kreeka.[2]
Kala müüakse turul kas värskelt või suitsutatult.[6]
Viited muuda
- ↑ Freyhof, J. & Kottelat, M. (2008). Dicentrarchus labrax. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2008.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Bagni, M. (2009). "Dicentrarchus labrax (Linnaeus, 1758) [Moronidae]". Dicentrarchus labrax (Linnaeus, 1758) [Moronidae]. Vaadatud 15.12.2021.
- ↑ 3,0 3,1 Miller, P. J. & M. J. Loates (2006). Euroopa kalad. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Verliin, A. (2010). "Huntahven, uus kalaliik Eesti faunas". Eesti Loodus. Vaadatud 16.12.2021.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 "Huntahven". Kalapeedia. Vaadatud 16.12.2021.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Froese, R. & S. M. Luna. "Dicentrarchus labrax (Linnaeus, 1758) European seabass". Fishbase. Vaadatud 16.12.2021.