Heinrich Tiido
Heinrich Tiido (29. august 1921 Estonia küla, Suhhumi rajoon, Abhaasi ANSV – 17. juuli 1995) oli eesti ajaloolane.
Haridus muuda
Alghariduse omandas kohalikus külakoolis, lõpetas Jermolovski Keskkooli (Abhaasia ANSV) 1940, aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna vene keele ja kirjanduse õpetaja erialal 1949.
Täiendendusõpe muuda
Leningradi Riiklik Ülikool ühiskonnateaduste alal 1951/52; TRÜ 1981; EKP KK Partei Ajaloo Instituut 1986.
Teaduskraad ja -kutse muuda
Ajalookandidaat 1961 (kinnitus 1962); dotsent 1964; ajaloodoktor 1982; professor 1983.
Teenistuskäik muuda
Vladimirovi 7-kl Kooli õpetaja (Abhaasia ANSV) 1940–1942; mobiliseeriti 1942; Tartu Riikliku Ülikooli vene keele kateedri assistent 1949–1951; EPA parteibüroo sekretär 1952/53; EKP Tartu Linnakomitee sekretär 1953–1956; EPA NLKP ajaloo ja filosoofia kateedri õppejõud 1952–1965, dotsent 1964. Tallinna Polütehnilises Instituudis 1965–1990: NLKP ajaloo kateedri dotsent 1965–1981, professor 1982–1990; ühiskonnateaduste teaduskonna dekaan 1974–1983.
Heinrich Tiido suri 17. juulil 1995 ja ta maeti 25. juulil 1995 Pärnamäe kalmistule.[1]
Teadustöö põhisuunad muuda
Nõukogude rahvus-, kaadri- ja agraarpoliitika. Avaldas ligemale 100 publikatsiooni, sh arvukalt ajaleheartikleid.
Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus muuda
EKP KK marksismi-leninismi teaduslik-metoodilise nõukogu liige ja mittekoosseisuline lektor; Tallinna linnakomitee lektor-konsultant; Eesti NSV Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi teaduslik-metoodilise nõukogu esimees. Tallinna Teadlaste Maja liige.
Tunnustus muuda
- Medaleid Kaukaasia kaitsmise, Kiievi vabastamise eest Suures Isamaasõjas ja uudismaa harimise eest;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu aukiri 1971, 1981.
Kirjandus muuda
Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 357–360; Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppe-teadusliku koosseisu bio-bibliograafiline teatmeteos: 1951–1981. Trt, 1981, lk 253.