Heinrich Bruiningk

Heinrich Bruiningk (7. juuli 1675 Narva – 24. jaanuar 1736 Riia) oli Eesti vaimulik, Liivimaa kindralsuperintendent.

Bruiningk õppis 13 aastat Narva ladina koolis ja alates 7. märtsist 1689 Riia lütseumis. Immatrikuleerus augustis 1690 Tartu ülikooli ja 25. septembril 1693 Kieli ülikooli, õppis ka Halle ja Leipzigi ülikoolis (ei immatrikuleeritud). Wittenbergi ülikooli immatrikuleerus 21. aprillil 1696, magistrina mainitud 22. augustil 1696; Uppsala ülikoolis õppis aastal 1698. Bruiningk nimetati 10. veebruaril 1699 Stockholmis Ingerimaa kuberneri Otto Vellingki kodupastoriks. Ordineeriti 20. oktoobril 1699 õpetajaks.

Bruiningk oli aastatel 1699–1701 Narva Johannese koguduse abiõpetaja, 1701–1710 sama koguduse õpetaja ja Narva konsistooriumi assessor ning aastast 1702 Narva sinodi eesistuja. Oli aastal 1700 vabahärra kindral Otto Vellingki juures Rootsi armee staabipastor. Pärast Vene vägede vallutust aastal 1704 leidis Peeter I juures soosingu, Narva elanikkonna küüditamisel aastal 1708 oli ta kohale jäetud elanikkonna ainus lubatud pastor linnas. Valiti 21. detsembril 1710 Liivimaa kindralsuperintendendiks, kinnitati 5. jaanuaril 1711 ning astus ametisse 4. juulil 1711. Oli Liivimaa ülemkonsistooriumi president, Riia Peetri koguduse ülemõpetaja (1712–1736) ning Riia linnakonsistooriumi assessor. Peeter I kutsus teda mitmel korral Peterburi jutlustama. Ta oli hea jutlustaja ja administraator, samuti kooliasjade arendaja. Ta tundis muret ebakõlblate vaimulike pärast, kurtes selle kohta aastal 1727 Liivimaa maanõunike kogule.