Harilik vanill
Harilik vanill (Vanilla planifolia) on käpaliste sugukonda kuuluv taimeliik.
Harilik vanill on pärit Kesk-Ameerika soojadest ning niisketest rannikumetsadest.[1]
Ronitaimede perekonda vanill kuulub umbes 90 liiki ja selle nimetus tuleneb hispaaniakeelsest sõnast vainilla, mis tähendab väikest kauna.[1]
Hinnatud vürtsina on vanill ainuke majanduslikult väärtuslik orhideeline, olles kalliduselt teine maitsetaim safrani järel.[2]
Botaanilised tunnused muuda
Monopodiaalselt harunev reeglina epifüüdina kasvav taim võib ronida kuni 10–20 meetri kõrgusele.[3] Sõrmejämeduse varre küljes on umbes 20 cm pikkused nahkjad lihakad lehed, mis on elliptilise kujuga ning asetsevad üksteisest üsna kaugel.[3] Lehtedega samast sõlmekohast väljakasvavad õrnad helerohelised õhujuured kinnituvad tugipuule, kuid osad võivad kasvada maapinnani välja ning juurduda.[4]
Lehekaenlast areneb lühikese varrega õisik, milles on kobaras koos 10–15 kollakasrohelist õit. Keskmise suurusega tagasihoidlikud õied on umbes 10 cm läbimõõduga, õielehed on sarnase kujuga, südamik kannuseta, toruja huulega.[3] Õied sisaldavad küll emakat ja tolmukaid, kuid iseviljastumine ei ole õie ehituse tõttu võimalik, looduses tolmeldavad õisi Melipona perekonda kuuluvad mesilased ja mõned koolibri liigid.[5] Ühel põõsal võib olla ligi 60 õit, mis arenevad viljadeks alles siis, kui taim on kolmeaastane. Vanill kannab umbes 40. eluaastani kuni 50 vilja aastas.[6] Õitsemine toimub hommikupoolsel ajal ning väga kiiresti – õis püsib avatuna kõigest mõne tunni.[1] Risttolmlemise tulemusena hakkavad taimel kasvama viljad ja vanilli viljas arenema väikesed idanemisvõimelised seemned.[5] Viljaks on vanillitaimel kupar, mis oma kujult ja väljanägemiselt meenutab pigem kauna, mistõttu nimetatakse vilju kõnekeeles vaniljekaunadeks.[4] 20–25 cm pikkused seemnekuprad valmivad 6–9 kuud ja nendest valmistataksegi maitseainet.[7]
Töötlemine muuda
Tarbetaimena kasvatatakse vanilli lisaks Mehhikole teisteski ekvatoriaalse kliimaga maades, näiteks Ida-Aafrika saartel (Madagaskar, Komoorid, Seišellid) ja Tahitil.[6] Taimed kasvavad tugipuudel, neid paljundatakse seemnete või pistikutega.[6] Väljaspool Mehhikot tuleb tolmeldamisel kasutada inimkäsi – pika peene bambuskepiga puudutatakse vanilliõit ja purustatakse tolmukaid ja emakasuuet eraldav vahesein.[5] See töö on vaevarikas, kuna õied on kõrgel, nad õitsevad eriaegadel ning väga lühikest aega.[5] Kuigi päevas jõuab inimene tolmeldada 2500–3000 õit, viljuvad neist vaid pooled õied.[5] Viljad korjatakse enne valmimist, kui need on kollakat värvi ja lõhnatud ning algab ligi kuu aja pikkune kääritamise ja kuivatamise protsess, mis eri piirkondades on veidi erinev.[5] Olenevalt korjepiirkonna traditsioonidest, viljad kuumutatakse kuuma vee või auruga, mõnes kohas kuivatatakse päikese käes ja siis niisutatakse.[5] Järgneb hoiustamine õhukindlates anumates ning seejärel uuesti niisutamine-kuivatamine, mille käigus toimub fermenteerumine.[5] Viimasena tuleb kuprad korralikult kuivatada.[5] Valmis ja kasutuskõlbulik on vürts siis, kui kupardele tekib iseloomulik aroom ja need on tõmbunud tumepruuniks.[5] Kvaliteetseimaks peetakse härmatisvanilli, mille vanillisisaldus on nii suur, et vanillikaun on kaetud õhukese valge kristalliseerunud vanniliini kihiga ja prantslased nimetavad seda Vanille Givrée.[2]
Ajalugu muuda
Esimest korda mainivad vanilli asteegid 15. sajandil, kes avastasid taime, kui vallutasid Mehhikos totonaco indiaanlaste alad.[1] Vanillist sai asteekide jaoks oluline kultuurtaim ja vanilli lisati näiteks muidu mõrule kakaole maitse parandamiseks ja kasutati ka maksevahendina.[1] Euroopasse jõudis vanill 16. sajandil, kui hispaanlased tõid selle kaasa oma vallutusretkedelt Mehhikosse.[1] Asteekide valitseja Montezuma juures said nad maitsta kakaoubadest valmistatud jooki tlilxochitl'it, kuhu oli lisatud ka vanilli.[3] Vanill muutus Euroopas väga populaarseks ning seepärast püüti seda ka kasvatada, kuid taimed ei viljunud.[5] Probleemi lahendas 1841. aastal 12-aastane Bourboni (praegu Réunion) saarel elav pärisori Edmond, kes tulemusliku kunstliku tolmeldamise avastamise eest sai tänutäheks vabaduse ning uue nime Albius, mis viitas vanilliõie valgele värvusele.[2]
Raviomadused muuda
Vanilli kodumaal usuti taime rahustavasse, meeleolu ja suguiha tõstvasse toimesse, see uskumus tuli kaasa ka Euroopasse.[5] Nagu paljude teiste ürtide puhul, nii usuti ka vanilli seedimist soodustavasse mõjusse.[5] 20. sajandi algul leiti, et tänu vanilli tugevale aroomile saab sellega peita teiste rohtude ebameeldivat maitset. [5] Tänapäevani on säilinud veendumus, et vanill rahustab ja aitab kaasa ainevahetusele ning on avastatud ka vanilli suur oksüdantide sisaldus, mida saab rakendada vabade radikaalidega võitlemisel.[5] Muuhulgas leiabki vanill kasutust aroomteraapias ja kosmeetikatoodetes.[5]
Maitsetaim muuda
Klassikalistest vürtsidest on vanill üks nooremaid, kuid samal ajal ka tuntumaid ja kasutatavamaid maitsetaimi.[1] Kõige levinum on vanill köögis nii soolaste kui ka magusate roogade maitsestamisel.[5] Tööstuslikult kasutatakse vanilli šokolaadide, jäätiste, erinevate piima- ja pagaritoodete valmistamisel, lisatakse likööridele, maitseteedele ja -kohvidele.[5] Töödeldud kuprad – vanillikepikesed – on 10–20 cm pikkused, otstest veidi keerdus, värvilt tumepruunid, peaaegu mustad ja katsudes pehmed, elastsed ning veidi õlised. Vanillikepikesed purustatakse peeneks vahetult enne kasutamist ja lisatakse otse toidule.[5] Terveid kupraid saab korduvalt kasutada suhkru või piima maitsestamiseks, kui vanillikaunad pärast kasutamist pesta ja kuivatada.[5]
Toiduvalmistamisel kasutatakse[2]:
- vanillikaun – terved töödeldud vanillikuprad
- vanilliekstrakt – ekstrakti saamiseks leotatakse vanillikupraid alkoholis
- vanillipasta – pasta saamiseks hoitakse vanillikupraid siirupis, mis ei sisalda alkoholi
- vanillipulber – jahvatatud vanillikaunad
- vanillisuhkur – vanillikuprad hoitakse suhkru sees kuni suhkur omandab vanilliaroomi
- sünteetiline vanilliin – sünteetiliselt toodetud lõhnaaine
Kuna naturaalne vanill on kallis tooraine, siis juba 1874. aastal suudeti luua sünteetiline vanill, mida on tunduvalt odavam ja lihtsam toota.[5]
Kasvatamine toataimena muuda
Orhidee Vanilla on saadaval ka poodides, kuid kodustes tingimustes kasvatamiseks on taim üsna kapriisne.[1] Kõige paremini püsib kasvuhoones, sest vajab pidevalt niiskust, 20–28-kraadist temperatuuri ja palju valgust.[4] Soovitatav on iga päev piserdada neid veega ning 2–3 korda nädalas kasta.[4] 2–3 aasta järel tuleks taim ümber istutada ja kasutada istutamiseks epifüütide mullasegu.[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Niiberg, T. (2013)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Raudnask, J. (2013)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Roost, V. (2003)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Siibak, E. (2007)
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 Kokassaar, U. (2007)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Kiik, H. (1989)
- ↑ Laws, B. (2013)
Kirjandus muuda
- Kiik, H. (1989). Maailma viljad. Tallinn: Valgus.
- Laws, B. (2013). Viiskümmend taime, mis muutsid ajalugu. Tallinn: Koolibri.
- Raudnask, J. (2013). Ürdid ja vürtsid. Tallinn: Varrak.
- Roost, V. (2003). Orhideed. Tallinn: Maalehe Raamat.
- Siibak, E. (2007). Orhideeraamat algajale. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus.
Välislingid muuda
- Kokassaar, U. Vanill ja magusroad käsikäes. Eesti Loodus, 10/2007, lk 24–25
- Niiberg, T. Orhideeperekonnast pärit vanill. Maaleht, 24. märts 2013
- Vanillikaun. (s.a) Toidutare.