Homo habilis
Homo habilis ehk osavinimene on liik inimese perekonnast. Ta elas umbes 1,9–1,6 miljonit aastat tagasi.
| Homo habilis Fossiilide leiud: pliotseen–pleistotseen | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad |
| Hõimkond |
Keelikloomad |
| Klass |
Imetajad |
| Selts |
Esikloomalised |
| Sugukond |
Inimlased |
| Perekond |
Inimene Homo |
| Liik |
Homo habilis |
| Binaarne nimetus | |
|
Homo habilis Leakey, 1964 | |
Leiud ja liigi määratlus muuda
Liigi määratles esimesena Louis Leakey, kes 1964 leidis Tansaaniast Olduvai kuristikust fossiile (aju- ja näokolju fragmente). Need avastati kihist, mille vanus on umbes 1,8–1,6 miljonit aastat. Praegu puudub üksmeel selles, millised fossiilid kuuluvad just selle liigi esindajatele.
1967 leidsid Louis ja Mary Leakey samast kohast veel vähemalt 2 isendi jäänuseid, mis olid samasuguste tunnustega. Nendega koos leiti töödeldud kive, ühelt küljelt teravaks tahutud veerkive, mis olid kaheldamatult elusolendi poolt loodud, seega primitiivsed tööriistad.
1964 määratles Louis Leakey need hominiidileiud uue liigina ja kandis selle perekonda Homo liiginime habilis (~ "osavkäpp") all. Sellise määratluse peamiseks kriteeriumiks oli esiteks australopiteekustega võrreldes märksa suurem ajumaht (600–675 cm³) ja teiseks kiviriistade (olduvai kultuuri esemete) esinemine. Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsete australopiteekustega, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropolooge Leakey'de leide Homo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750–800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud Homo erectus (Pithecanthropus) arvati olevat tekkinud vähem kui 1 miljon aastat tagasi). Kuid Louis Leakey nimetas inimeseks (Homo) tunduvalt väiksema ajumahuga olendi ja viis selle eksisteerimise umbes miljon aastat varasemasse aega.
Hiljem leiti habilise-tüüpi fossiile mitmelt poolt Ida-, Kirde- ja Lõuna-Aafrikast vanusega 2,4–1,6 miljonit aastat (töödeldud kive ja tööriistu kihtidest kuni vanusega 2,5 miljonit aastat) ja erinevus australopitetsiinidest sai üldtunnustatuks. Homo habilis oli ilmselt kõigesööja, kuid tema menüüs oli olulisel kohal loomtoit. Ta oli esimene hominiid, kelle asuala oli nii ulatuslik (Kirde-Aafrikast Lõuna-Aafrikani).
Habilise-tüüpi leidude klassifitseerimise osas pole siiski tänapäevani üksmeelt. Ida-Turkanast on leide (vanusega 2–1,6 miljonit aastat), mis erinevad teistest suurema ajumahu (ja suuremate hammaste) poolest. Nende hulgas on kuulus leid KNMER-1470 (vanusega umbes 2 miljonit aastat), ajumahuga 775 cm³ ja oluliselt suuremate purihammastega.
Osa uurijaid seletab selliseid erinevusi seksuaalse dimorfismiga (isased olid oluliselt massiivsemad, suuremate hammaste ja ajuga), teised aga tuletavad neist erinevustest kaks esmase Homo liiki: väiksema ajuga ja väikeste hammastega Homo habilis ning suure ajuga (üle 700 cm³) ja suurte hammastega Homo rudolfensis. See tähendab kahe varase inimliigi eksisteerimist ühel ajal ja järelikult sõltumatut teket. Viimasel ajal kalduvad paljud paleoantropoloogid just teise (kaheliigilise) seisukoha poole. Selle järgi kuulusid Olduvai ja Lõuna-Aafrika fossiilid Homo habilis 'ele ja Ida-Turkana omad rudolfensisele. Seda viimast vormi peetakse tõepärasemaks eellaseks hilisematele inimliikidele.
Nimi muuda
Oma nime sai osavinimene fossiilidega koos leitud tööriistade järgi.
Koht sugupuus muuda
|
Kui Homo habilis on tänapäeva inimese eellane, siis on ta inimese nendest eellastest vanim, keda võib õigusega nimetada mitte ahvinimeseks, vaid inimeseks.
Homo habilis 't peetakse inimese perekonna evolutsiooni vanimaks liigiks. Välimuse ja morfoloogia poolest oli see liik tänapäeva inimesest arvatavasti kõige kaugemal (kaugeim võis olla ka Homo rudolfensis).
Arvatakse, et Homo habilis pärineb mõnest australopiteekuse liigist. Võib-olla oli tema otseseks eellaseks Homo rudolfensis, kes oli massiivsem ning sarnanes rohkem ahviga.
Arvatakse, et Homo habilis 'est arenes pikem ja kõhnem Homo ergaster, kellest omakorda põlvnes juba inimesesarnasem Homo erectus. Kas aga Homo habilis on inimese otsene eellane, selle üle vaieldakse.
Füüsilised omadused muuda
Ta oli väga lühike (keskmise kasvuga umbes 127 cm), kerge (45 kilogrammi) ning võrreldes tänapäeva inimesega olid tal ebaproportsionaalselt pikad käed. Nägu oli veel primitiivne, kuid selle alaosa (lõug) oli vähem väljaulatuv kui eelkäijal Australopithecus africanus 'el. Homo habilis 'e aju kuju sarnanes tänapäeva inimese aju kujuga, maht oli sellega võrreldes aga ligi poole väiksem. Esimese leitud isendi ajukolju ruumalaks hinnati kuni 675 cm³. Aju mahuks on mõõdetud 600–675 cm³. Homo habilis 'e aju oli seega tunduvalt suurem kui varasematel hominiididel.
Võrdlus kaasaegsete sugulasliikidega muuda
Samal ajal Homo habilis 'ega elasid mitmed inimesesarnased kahejalgsed primaadid, näiteks Paranthropus boisei (Australopithecus boisei). Ent habilis 'est, kes hakkas varakult leiutama uusi tööriistu ja oli toidu suhtes vähem valiv, sai terve rea uute liikide eellane, sellel kui Paranthropus boisei ja teised sarnased liigid välja surid. Olduvai kuristikust leiti samast kihist nii Homo habilis 'e kui ka Paranthropus boisei fossiilluid. Osavinimene oli sihvakam ning tema ajukolju maht oli tunduvalt suurem.
Tööriistad muuda
Arvatakse, et Homo habilis kasutas Olduvai kultuuri (varajase paleoliitikumi) tööriistu (kivist pihukirveid). Need tööriistad olid seni eksisteerinutest kõige arenenumad. Nii sai habilis hakkama keskkonnas, mis varem oli olnud primaatidele liiga vaenulik. Ometi ei suutnud ta end kaitsta suurte kiskjate (näiteks hiigelleopardi Dinofelis barlowi eest). Homo habilis kasutas tööriistu põhiliselt koriluses (muuhulgas raibete liha tükeldamiseks), kuid mitte kaitseks ega küttimiseks.
Osavinimese tööriistad olid väga lihtsad, söödavate juurte ja näriliste urgude lahtikaevamiseks kasutati arvatavasti teravaotsalisi kaevamiskepikesi, jahipidamisel abistas puunui ja käepärased viskekivid. Lihalõikamiseks kasutati ovaalseid või pirnikujulisi kivisid, mille ühest otsast kujundati kildude äralöömisel kitsas, hambuline tera. Tööriistana sai kasutada ka teravaservalisi kivikildusid. Loomulikult võis osavinimesel palju rohkem tööriistu olla, millest me midagi ei tea. Võrdluseks olgu öeldud, et näiteks šimpansid kasutavad 14 erinevat tööriista.
Eluviis ja toitumine muuda
Erinevalt ahvinimestest oli osavinimesel maapealne eluviis. Ta elatus korilusest ehk loodusandide korjamisest. Tema põhitoidu moodustasid puuviljad, marjad, seened, tõugud, putukate vastsed, teod, söödavad juured ning mugulad, linnumunad ja muud. Mõnikord sattusid osavinimesed kiskjaist maha jäetud, vanadusse või haigustesse surnud loomade korjustele, mis andsid teretulnud toidulisa. Lisaks kütiti väiksemaid ja ohutumaid loomakesi, nagu närilisi, kilpkonni, linde. Esialgu oli küttimise osatähtsus väike, kuid tasapisi hakkas see kasvama. Toore liha söömine oli inimese arengus tähtsal kohal, sest lihast saadavad toitained mõjutavad soodsalt aju talitlust.
On küsitav, kas Homo habilis kasutas tuld, mattis surnuid, tegi küttimise ajal koostööd ja kasutas keelt (kui mitte arvestada žeste).