Hilda Taba

Hilda Taba (pärast abiellumist 1931 Hilda James; 7. detsember 1902 Kooraste – 10. juuli 1967 San Francisco) oli eesti pedagoogikateadlane USA-s.

Hilda Taba
Sünniaeg	7. detsember 1902
Surmaaeg	6. juuli 1967 (64-aastaselt)
Amet	kasvatusteadlane

Elulugu

Hilda Taba õppis Kooraste vallakoolis ja Kanepi kihelkonnakoolis, ta lõpetas aastal 1921 Võrus tütarlastegümnaasiumi. Tartu Ülikoolis õppis ta aastatel 1921–1922 kaubandusosakonnas ning aastatel 1922–1926 filosoofiateaduskonna pedagoogikaosakonnas. Aastast 1926 õppis ta Rockefelleri stipendiaadina Bryn Mawr College'is, kus ta aastal 1927 kaitses magistrikraadi. Seejärel oli ta Columbia Ülikoolis doktorantuuris (juhendajateks olid William Heard Kilpatrick ja John Dewey); aastal 1932 kaitses ta doktoriväitekirja (monograafia The Dynamics of Education).

Tartus ja USA-s õppimise ajal töötas ta koduõpetajana ning aastatel 1930–1931 õpetajana Kehtna koolis. Aastatel 1930–1931 esines ta Tartus ja Tallinnas ettekannetega "Valitsevaid suundi Ameerika kasvatusteaduslikus mõtteviisis; Üldõpetusest Ameerikas ja Kultuurikriisist". Aastatel 1933–1936 oli ta New Yorgi Daltoni tütarlastekeskkoolis saksa keele õpetaja ja õppekava direktor. Aastatel 1936–1938 oli ta Ohio osariigi ülikoolis õppejõud, kasvatusteaduse abiprofessor, aastatel 1939–1951 oli ta Chicago Ülikooli professor, aastatel 1951–1967 oli ta San Francisco Ülikooli professor.

Akadeemiline karjäär

Aktiivne osalemine uurimistöös viis Hilda Taba kokku Ralph Tyleri, hilisema USA väljapaistva pedagoogikateadlasega. 1940. aastate keskel oli Tabast saanud edukas ja tuntud pedagoogikateadlane. Ta tegeles peamiselt kahe suurema uurimisteemaga: gruppidevaheline haridus (1945–51) ja California sotsiaalvaldkonna õppekava restruktureerimise ja arendamisega (1951–67).

Gruppidevaheline haridus

Gruppidevahelise hariduse olulisus tõusis USA-s esile pärast II maailmasõda, mille käigus reorganiseeriti Ameerika tööstus ning toimus ulatuslik tööliste liikumine maapiirkondadest linna. Muutustega kaasnes ka pinge erinevate gruppide vahel, mille tõttu astus Ameerika Haridusnõukogu otsima lahendusi, kuidas suurendada erineva etnilise ja kultuurilise taustaga õpilaste vahel tolerantsust. Ka Taba uurimisgrupp osales mitme ideega ja 1945 aastal sai temast gruppidevahelise hariduse projekti direktor. Tänu selle eksperimentaalse projekti edule loodi Gruppidevahelise Hariduse Keskus Chicago Ülikooli juurde, mida juhtis Taba aastatel 1948–51.

Õppekava keskendus neljale kõige olulisemale probleemile, mis mängisid rolli stereotüüpide ja eelarvamuste tekkel:

1. Erinevused pereelus.
2. Erinevused kogukondade elustiilis.
3. Ameerika kultuuri ignoreerimine, rahumeelsete suhete kujundamine indiviidide vahele.
4. Rahumeelsete suhete kujundamine indiviidide vahele.

California sotsiaalvaldkonna õppekava restruktureerimine ja arendamine

Taba asus tööle professorina San Fransisco State University’sse ja võttis vastu kutse hakata arendama Contra Costa piirkonna sotsiaalvaldkonna õppekava. Sel perioodil sai Tabast õppekava loomise, gruppidevahelise hariduse ja kognitiivsete protsesside kujunemise ekspert, mille eest pälvis ta ka rahvusvahelist tunnustust. Arendustöö peamiseks eesmärgiks oli luua paindlik mudel õppekava uuendamiseks, mis lähtuks praktiseerivate õpetajate ja haridusjuhtide ühisest pingutusest. Uuring algas käesolevate probleemide identifitseerimise ja analüüsimisega, mille järel algas õpetajate koolitamine ja uute oskuste juhendatud proovilepanek praktikas kuni leiti sobivad lahendused.

Taba ideed õppekava arendamisest

1. Sotsiaalsed protsessid, sealhulgas inimeste sotsialiseerumine, ei ole lineaarsed protsessid ja neid ei saa kujundada läbi lineaarse planeerimise – õppimist ja isiksuse arenemist ei saa vaadelda kui ühesuunalisi protsesse hariduslike eesmärkide saavutamiseks.
2. Sotsiaalsete institutsioonide, nende seas ka kooli õppekava, ümberkujundamine on edukam kui kasutatakse koordineeritud alt-üles arendamist (tavapärase administratiivsete üksuste poolt juhitud ülalt-alla arendustöö asemel).
3. Uue õppekava loomine on edukam kui see põhineb demokraatlikel põhimõtetel ja ühtlaselt jaotatud tööl. Koostöö põhineb kompetentsusel, mitte administratiivsetel õigustel).
4. Õppekava uuendamine on pikk protsess, mis võtab aastaid.

Tööd õppekava loomise alustest ja laste tunnetuslike protsesside arendamisest tegid Hilda Taba tuntuks nii Ameerikas kui Euroopas. 1962. aastal ilmus tema raamat Õppeprotsessi projekteerimine: teooria ja praktika (Curriculum Development : Theory and Practice). Arvestades nii ühiskonna nõudeid kui ümbritsevat kultuuri ja laste psüühikat ning kaasates töösse tegevõpetajad, tõstis Hilda Taba esile seitse olulist momenti õppekavade arenduses:

1. haridusvajaduste (-nõudluse) diagnoosimine;

2. eesmärkide formuleerimine;

3. õppesisu valimine;

4. õppesisu organiseerimine;

5. õpikogemuse valimine (õppeprotsessi kujundamine);

6. õpikogemuste organiseerimine (metoodika);

7. määratlemine, mida, millisel viisil ja milliste vahenditega hinnata.

1962. aastast pärineb tema elutöö "Curriculum Development: Theory and Practice" (Õppekavade arendus: teooria ja praktika). Tema pärandist väärivad erilist tähelepanu sotsiaalainete õppekavade ja õpistrateegiate arendamine, ta oli ka üks esimesi sotsiaalpsühholoogia rakendajaid pedagoogikas ja J. Piget’ teooriate tutvustajaid USA-s.

Mõtlemise kujundamine

Õpetamine ei piirdunud Hilda Taba jaoks ainult teadmiste edastamisega, vaid see oli vahendiks õpilaste mõtlemise arendamisel, mida ta käsitles kui lapse ja temale laekuva informatsiooni aktiivset vastastikust toimet, kus õpetajal on oluline roll mõtlemist suunavate ja stimuleerivate küsimuste esitajana. Tema tegevust iseloomustas pidev kontakt pedagoogidega, orienteeritus mitte ainult lapsele, vaid ka õpetajale.

Ta töötas välja kolm õpetamise strateegiat (nn Taba induktiivse mõtlemise mudel):

1. mõistete kujundamine,
2. järeldamine ja üldistamine,
3. üldistuste rakendamine.

Tunnustus Eestis

Pärast doktorantuuri lõppu kandideeris Taba 1930. aasta lõpus Tartu Ülikooli pedagoogika õppetooli professori ametikohale. Ta ei osutunud valituks ja sõitis aasta pärast tagasi Ameerikasse. Üheks põhjuseks, miks Hilda Taba kohast ilma jäi, on peetud tema vähest tuntust Eestis; tema doktorikraad oli ametlikult veel kinnitamata, kui ka seda, et tollal eelistati vastutusrikastel ametikohtadel mehi.

Eesti pedagoogikaringkondades oli tema nimi kuni 1980. aastate lõpuni peaaegu tundmatu. Alles 1988. aastal ilmus Õpetajate Lehes Hilda Taba teadusloomingut ja karjääri tutvustav artikkel. 1989. aastal korraldas taasasutatud Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts Hilda Taba mälestuspäeva Tartus ja Tallinnas; 1992. aastal tähistati rahvusvahelise konverentsiga Tartus Hilda Taba 90. ja 2002. aastal 100. sünniaastapäeva.

Detsembris 2012 avati Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis Tartus, Salme tänav 1a, Hilda Taba nimeline auditoorium.

Välislingid

• Krull. E. (2003). Hilda Taba (1902–1967). Prospects (UNESCO, International Bureau of Education), 32, 481–91. http://www.ibe.unesco.org/sites/default/files/tabae.pdf
• Asker Badersten, A.-M. (2013). Pedagoogikadoktor Hilda Taba – 110. Rootsi Eesti Päevaleht. http://www.vabaeestisona.com/index.php/eesti-uudised/2397-pedagoogikadoktor-hilda-taba--110.html
• Hilda Taba http://www.pictury.org/hilda_taba/index.html (külastatud 12.06.2016)
• "Auditoorium saab õppekavateoreetiku nime" Tartu Ülikooli pressiteade, 17.12.2012