Hikikomori
Hikikomori (jaapani keeles 引き籠もり või ひきこもり) on termin, mida kasutatakse nii Jaapani ühiskonnas levinud nähtuse kui ka seda puudutavate inimeste defineerimiseks. Termin tuleneb sõnadest 引く hiku 'tagasi tõmbuma' ja 籠る komoru 'eralduma', 'endasse tõmbuma' ning kirjeldab üldjuhul 20. eluaastates mehi, keda iseloomustab pikaajaline eraldatus ühiskonnast.[1]
Definitsioon muuda
2010. aasta Oxfordi inglise keele sõnaraamatus on mõiste definitsioon "(Jaapanis) ebanormaalne sotsiaalse kontakti vältimine, eriti täiskasvanud meeste puhul".[2]
Hikikomori täpne definitsioon ja määratlus varieerub sõltuvalt sellest, kas nähtust analüüsitakse meditsiinilisest või sotsiaalsest vaatepunktist. Kuigi termin on omane Jaapani ühiskonnas avalduva fenomeni kirjeldamiseks, ulatub nähtus ka väljapoole. Hikikomori'de täpne hulk Jaapanis ei ole kindel ning varieerub eksperditi, kuigi 2016. aasta seisuga on Jaapani valitsuse uuringu andmetel neid ligi 541 000.[3]
Esimest korda kasutas terminit hikikomori psühhiaater Tamaki Saitō oma 1998. aastal ilmunud raamatus "Shakaiteki hikikomori – owaranai shishunki" ("Sotsiaalne isolatsioon – lõppematu noorukiiga"). Saitō väitis, et hikikomori 't iseloomustab täielik eraldatus ühiskonnast, mis ilmneb üle kuue kuu koduseinte vahel viibimises. Mõned seevastu väljuvad oma toast aeg-ajalt kas perekonnaga söömise ajaks või poeskäiguks. Saitō lisas, et hikikomori'd on enamasti 20. eluaastate lõpus ja nende käitumise peamisi põhjuseid ei kirjelda mingi muu olemasolev psühholoogiline termin. Saitō hinnangul võib hikikomori'de hulk Jaapanis ulatuda üle miljoni, kuigi seda oletust ei toeta üksi ametlik uuring. Paljud neist pole 15 või enama aasta jooksul toast väljunud. Nähtuse olemust arvesse võttes on tõepäraste uuringute läbiviimine keeruline ning täpset statistikat on koostada raske. Enamik statistikasse jõudnuist on kas otsinud või otsivad abi või on oma käitumisviisi teadvustanud.[4]
Hikikomori nähtust on mitmeti defineeritud. Arvesse on võetud kord sotsiaalset, kord psühholoogilist või psühhiaatrilist seisukohta. Enamikku juhtumitest ei saa seostada psühhiaatriliste haiguste olemasolevate definitsioonidega. Samas arvatakse, et hikikomori on diagnoosina nii laialt levinud selle tõttu, et erinevalt tõsisematest psühhiaatrilistest haigustest on hikikomori olemine vähem stigmatiseeritud.[5] Võimalik, et hikikomori nähtust vaadeldakse liiga meditsiinilisest seisukohast ja tegu on pigem sotsiaalse ilminguga.[6]
Hikikomori määratlemine muuda
2003. aastal avaldas Jaapani tervishoiu-, töö- ja heaoluministeerium kriteeriumid hikikomori määratlemiseks:
- kodune elustiil;
- puuduv huvi ja tahe kooli või tööle minna;
- sümptomite kestmine üle kuue kuu;
- vaimsete häirete, nagu skisofreenia, puudumine;
- nähtuse definitsiooni alla ei kuulu need, kes ei huvitu küll koolis või tööl käimisest, kuid säilitavad lähisuhted.[5]
Käitumisviisid muuda
Enamasti kirjeldatakse hikikomori käitumisviisi ilmnemise algust mõnel korral koolist või töölt puudumisega, mis lõpeb paari nädala või kuu jooksul täieliku tuppa sulgumisega. Mõned veedavad terve päeva magades, arvutimänge mängides või telekat vaadates. Süüa tuuakse kas mõnest väiksemast lähikauplusest või valmistab selle ema, kellega hikikomori tihti koos elab. Vanematega sel teemal konflikti sattudes sulgutakse veelgi enam üksildusse. Mida kauem on hikikomori veetnud aega eraldatuses, seda väiksem on tõenäosus, et ta otsib abi, püüab uuesti ühiskonda integreeruda, leiab täiskohaga töö või loob püsivaid suhteid. Kuigi enamiku ajast veedab hikikomori oma toas, esineb ka vihaepisoode, kus kasutatakse pereliikmete suhtes vägivalda.[5]
Hikikomori nähtuse põhjused muuda
Hikikomori-käitumismustri kujunemise põhjuste hulka loetakse ühiskondlikku survet nii tööl, koolis kui ka igapäevaelus, majanduslikke raskusi, meeseeskujude puudust, sotsiaalnorme, iibe langust, koolikiusamist, liigkaitsvat ema ja töö leidmise keerukust. Kõrge eluasemekulu ja välja kujunenud traditsioonide tõttu elavad lapsed enamasti abiellumiseni vanematega koos, mis omakorda vähendab laste võimekust enda eest hoolitseda, sest vanemad jätkavad laste abistamist. Iseseisev elu tähendab osalust konkurentsile keskendunud ühiskonnas, millest hikikomori'd koduseintevahelise kindluse kasuks hoiduvad. Sawa Kurotani, Redlandi ülikooli antropoloogiaprofessori väitel tuleneb hikikomori'de eraklik käitumine raskustest, mille toovad kaasa lapsepõlvest täiskasvanuikka siirdumine ning täiskasvanutevahelised suhted, mis pole sageli meeldivad või lihtsad.[7]
Üldiselt peetakse Jaapani ühiskonnas hikikomori ilmingu väljakujunemise ja levimise soodustajateks järgmisi tegureid:
- Jaapanile iseloomulikus, jõuka keskklassiga postindustriaalse ühiskonna tingimustes suudetakse hoolitseda ka juba täiskasvanuks saanud lapse eest. Alamklassi kuuluvate perekondade hulgas pole hikikomori levinud, sest vajadus töö järele sunnib erakliku kalduvusega noori kodust väljuma.
- Vanemad pole suutelised laste eraklikku kalduvust märkama ja neid isolatsioonist välja tooma. Levinud on pehme kasvatusstiil ning ema ja poja vaheline sõltuvussuhe (amae 甘え).
- Arvestades Jaapani haridussüsteemi, milles on kesksel kohal konkurents eliittöökohtade järele ja ekspertide väljakoolitamine, ei ole Jaapani aastakümnetepikkused kidurad majanduslikud näitajad ning ebastabiilne tööturg paljude jaoks vaeva väärt. Jaapani praeguse generatsiooni eelkäijatele võib rahvusvahelistes ettevõtetes püsiv töökoht küll garanteeritud olla, kuid Jaapani tänapäevasel tööturul pole see kindlustatud. Palju Jaapani noori leiab, et nende eelkäijate jaoks loodud süsteem on tänapäevaks aegunud ning selgete eesmärkide ja ambitsioonide puudumine viib mõned neist sotsiaalse eraldatuseni.[5]
Sotsiaalne protest muuda
Hikikomori’t peetakse kohati vastukultuuriks sellisele nähtusele nagu otaku (eestikeelne vaste "nohik"). Hikikomori on selle aspekti ekstreemsem vorm, kuigi mõlemat nähtust võib iseloomustada ühiskonna tavapärasest mõtlemisviisist eristumine, mis seejuures tõstab üksikisiku huvid ühiskonna omadest kõrgemale. Nii otaku kui ka hikikomori'ga tegelejad pühendavad kogu oma aja isiklike huvide tarbeks, kuid hikikomori'd viivad eraldatuse enesehävituslikule tasandile.[8]
Jaapani haridussüsteem muuda
Jaapani haridussüsteemis on suur rõhk konkurentsil ning keskkooli- ja ülikooli sisseastumiseksamite sooritamisel. Mainekasse ülikooli sissesaamine kindlustab tulevase elu. Koolisisene autoriteet on asetatud õpetajate asemel koolikaaslastele, kelle ülesanne on hoida paigas teiste käitumisnorme grupi heaolu jaoks. Üks viis reageerida normidest väljaastumisele on kiusamine, mille tagajärjel kiusatu eemaldub koolikaaslastest. Õpilastevahelise konkurentsi tagajärg on sageli see, et eakaaslased ei kutsu kiusatut gruppi tagasi. Pinge, mis kaasneb eksamitega, tuleneb väljakujunenud süsteemist, kus kord läbikukkunu ei saa uut võimalust ning hea karjääri alustamine muutub võimatuks, jättes valiku töötada ainult madalapalgalistel töökohtadel.[6]
Majanduslikud tagajärjed muuda
Hikikomori nähtus on süvendanud Jaapani majanduslikku ebakindlust. Mõned mittetulundusühingud, nagu Jaapani organisatsioon NPO lila, tegelevad hikikomori ilmingu tõttu tekkinud majandusliku koormaga. Jaapani CD- ja DVD-tootja Avex Group annab välja videoharjutusi, kus naised vaatavad pikema aja jooksul liikumatult kaamerasilma. Need pakuvad hikikomori'dele võimaluse harjuda taas silmkontakti ja inimsuhtlusega. Eesmärk on aidata hikikomori'del taas ühiskonda integreeruda ja veenda neid isolatsioonist väljuma. Seejuures suureneb nende majanduslik panus ühiskonda ja leeveneb vanemate koorem.
Meediakajastus muuda
Hikikomori nähtus ilmus esimest korda meediasse psühhiaater Tamaki Saitō 1998. aastal kirjutatud raamatuga "Shakaiteki hikikomori – owaranai shishunki" ("Sotsiaalne isolatsioon – lõppematu noorukiiga") .
Hikikomori'd on olnud suurema meedia- ning avalikkuse tähelepanu all pärast 2000. aasta rünnakut Kyūshū saarel, kus 17-aastane poiss lahkus esimest korda üle aasta oma kodust, võttis bussi kaasa noa ja mõrvas ühe ning vigastas veel mitut inimest. Eelnevalt oli ta internetifoorumis 2channel kasutajanime Neomugicha alt oma rünnakust ette teatanud. Seejärel tekkis samasse foorumisse mitu sarnase kasutajanimega imiteerijat, kes teatasid rünnakutest, mida kavatsevad läbi viia Neomugicha eeskujul. Nende vägivallatsemine suudeti ära hoida.[8]
Hikikomori'dest sai 21. sajandi algusaastatel uus aktuaalne teema. Aastatel 2002.–2005. aastal näidati Jaapani riigitelevisioonis (NHK ehk Nippon Hoso Kyokai) eriprogrammi, mis tõi välja hikikomori'de katsumused. New York Timesis ilmusid 2006. aastal artiklid hikikomori teemal.[5] Avaldati palju teoseid, mille pea- või kõrvaltegelased olid hikikomori'd, näiteks Ryu Murakami romaan "Parasiidid" ning manga ja hiljem anime "Tere tulemast NHK-sse" ("N・H・Kにようこそ!", Welcome to the N.H.K.).
Illustreeriv juhtum muuda
Et kirjeldada seisundile iseloomulikke omadusi, on pärisjuhtumitest loodud võimalik näide hikikomori'st. T.M. on 19-aastane keskklassi perest jaapanlane, kes elab vanematega kahetoalises korteris. Viimase kahe aasta jooksul on ta vaevu oma toast väljunud ja veedab seal 23 tundi päevast. Toidu toob talle pärast söögitegemist kandikuga ukse taha ema. Ta magab päeval ning ärkab õhtul, et minna internetti, külastada foorumeid, lugeda mangat ning mängida videomänge. Tema akadeemiline taust on hea, kuid kaks aastat tagasi kukkus ta motivatsiooni puudumise tõttu keskkoolist välja. Põhikoolis puudus ta tihti koolist, vältis suhtlemist eakaaslastega ja põhjendas seda algkoolis kiusamise ohvriks langemisega.
Vaatamata vanemate julgustusele on T.M. keeldunud kutsekooli minemast või tööd otsimast. Vanemad viivad ta kohalikku haiglasse, kus tal diagnoositakse depressioon ja skisofreenia. Psühholoogilistes testides eitab ta masendunud meeleolu, ärevuse tundmist ning vastab enamikule küsimustest "Ma ei tea". Neuropsühholoogilised testid näitavad kognitiivsete ebaärasuste puudumist. Häiritud vaimse seisundi leidmiseks mõeldud ajuskaneeringute ja laboratoorsete uuringute tulemused pole märkimisväärsed. Katsed psühhotroopsete ainete ravikuuridega, kaasa arvatud antidepressantide ja antipsühhootikumidega, pole toiminudi.[5]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Vabatahtlikud erakud on Jaapanis üha suurem sotsiaalne probleem". ERR. 18. november 2020. Vaadatud 27. novembril 2022.
- ↑ Stevenson, A. (toim.) 2010. Oxford dictionary of english. Oxford University Press: Oxford
- ↑ Japan home to 541,000 young recluses, survey finds, The Japan Times, 07.09.2016
- ↑ Hikikomori as a possible clinical term in psychiatry: a questionnaire survey, BMC Psychiatry, 15.10.2012
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 A New Form of Social Withdrawal in Japan: A Review of Hikikomori, International Journal of Social Psychiatry, märts 2010
- ↑ 6,0 6,1 Dziezinski, M. 2003. Hikikomori: Investigations into the Phenomenon of Acute Social Withdrawal in Contemporary Japan. University of Hawai’i: Manoa.
- ↑ Social problems, hikikomori and suicides in Japan, jaanuar 2013
- ↑ 8,0 8,1 Hikikomori : the Postmodern Hermits of Japan, Warscapes, 14.06.2016