Helsingborgi lahing (1710)

Helsingborgi lahing on 10. märtsil 1710 (Juliuse kalendri järgi 27. veebruaril, Rootsi kalendri järgi 28. veebruaril) toimunud Põhjasõja lahing Taani ja Rootsi vägede vahel Skånelandi alade üle. Rootsi väed alistasid taani väed ja säilitasid Skånelandi piirkonna.

Helsingborgi lahing
Osa Põhjasõjast
Toimumisaeg 10. märts 1710
Toimumiskoht Helsingborg, Rootsi
Tulemus Rootslaste võit
Osalised
Rootsi Rootsi Taani Taani
Väejuhid või liidrid
Magnus Stenbock Jørgen Rantzau
Jõudude suurus
14 000 meest 10 000 jalaväelast
4000 ratsanikku
Kaotused
897 surnud
2098 haavatud
1500 surnud
3500 haavatud
2677 vangi langenud

Rootsi vägesid juhatas krahv Magnus Stenbock. Taani väejuht oli Jørgen Rantzau. Mõlemas väes võitles umbes 14 000 meest.

Rootslaste poolel langes lahingus 897 meest, taanlaste poolel 1500.

Eellugu muuda

1700. aasta Travendali rahuga taandus Taani Põhjasõjast ja tagastas Schleswigi maakonna Rootsi liitlasele Holstein-Gottorpi hertsogile. See ei pannud Taanit aga loobuma pikaaegsest plaanist tagasi vallutada 1658. aastal Roskilde rahuga kaotatud Skåne, Hallandi ja Blekinge maakonda. Pärast Rootsi kaotust Poltava lahingus nägid taanlased selleks võimalust ja kuulutasid Rootsile sõja. 28. oktoobril 1709 jõudis Rootsi valitsuse kätte sõjadeklaratsioon, kus taanlased süüdistasid Rootsit tollipettustes ning Skåne, Hallandi ja Blekinge inimeste väärkohtlemises.

Lahing muuda

10. märtsi hommikul jõudis Stenbock oma vägedega Helsingborgi lähistele. Tihe udu kattis linna ümbrust ja varjas vägesid üksteise eest. Pärast udu hajumist nägi Rantzau, et tema läänepoolne, vasak tiib on vähemuses, ja pidi vägesid kiiresti ümber paigutama. Pärastlõunal alustasid taanlased lahingut, andes Ringstorpi kindluse otsast suurtükkidega Rootsi vägede pihta tuld.

Nõrga vasaku tiiva ründamise asemel suunas Stenbock oma väed idapoolsele paremale tiivale. Taanlased arvasid, et Stenbock üritab paremat tiiba ümber piirata, ja liikusid lahingukeskmest kaugemale itta. Sellega tekitasid nad oma liinide vahele augu, kuid saavutasid siiski edu, vangistades Rootsi väejuhi Burenskiöldi. Taani väejuht Rantzau astus ise lahingusse, mõtlemata vägede juhatamisele, ja sai lõpuks haavata. Samal ajal hakkasid Taani paremal tiival levima kuulujutud, et nad on ümber piiratud ja neid rünnatakse tagant. Rivi lagunes laiali ja paljud taanlased põgenesid Helsingborgi suunas.

Nüüd ilma väejuhita jäänud Taani väed olid suurtes raskustes. Lisaks idapoolsele paremale tiivale lagunes peagi ka vägede keskosa. Gardettide ja grenaderide eliitväeüksused hoidsid rootslasi tagasi, kuni ülejäänud väed üritasid taanduda. Peagi taandusid ka gardetid ja grenaderid jäid üksi võitlema. Samal ajal asusid Rootsi väed otsustavalt rünnakule, liikudes varem tekkinud auku Taani liinide vahel. Taanlased loobusid võitlusest ja taganesid Helsingborgi müüride vahele.

Järellugu muuda

Allesjäänud Taani väed leidsid varjupaika Helsingborgi linnas. Stenbock piiras linna ümber ja kutsus taanlasi üles alla andma. Rootsi sõjaminister pidas vägesid liiga nõrkadeks, et linna vallutada, ja alustas linna pommitamist. Viis päeva pärast lahingu algust, 15. märtsil lahkusid viimased Taani väed linnast, tappes hobused ja saboteerides oma kahurid.

Taani kaotused ulatusid 7500 meheni, kes surid, said haavata või vangistati. Rootsi poolel suri ja vangistati 3000 meest.

Helsingborgi linn sai pommitamise käigus tugevasti kannatada ja pärast lahingut hakkas linnas levima katk, tappes suure osa linnaelanikest. Helsingborg taastus lahingu tagajärgedest alles 19. sajandi keskpaigaks.

Kirjandus muuda