Hariliku sibula uurimislugu

See artikkel räägib hariliku sibula uurimisloost.

Theophrastos kirjutas "Taimeloos", et kui küüslaugu- ja sibulataim omapäi jätta, kasvatab küüslauk varre otsa "küüslaugupea" ja sibul (krómyon) '"sibulapea"', ja seda võib pidada nende paljunemisviisiks. Theophrastos kirjeldas ka sibula erinevaid kultivare: "Ka sibulal ja küüslaugul on erinevad sood; sibula omad on arvukamad, näiteks need, mida kutsutakse kohtade (Sardise, Knidose, Samothrake järgi); ning üheaastane, jagatud (pesasibul) ja Ashkeloni sibul. Neist üheaastane sugu on väike, kuid väga magus, kuna aga jagatud sibul ja Ashkeloni sibul on selgelt erinevad nii oma iseloomu kui ka kasvatamise poolest. Sest jagatud sibul jäetakse talvel koos lehtedega omapäid, kevadel aga lõigatakse pealsed ära ja haritakse taime muul moel; kui lehed on ära lõigatud, kasvavad uued ning samal ajal toimub maa all jagunemine, mille pärast seda nimetatakse jagatud sibulaks. Mõned küll ütlevad, et kõiki sugusid peaks niiviisi harima, et taime vägi suunduks alla ja see ei hakkaks viljuma. Ashkeloni sool on mõnevõrra eriline iseloom; see on ainus sugu, mis ei jagune ning justnagu ei paljune juurest; veel enam, ka taimes endas [maapealses osas] ei ole kasvamise ja paljunemise väge; ...".

Alphonse Louis Pierre Pyrame de Candolle kirjutas raamatus "Origin of Cultivated Plants" (The International Scientific Series, Volume XVII; 1885) hariliku sibula kodumaa kohta: "SIBUL – Allium Cepa, Linnaeus. Märgin kõigepealt, mis oli teada 1855; seejärel lisan hilisemad botaanilised vaatlused, mis kinnitavad filoloogilistest andmetest tehtud järeldusi. Sibul on üks esimesi kultuurtaimi. Selle algkodumaa on Kunthi järgi teadmata. Vaatame, kas on võimalik seda avastada. Tänapäeva kreeklased nimetavad liiki Allium Cepa, mida nad rohkesti kasvatavad, krommunda. On alust uskuda, et Theophrastose krommuon on seesama liik, nagu 16. sajandi autorid juba oletasid. Plinius tõlkis selle sõnaga liny coepa. Muinaskreeklased ja roomlased tundsid mitut teisendit, mida nad eristasid maade nimede abil: Cyprium, Cretense, Samothraciae jne. Ühte Egiptuses kasvatatud teisendit peeti nii suurepäraseks, et seda roomlaste suureks lõbuks austati kui jumalat. Tänapäeva egiptlased tähistavad liiki A. Cepa nimega basal või bussul, mistõttu on tõenäoline, et heebrealaste bezalim on seesama liik, nagu kommentaatorid on öelnud. On mitu eri nime – palandu, latarka, sakandaka, ja hulk nimesid tänapäeva India keeltes. Liik on tavaline kultuurtaim Indias, Kotšinhiinas, Hiinas ja isegi Jaapanis. Muinasegiptlased tarbisid seda laialdastel. Joonistused nende mälestistel kujutavad sageli seda liiki. Nii et selle kasvatamine Lõuna-Aasias ja idapoolsetes Vahemere maades ulatub tagasi väga vanasse aega. Veel enam, hiina-, sanskriti-, heebrea-, kreeka- ja ladinakeelsetel nimedel puudub ilmne seos. Sellest viimasest faktist võib tuletada hüpoteesi, et selle kasvatamine algas ammu enne indoeuroopa rahvaste lahknemist ning liik oli saadaval eri maades korraga. See aga pole praegune asjade seis, sest pole ebamääraseidki osutusi liigi A. Cepa metsikule olekule. Ma ei ole seda avastanud ei Euroopa ega Kaukaasia flooras; aga Hasselquist ütleb: "See kasvab merelähedastel tasandikel Jeeriko lähistel." Dr Wallich mainis oma India taimede nimekirjas nr 5072 all isendeid, mida ta nägi Bengali ringkondades, mainimata, kas need olid kultuurtaimed. See, olgugi ebapiisav, osutus koos sanskriti- ja heebreakeelsete nimede iidsusega ning teadaolev lävimine India ja Egiptuse rahvaste vahel viis mind oletuseni, et see taim hõlmas laialdase ala Lääne-Aasias, laiudes võib-olla Palestiinast Indiani. Sugulasliigid, mida mõnikord liigiga A. Cepa segi aetakse, on olemas Siberis. India inglise botaanikute kogutud isendid, mille kohta Wallich esimest korda aimu andis, on praegu paremini teada. Stokes metsiku Allium Cepa Belutšistanist. Ta ütleb: "wild on the Chehil Tun." Griffith tõi selle Afganistanist ja Thomson Lahore'ist, rääkimata teistest kogujatest, kes ei ütle, kas nende isendid on metsikud või kultuurtaimed. Boissier'l on Khorasani mägipiirkondadest leitud metsik isend. Sarikad on väiksemad kui kultuurtaimel, aga muud vahet pole. Dr Regel jun. leidis selle Kuldžast lõuna poolt Lääne-Siberist. Nii et minu varasemad oletused on täiesti õigustatud; ja pole ebatõenäoline, et selle levila ulatub Palestiinasse välja, nagu ütles Hasselquist. Sibulat tähistatakse Hiinas üheainsa märgiga (hääldatakse tsung), mis võib viidata selle pikaajalisele olemasolule seal pärismaise taimena. Ent ma kahtlen väga, kas levila ulatub nii kaugele itta. Humboldt ütleb, et ameeriklastele on sibulad (nahua keeles xonacatl) alati tuntud olnud. Ta ütleb: "Cortes mainib vana Tenochtilláni turul müüdud toiduainetest rääkides sibulaid, laukusid ja küüslauku." Ent ma ei saa uskuda, et need nimed käisid Euroopas kasvatatavate liikide kohta. Sloane oli 17. sajandil näinud ainult ühte perekonna Allium liiki kasvatatavat (A. Cepa) Jamaical, ja see oli aias koos teiste Euroopa köögiviljadega. Sõna xonacatl Hernándezel ei ole, ning Acosta ütleb selgelt, et Peruu sibulad ja küüslaugud on Euroopa päritolu. Perekonna Allium liigid on Ameerikas haruldased."