Hinajaana
Hinajaana (sanskriti keeles hīnayāna ‘väike sõiduk’; tiibeti keeles theg dman; hiina keeles ⼩ 乘 xiaosheng; jaapani keeles shōjō) on mahajaana järgijate poolt antud üldnimetus konservatiivsetele budismi koolkondadele.
Hinajaana nimetusega viidatakse asjaolule, et selle kaudu jõudvat nirvaanasse ainult väike hulk inimesi, samal ajal kui mahajaana avarad meetodid andvat selleks võimaluse palju suuremale hulgale olenditele. Tänapäeval on hinajaanaks nimetatud koolkondadest säilinud ainult theravaada.
Kuna "hinajaana" on mõnes mõttes halvustav mõiste, siis tänapäeval üldiselt välditakse selle kasutamist. Korrektsemad üldmõisted oleksid "mitte-mahajaana" või "šraavakajaana" ning kui jutt on tänapäeva budismist, siis theravaada.
Ajalugu muuda
Umbes aastal 400 e.m.a. toimus Vesālīs teine budistlik Suurkogu, kus Buddha loodud sanghast eraldus Mahasanghika koolkond. See viis eraldumiseni ning hiljem uue koolkonna tekkimiseni, mis hakkas ennast nimetama "suureks sõidukiks" ehk mahajaanaks ja teisi "väikseks sõidukiks" ehk hinajaanaks.
Koolkonnad muuda
Mahasanghika koolkond muuda
Mahasanghika koolkond lahknes sthaviravaadast teisel suurkogul (umbes 100 aastat peale Buddha parinirvaanat). Koolkonna kohta käivad andmed on napid, kuna koolkond ja ka suurem osa selle kaanonist hävisid keskajal muslimite invasiooni käigus. Mahasanghika õpetuses väärib äramärkimist lokottaravādaehk "ülemaise" Buddha õpetus, mis tõstab Buddha kõrgemale tavapärasest inimlikust olendist. Mõneti sarnaneb see kontseptsioon mahajaana arusaamaga.[1]
Pikemalt artiklis Mahasanghika
Sthaviravaada koolkond muuda
Sthaviravaada koolkonna ainsaks tänapäevani säilinud harukoolkonnaks ning ühtlasi ainsaks säilinud mitte-mahajaana koolkonnaks on theravaada, mida iseloomustab rõhuasetus arahandi ideaalile ja Buddha antud originaalõpetusele ehk Tipitakale. Tänapäeval on theravaada koolkond levinud Kagu-Aasias.[1]
- Pikemalt artiklis Sthaviravaada
Pudgalavaada koolkond muuda
Pudgalavaada (ka vātsīputrīja või sammitīja) koolkond tekkis 3. sajandil e.m.a sthaviravaada koolkonna lõhenemisel ning püsis kuni 9. või 10. sajandini. Koolkonna kõige iseloomulikumaks vaateks on õpetus pudgala ehk "isiksuse" olemasolust, milles teiste koolkondade esindajad nägid vastuolu Buddha anātman'i ehk isetuse kontseptsiooniga. Pudgalavaada koolkonna järgi on "isiksus" lõplikult reaalne substraat, mis teeb võimalikuks ümbersündide, mälu ning teo ja teovilja seaduse (karma) toimimise. [1]
- Pikemalt artiklis Pudgalavaada
Sarvastivaada koolkond muuda
Sarvastivaada koolkond oli 3. sajandist e.m.a kuni 7. sajandini mõjukaim budismi koolkond Indias ja Sise-Aasias, eriti Gandhāras. Koolkonna keskse õpetuse kohaselt on dharmad ehk seadmused olemas kogu aeg ega ole taandatavad millelegi muule. Sarvastivaada koolkond töötas välja kuuest ületavast toimingust koosneva virgumistee skeemi, mis sai hiljem oluliseks mahajaanas. Samuti lõid nad kuulsa eluratta kujundi, mis sai hiljem tuntuks Tiibeti budismis.
- Pikemalt artiklis Sarvastivaada
Sautraantika koolkond muuda
Sautraantika koolkond tekkis vastureaktsioonina kommenteerivale ja abhidharmale keskendunud õpetussuunale. Koolkonna nimi (tõlkes "suutraga lõpetades") annab tunnistust sellest, et abhidharmat pühakirja osana ei tunnistata.[1]
- Pikemalt artiklis Sautraantika
Vaata ka muuda
Viited muuda
Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.