Helimaastik
Helimaastik (inglise keeles soundscape) on maastiku või keskkonna kontekstis tajutud heliline ehk akustiline komponent.
Ajalugu ja definitsioon muuda
Helimaastiku mõiste suurim populariseerija oli Kanada päritolu helilooja, kirjanik, muusika pedagoog ja looduskaitsja Raymond Murray Schafer. Esmakäibele tulemisest saati on helimaastike mõistet kasutatud paljudes tähendustes. Tihti on need oluliselt erinenud Schaferi pakutud helimaastiku definitsioonist[1]. Valdkondade vahelise suhtluse hõlbustamiseks on helimaastik defineeritud ISO standardis[2]. Standardi vabatõlkes on helimaastik mingis kontekstis inimeste poolt kogetud või tajutud akustiline keskkond. Akustiline keskkond on omakorda kõikidest heliallikatest pärit, levimise keskkonna poolt mõjutatud helide summa tajumise asukohas.
Üldiselt loetakse helimaastik koosnevaks
- geofooniast – looduslikest eluta looduse (tuule, vee, sademete, tule jne) helidest;
- biofooniast – mitmesugustest organismide tekitatud helidest (sealhulgas loomahäältest);
- antropofooniast – inimhäältest (kõne, laul, jne) ning inimeste poolt loodu (masinate, seadmete) helidest.
Helimaastik, akustiline keskkond ja mürareostus muuda
Mürarikast keskkonda ehk tajuja jaoks ebameeldivat ja/või tervist kahjustavat akustilist keskkonda võib vaadelda kui n-ö reostatud helimaastikku. Tervist kahjustavate akustiliste keskkondade puhul on üheselt arusaadav, et tegu on millegagi, mida peab proovima vältida ja parandada. Eestis lähtutakse müra ohjeldamisel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist keskkonnamüra hindamisest ja kontrollimisest[3]. Üks müra ohjeldamise meetmeid on suuremate linnade kohustus koostada mürareostuse vähendamise tegevuskavasid ja oma territooriumi mürakaarte. Näiteks saab Tallinna linna kodulehel olevatel mürakaartidel näha, kus peaksid asuma mürarikkaimad kohad[4] ning tegevuskavades leiab, mida linn teeb olukorra parendamiseks.
Helimaastike väärtustamine muuda
Lihtsalt ebameeldiva akustilise keskkonna korral on asjalood keerulisemad kui kahjuliku korral. Sama akustiline keskkond võib ühe inimese kõrvus olla meeldiv ja teise kõrvus ebameeldiv. Siiski pole keeruline ette kujutada helimaastikku, mis suurele hulgale inimestele pigem meeldib. Kui keskkonnamüra võib käsitleda akustilise reostusena, siis helimaastikku, milles inimesed ennast hästi tunnevad, võib näha kui ressurssi[5].
Looduslikud helimaastikud muuda
Idee helimaastikust kui ressursist ei ole võõras ka Eestis. Parafraseerides siinsete looduslike helimaastike lindistaja Fred Jüssi loengut Raadio Ööülikoolis, siis vaikus on loodusvara[6]. Jüssi ei pidanud vaikuse all silmas täielikku helide puudumist, vaid elusa ja eluta looduse tekitatud helide fooni. Salvestisi neist on läbi aastate välja antud linnu- ja loomahelidega helikandjatel. Looduse helide lindistamine ja teistega jagamine on seejuures tänapäeva tehnoloogia juures üha lihtsam. Igaüks võib oma helimaastike vaatlused nutirakenduse "Minu loodusheli" abil andmepilve üles laadida ja laiemale publikule Tartu Ülikooli loodusheli portaalis[7] kuuldavaks teha. Lisaks positsioneerib kaasaskäiv nutirakendus heli tema salvestamise asukohas. Tulemusena valmib kõikide kasutajate ühistööna Eesti loodushelide kaart. Samasuguste kaartide koostamine ei ole ainult Eestile omane. Internetiajastu on võimaldanud kaardistada paljude inimeste kaastöös ülemaailmseid looduslikke helimaastike[8]. Selline kaartiga seotud helide raamatukogu võimaldab kuulata loodushelisi Brasiilia vihmametsadest Antarktika ja Austraaliani.
Eesti metsa helimaastike väärtustamise näitena võib välja tuua Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna puidust metsakõlakoja "Ruup" installatsiooni Võrumaa metsas[9]. Selle asemel, et kuusetukas leiduvat helimaastiku helikandjalt kuulata, kutsub Ruup inimesed metsahelisid vahetumalt kogema. Puidust kõlakojad pakuvad külastajatele peavarju ja võimendavad kuulajate jaoks ümbritsevat helimaastikku.
Linlikud helimaastikud muuda
Peale looduslike helimaastike on Eestis tähelepanu juhitud ka meie linlikele helidele. Aastal 2011, kui Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn, toimus üritus Tuned City Tallinn[10]. Linna akustiliste keskkondade esiletõstmise eesmärgil toimusid töötoad, loengud, heliinstallatsioonid ja esinemised. Lisaks koostati ka Tallinna linnahelide kaart[11] ehk kaardistati Tallinna helimaastikke. Linnahelide kaardistamist on tehtud mitmes suures linnas. Tallinna helide kaarti võib näiteks kõrvutada Londoni analoogiga. Viimase võib leida veebist otsingufraasi "London Sound Survey"[12] abil. Seal on piirkonniti kaardistatud enim domineerivad helid ja täpsemad asukohapõhised salvestised. Peale tänapäevaste Londoni helimaastike leidub veebilehel ka ajaloolistest allikatest pärit kirjalikke viiteid mineviku helidele. Näiteks võib lugeda linnahelide kirjeldusi 17. sajandist Samuel Pepysi päevikust. Kõik kirjeldused on seoses erinevate müradega, mis tal läbi aastate magada ei lase: lehmad, koerad, naabrid, trummipõrin tänavalt.
Ajaloolised helimaastikud muuda
Ajalooliste ehk praeguseks kadunud helimaastike uurimine on huvitav täiendus meie kaugeid esivanemaid ümbritsenu mõtestamiseks. Nagu võib ka London Sound Survey veebilehelt lugeda, erines helide foon eelindustriaalsetes linnades oluliselt praegusest. Linnades oli näiteks kuulda hobustega seotud helisid, lisaks rohkem kodu- ja ka linnaloomade helisid. Ajaloolased väidavad[13], et selleaegsed helimaastikud olid inimeste jaoks palju informatsioonirikkamad ja interaktsioon ümbritseva helide keskkonnaga oli samuti elavam.
Helimaastike planeerimine muuda
Helimaastike eelistused muuda
Selleks, et tänapäeva loodav avalik linlik ruum oleks meeldiv, tasub teada inimeste helimaastike eelistusi. On leitud, et avaliku linnaruumi kasutatavus sõltub seal kuuldavast helimaastikust[14]. Samad autorid uurisid küsimustike abil inimeste helimaastike meeldivust. Küsitluste tulemusel leiti, et linnulaulu, purskkaevude veekohinat ja pigem looduslikke helisid peeti meeldivateks. Enim häirivad olid samas tehislikud: liiklus- ja ehitusmüra. Veel meeldisid kirikukellade heli ja tänavamuusika. Oma uuringus täheldasid nad ka võimalikke vanuselisi eelistuslikke erinevusi. Sealjuures on helimaastike meeldivuse uuringute kvaliteedi ühtlustamiseks ja võrreldavaks tegemiseks proovitud luua standardeid[15].
Helimaastike disain muuda
Allikates[14][16] toodud helimaastike disaini aluspõhimõtted tunduvad iseenesest lihtsad. Esmajoones tuleb uurida tulevase helimaastiku sihtrühma eelistusi ja panna paika akustilised eesmärgid. Seejärel tagada, et loodava keskkonna soovitud helid oleksid piisavalt valjud ja soovimatud vaiksed. Viimast võib saavutada soovimatuid soovitutega maskeerides või soovimatu summutamise abil.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Kelman AY. Rethinking the soundscape: A critical genealogy of a key term in sound studies. The Senses and Society. 5(2) lk 212–234. (2010 Jul 1)
- ↑ ISO 12913-1:2014(en), acoustics — soundscape — part 1: Definition and conceptual framework.
- ↑ Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/49/EÜ.
- ↑ "Tallinna linna välismüra". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2018. Vaadatud 10. novembril 2018.
- ↑ Brown AL. Soundscapes and environmental noise management. Noise Control Engineering Journal. 58(5):493–500. (2010 Sep 1)
- ↑ Fred, Jüssi, Raadio Ööülikool: Vaikus kui loodusvara.
- ↑ Loodusheli TÜ loodusmuuseum
- ↑ Nature soundmap Wild Ambience Nature Sounds
- ↑ Birgit, Õigus, Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond, RUUP.
- ↑ Tuned city Tallinn
- ↑ Sound map of Tallinn
- ↑ London sound survey
- ↑ D. Garrioch, Sounds of the city: the soundscape of early modern european towns, vol. 30, no. 1, p. 5.
- ↑ 14,0 14,1 W. Yang and J. Kang, Soundscape and sound preferences in urban squares: a case study in Sheffield, vol. 10, no. 1, pp. 61–80.
- ↑ A. L. Brown, J. Kang, and T. Gjestland, Towards standardization in soundscape preference assessment, vol. 72, no. 6, pp. 387–392.
- ↑ A. L. Brown, A review of progress in soundscapes and an approach to soundscape planning, vol. 17, no. 2, pp. 73–81.