Hirvejalgpokaal
Hirvejalgpokaal on hirve jala kujuline kaanega jooginõu, pokaalitüüp, mis on omane ainult Tallinnale[1].
Mustpeade vennaskonna hõbedakogusse, mis nüüd asub Eesti Kunstimuuseumis, kuulub viis hirvejalgpokaali[2]. Kunstiajaloolase Anu Männi hinnangul on see tüüp unikaalne kogu maailmas ning kasutusel Mustpeade vennaskonnas alates 16. sajandist.
Ajalugu muuda
Anu Männi sõnul olid esialgsed hirvejalgpokaalid puust. Mõned puust karkassiga ja karvase nahaga kaetud nõud säilivad Tallinna Linnamuuseumi fondides[3]. Pokaali kuju seostub Tallinna saksakeelse nime Reval rahvaetümoloogilise seletusega: "Rehfall" tähendab 'hirve kukkumine' ning pärineb baltisaksa legendi kohaselt Taani kuninga Valdemari hirvejahi loost, mille kohaselt anti pankrannikult alla viskunud hirve mälestuseks linnale nimi.
Kui 1711. aastal külastas Tallinna Venemaa tsaar Peeter I, pidutses ta Mustpeade vennaskonna majas, kus talle pakuti juua puust hirvejalgpokaalist. Tsaarile meeldisid pokaalid niivõrd, et ta annetas vennaskonnale raha ja palus vanu traditsioone au sees hoida. Mustpead otsustasid, et tellivad selle raha eest hirvejalgpokaali hõbedast jäljendi. Vanima hõbedast hirvejalgpokaali valmistas kohe pärast seda Peter Wilhelm Polack 1712. aastal.[4]
Hirvejalgpokaale teinud kullasseppi muuda
- Peter Wilhelm Polack
- Eduard August Bauer (tema tööde loendis on 66,2 cm kõrgune kaanega hirvejalgpokaal)[5]
- Leopold Eduard Michelsen[6]
Viited muuda
- ↑ https://nigulistemuuseum.ekm.ee/hobedakamber/
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. august 2019. Vaadatud 14. augustil 2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Hõbe. Odav või kallis? Kultuurileht, nr. 11, 22. märts 1996
- ↑ H. Arusoo. Mustpeade hõbedakogu – ainulaadne maailmas. - Õhtuleht, 20. november 2001
- ↑ A. Friedenthal. Die goldschmiede Revals. Lübeck, 1931
- ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=3485
Kirjandus muuda
- Hirvejalgpokaal. – A. Mänd. 101 Eesti kullassepateost. Varrak, 2018. lk 76–77.