Henschel Hs 126

Henschel Hs 126
	Henschel Hs 126
Tootjad	Henschel
Meeskond	2
Pikkus	10,85 m
Tiivaulatus	14,50 m
Tühimass	2 030 kg
Maksimaalne stardimass	3 090 kg
Mootor	1 BMW Bramo 323 A-1, võimsus 625 kW
Tippkiirus	356 km/h
Lennulagi	8 300 m
Lennukaugus	720 km
Relvastus	1 kuulipilduja MG 17 kaliiber 7,92 mm, 1 kuulipilduja MG 15 kaliiber 7,92 mm

Henschel Hs 126 on luure- ja koostöölennuk, mis konstrueeriti 1936. aastal Saksamaal Henschel Flugzeug-Werke AG ettevõttes.

Arendus ja tootmine muuda

Henschel Flugzeug-Werke AG peakonstruktor F. Nicolaus võttis uue lennuki arendamisel aluseks Henschel Hs 122 luurelennuki. Põhiehituselt oli lennuk oma eellase sarnane – täismetallkonstruktsioon, pealtiivaga, jäiga konstruktsiooniga sabarattaga telikuga. Esimene prototüüp Hs 126 V1 sai jõuallikaks Junkers Jumo 210 vedelikjahutusega lennukimootori ning sooritas esmalennu 1936. aasta sügisel. Kuna selle lennuomadused tellijat ei rahuldanud, siis valmis 1937. aasta kevadel veel kaks prototüüpi V2 ja V3, mille jõuallikaks oli BMW Bramo Fafnir 323 A-1 9-silindriline õhkjahutusega tähtmootor. Uue mootoriga demonstreeris lennuk väga häid stardiomadusi ning kuna see võis lennata ka väikesel kiirusel, esitas Luftwaffe tellimuse lennuki seeriatootmiseks.

1937. aasta juunis alustas Henschel kümne Hs 126 A-0 eelsarja lennuki ehitamist, mis anti Luftwaffele üle katsetamiseks väeosades. 1938. aasta algusest algas BMW 132Dc mootoriga Hs 126 A-1 sarilennuki tootmine, mis sama aasta kevadest hakkas Luftwaffe väeosades vanemaid biplaan-luurelennukeid välja vahetama. 1939. aasta suvest jõudis seeriatootmisse Hs 126 B-1, millel oli muutuva sammuga propeller ning veidi võimsam mootor Bramo Fafnir 323А-2 või Q-2 (900 h.-j.). Kuni 1941. aasta sügiseni ehitati kokku 913 lennukit. Neist umbes pooled litsentsi alusel AGO tehases.

Teenistus muuda

1938. aasta sügisel relvastati lennukitega Hs 126 esimene Luftwaffe üksus – 35. luurelennugrupp (saksa keeles Aufklärungsgruppe 35). 1939. aasta septembriks oli Hs 126 kõigis lennuüksustes vanemad Heinkel He 45 ja He 46 luurelennukid välja vahetanud. Sõja alguses lendasid luurelennukeil Hs 126 luurelennugrupid 10, 11, 12, 13, 14, 21, 23, 31, 32 ja 41. Õhulahinguis vastase hävituslennukitega jäi see aeglasevõitu ning nõrga kaitserelvastusega lennuk enamasti kaotajaks pooleks, seetõttu hakkasid luureüksustes seda välja vahetama Focke-Wulf FW 189 luurelennukid ning sidelennukina Fieseler Fi 156. 1942. aastast hakati säilinud lennukeid koondama õppe- ja purilennukite puksiirüksustesse, 1942. aasta lõpust ka öiste pommituslennukite gruppidesse.

Kuus Hs 126 luurelennukit teenisid Hispaania kodusõja ajal Legion Condor koosseisus 88. luurelennueskadrillis (saksa keeles Aufklärungsstaffel 88), neist üks kaotati, ülejäänud jäid peale kodusõja lõppu Hispaaniasse.

1939/1940 ostis Kreeka 16 Hs 126 B-1 luurelennukit, mis leidsid ka kasutust 1940. aasta novembris Itaalia vägede vastu.

Veel tellisid ja kasutasid Hs 126 luurelennukeid Eesti, Bulgaaria ja Horvaatia lennuväed.

Eesti lennuväes muuda

Pärast hävituslennukite Supermarine Spitfire ja luurelennukite Westland Lysender tellimuse nurjumist Inglismaalt alustas Eesti läbirääkimisi lahinglennukite tellimiseks Saksamaalt. Sakslased keeldusid müümast Messerschmitt Bf 109 hävituslennukeid, ostuleping kaheteistkümne Henschel Hs 126 luurelennuki ostmiseks allkirjastati Berliinis 23. veebruaril 1940. Esimesed viis lennukit saabusid Tallinna 17. mail 1940, ülejäänud seitse lennukit jäid aga 1940. aasta juunisündmuste tõttu kätte saamata.

Lennukid anti 2. Lennuväedivisjoni koosseisu ning enne Nõukogude okupatsiooni Eestis jõuti neil teha vaid mõned lennud. Kuna ka tellitud relvad ja mitmesugune muu varustus jäi kätte saamata, siis tuli lennukite lahingukõlblikuks saamiseks kasutada olemasolevat vanemat relvastust ja seadmeid. Eesti annekteerimisel Nõukogude Liitu anti lennukid üle 22. territoriaalse laskurkorpuse üksikule eskadrillile, mis baseerus Jägala lennuväljal. 1941. aasta suvel hävitasid taganevad Punaarmee üksused sealsed lennukid. Ühel eskadrilli Hs 126 lennukil olevat 71. hävituslennuväe polgu komandör major A. Koronets sooritanud ka mõned luurelennud.

1944. aasta alguses anti kaks Henschel Hs 126 luurelennukit eestlastega mehitatud mereluureüksusele 1./127 (saksa keeles Seeaufklärungsstaffel 1./127), millel sooritati luurelende Eesti ranniku kohal võimalike vastase dessantide avastamiseks.

Vaata ka muuda

Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)

Kirjandus muuda

Ants Künnapuu. "Teedel õhuavarustesse". Valgus. Tallinn 1979
Hendrik Arro. "Eesti lendurid lahingute tules". Tallinn 2008
Arvo Lennart Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2. Eesti lennukid 1918. aastast kuni 1940. aastani". Külim. Tallinn 2015