Vikipeedia

Hermann Salza

 See artikkel räägib Eesti sõjaväelasest; Saksa ordu kõrgmeistri kohta vaata artiklit Hermann von Salza (ordumeister).

Hermann Aleksander Eduard Salza[1][2] VR I/3 (vene keeles Герман Эдуардович Зальца) (16. aprill 1885 Haapsalu – 23. jaanuar 1946 Butõrka vangla, Moskva) oli baltisaksa aadlikust Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kontradmiral, 1928)

Hermann Salza
Sünniaeg 16. aprill 1885
Haapsalu Eestimaa
Surmaaeg 23. jaanuar 1946
Butõrka vangla, Moskva
Teenistus Venemaa Keiserlik laevastik
Eesti merejõud
Loodearmee
Eesti merejõud
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Stanislavi ordeni III järk (1910)
Punase Kotka IV järgu orden (1910)
Vürst Danilo I ordu leitnant (1912)
Püha Anna ordeni III järk mõõkadega (1916)
Vabadusristi I liigi 3. järk (1920)
Valge Roosi Rüütliordu II klassi komandör (1922)
Polonia Restituta komandöririst (1923)
Auleegioni ordu ohvitser (1925)
Kolme Tähe orden (1927)
Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi komandör (1931)
Kotkaristi II klassi teenetemärk (1934)

Hermann Salza oli teine kahest Eesti Vabariigis II maailmasõja eel kontradmirali auastme saanud sõjaväelasest (esimene oli Johan Pitka).

Teenistus Vene laevastikus muuda

5. mail 1903 asus Salza õppima Mereväe kadettide korpusesse Peterburis, lõpetas selle 1. mail 1906 veltveebli auastmes. Silmapaistvate tulemustega eksamitel määrati talle admiral Nahhimovi preemia. Teenis paljudel Venemaa laevadel (Bogatõr, Slava, Aurora, Bobr, Okean jt). 1907. aasta aprillis ülendati Hermann Salza mitšmaniks (nooremleitnant).

1917. aasta jaanuaris määrati Hermann Salza lahingulaevale Petropavlovsk, sellel laeval teenis Salza I maailmasõja lõpuni ja elas üle mõlemad revolutsioonid. Petropavlovskil oli Salza tõusnud laeva abikomandöriks ja alates 16. detsembrist 1917 oli ta juba laeva komandör. Enda viimasel teenistuslaeval ülendati ta II järgu kapteniks (kaptenleitnant) 28. juuni 1917. See jäi Hermann Salza viimaseks auastmeks Vene mereväes.

1918. aastal võttis Hermann Salza osa Balti laevastiku Jääretkest, kus ta juhtis oma laeva Petropavlovsk Helsingist Kroonlinna.

Kuna Venemaal tulid võimule enamlased, vabastati Salza teenistusest. Tal isegi vedas, sest enamik baltisakslastest, kes olid Vene sõjaväes, lasti maha.

Eesti Vabadussõda muuda

Kui algas Eesti Vabadussõda (1918–1920) astus Salza esialgu Kaitseliitu. 3.–27. jaanuaril teenis Salza miiniristlejal Lennuk nooremtüürimehena. Lennuki peal tegi Salza kaasa Tsitre, Kunda, Loksa ja muudes dessantides. 29. jaanuarist määras Eesti Merejõudude juhataja Salza Eesti merejõudude staabi ülemaks. 18. juulil astus Loodearmeesse, kus ta oli kuni selle lagunemiseni. Teenete eest Vabadussõjas autasustati teda Vabadusristi I liigi 3. järguga.

Teenistus Eesti Vabariigis muuda

Kui Vabadussõda oli võidetud, asus Salza uuesti Eesti Merejõudude Staabi ülemaks. Merejõudude Staabi ülem oli Salza 1920–1925, sellel ametikohal tõusis ta mereväekapteniks (1922). Juba 1923. aastast peale täitis Hermann Salza lühiajaliselt Merejõudude juhataja kohuseid, kuna Johannes Hermi (Merejõudude juhataja 1919–1925) tervis halvenes kiiresti.

1925. aasta märtsis sai Salza Merejõudude juhatajaks ja 1928. aastal ülendati ta kontradmiraliks. Merejõudude juhataja oli ta 1925–1932. Merejõudude juhataja kohalt lahkus H. Salza enda soovil, tuues põhjenduseks nõrga tervise.

Hermann Salza pidas samuti Kõrgemas Sõjakoolis meresõja ja mereasjanduse loenguid. 1925. aastaks oli ta dotsent merenduse alal. Tema koostas ka esimese Eesti mereväe ohvitseride käsiraamatu. Avaldas uurimusi ja kirjutas artikleid meresõjandusest ("Meresõjakunsti ajalugu I ja II", Dardanellide operatsioon). Hermann Salzat on nimetatud üheks kõige andekamaks ohvitseriks, kes on kunagi olnud Eesti Vabariigi Merejõududes. Ta sai hästi läbi kõigi sõjaväelastega ja oli tuntud seltskonnategelane. Hermann Salza oli filatelist[3].

Eestist lahkumine ja II maailmasõda muuda

30. novembril 1939 vabastas Vabariigi Valitsus Hermann Salza Eesti kodakondsusest[4]. 1939. aastal emigreeris Hermann Salza Eestist Saksamaale. Saksamaal anti talle samuti kontradmirali auaste, aga tegelikku sõjaväeteenistusse ta Kriegsmarinesse ei läinud. Kui II maailmasõda hakkas lõppema, jäi Hermann Salza Punaarmee okupeeritud alale, sest ta ei tahtnud oma haiget ema maha jätta. Ta vahistati 1945. aasta aprillis ja viidi NSV Liitu, kus ta ka suri Moskva vanglas 1946. aastal.

Tunnustus muuda

Sugupuu muuda

Hermann Aleksander Eduard Saltza Eduard Nikolai Saltza (1851–1913) Achilles Julius von Saltza (1810–1867) Philipp Leopold von Saltza (1773–1831)
Dorothea Elisabeth von Vietinghoff (1772– )
Eveline von Renteln (1826–1899) Georg von Renteln (1776–1863)
Augusta Helena von Patkul (1790–1855)
Sophie Marie von Staal (1851– ) Aleksander von Staal (1806–1889) Peter August von Staal (1773–1815)
Anna Katharina Helene von Mohrenschildt (1783–1846)
Marie Charlotte Hipolithe von Mohrenschildt (1819–1865) Reinhold Gideon von Mohrenschildt (1786–1827)
Marianne von Scharnhorst (1796–1858)

Viited muuda

  1. ↑ Patrick von Glasenapp. Baltisches Wappenbuch. Verlag Patrick von Glasenapp, Alling, 1980, S. XXI
  2. ↑ Die Baltischen Ritterschaften. Übersicht über die in den Matrikeln der Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel verzeichneten Geschlechter. Bearbeitet im Auftrage des Verbandes der Baltischen Ritterschaften von Ernst v. Mühlendahl und Baron Heiner v. Hoyningen gen. Huene. Limburg/Lahn, Starke, 1973, S. 2.
  3. ↑ Eesti postmark läheb jälle välismaale. Rahvaleht, 20. aprill 1940, nr 93. lk. 6.
  4. ↑ http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.2.814:287 Vabariigi Valitsuse otsus 30. novembrist 1939 nr 104-X-8.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hermann_Salza&oldid=6495616"