Hoffmanni ahi
Hoffmanni ahjuks nimetatakse lubjaahju, mis kujutas endast ovaalikujulist tunnelit, mis jaotati vaheseinte abil osadeks. Niimoodi moodustus põhimõtteliselt umbes 12–24 lubjaahju.
Tuli põles korraga kahes kõrvutiasetsevas ahjus. Neist tagapool olevates sektorites oli tuli juba ära põlenud ning need jahtusid. Tules olevatest sektoritest eespool olevad sektorid olid eelsoojenduse või kuivamise faasis. Kusjuures jahtuvates sektorites kuumenenud õhk juhiti lõõride süsteemi kaudu eelsoojenduse ja kuivamise faasis olevatesse sektoritesse. See andiski Hoffmanni süsteemile tema eelise – ärapõlenud ahju kuumust kasutati ära järgmise ahju eelsoojendamiseks.
Kui Hoffmanni ahi oli tööle pandud, pidi ta töötama pidevalt, sestap läks tarvis väga palju tööjõudu, kes pidevalt laadiksid ahje täis, hoolitseksid tule eest, tühjendaksid lõpuni põlenud ahjud. Moodustus tsükkel, kus tuli ringles pidevalt mööda ahjusid. Ühe ringi tegemine võis võtta 2–4 nädalat. Ahju ehk tsükli käimasaamine oli suur ettevõtmine, mille käigus tuli mitmesse kohta teha suured lõkked, soojendada kogu ehitist piisava temperatuurini ja saada tööle tõmbed lõõrides.See võttis aega mitu päeva.[1]
Ahi sai nime selle leiutaja, saksa inseneri Friedrich Eduard Hoffmanni järgi, kes patenteeris selle 1858. aastal.[2]
Viited muuda
- ↑ Tanel Saimre (2006). "Tehnoloogia muutumise biheivioristlikanalüüs Kursi lubjatootmispiirkonna näitel" (PDF). Seminaritöö. Tartu Ülikool.
- ↑ R. Jürisson. Ehitusmaterjalid. Populaar-tehniline ajakiri raudtee ehitusealal. Detsember 1936. Lk 180, PDF