H. R. Giger
Hans Rudolf Giger (5. veebruar 1940 Chur – 12. mai 2014 Zürich) oli Šveitsi sürrealistlik kunstnik.
| H. R. Giger | |
|---|---|
 H. R. Giger (2012) | |
| Sünninimi | Hans Rudolf Giger |
| Sündinud |
5. veebruar 1940 Chur |
| Surnud |
12. mai 2014 Zürich |
| Tegevusala | maal, skulptuur, dekoratsioonid |
| Kunstivool | sürrealism |
Ta õppis kuni 1970 Zürichis rakenduskunstikoolis arhitektuuri ja tööstusdisaini.
Tal oli suhe näitleja Li Tobleriga, keda armastas meeletult ja kujutas paljudel maalidel. Tobler oli depressiivne ning seda süvendasid intensiivne näitlejatöö ja asjaolu, et kummalgi olid omad armukesed. Ajal, mil Gigeril oli kõige viljakam periood, süvenes Tobleri depressioon veelgi ja ta tappis enese 27-aastaselt 1975. aastal. Gigerile mõjus see rängalt ja tema teosed muutusid sestpeale märksa süngemaks.
1979 abiellus Giger Mia Bonzanigoga. Abielu lahutati poolteist aastat hiljem. Kummastki suhtest Gigeril lapsi ei olnud.
Kunstnikuna alustas Giger väikeste tušijoonistustega ja jätkas õlimaalidega. Ta kasutas palju värvipüstolit ja lõi mustvalgeid maale sürrealistlike unenäoliste maastikega. Hiljem loobus ta värvipüstolist ning hakkas selle asemel kasutama pastelle, markereid ja tušši.
Gigeril on selgelt äratuntav stiil. Tema teostes on inimkehad ja masinad ühendatud millekski küborgitaoliseks, mida on nimetatud biomehaaniliseks kunstiks.
Giger kannatas õudusunenägude all ja tema looming on mingil määral nendest inspireeritud. Tuntavalt on Gigerit mõjutanud ka Ernst Fuchs ja Salvador Dali. Gigeri sõprade hulka kuulus ka Timothy Leary, kes oli LSD, psilotsübiini ja teiste psühhedeelsete ainete legaliseerimise ja kasutamise eestvõitleja.
Ta on võitnud Oscari parimate eriefektide eest filmis "Tulnukas". Tulnuka välimuse ja olemuse väljatöötamisel on aluseks olnud Gigeri maalid, eriti "Necronom IV".
Aastatel 1968–1979 lavastas Giger ise neli filmi, mis küll kuigi populaarseks ei saanud.
Kui Alejandro Jodorowsky pidi lavastama filmi Frank Herberti romaani "Düün" põhjal, projekteeris Giger selle jaoks hulga mööblit. Filmi ei tehtud. Kui lõpuks David Lynch selle romaani ekraniseeris, otsustas ta Gigeri loomingu kõrvale jätta, kasutades küll mõningaid üldisi põhimõtteid. Giger soovinuks Lynchiga koos töötada, sest ta ütles ühes oma raamatutest, et Lynchi "Eraserhead" oli tema visioonide realiseerimisele lähemal kui tema enese filmid.
Gigeri maailmakuulsust on aidanud saavutada illustratsioonid raamatutele "Necronomicon" ja "Necronomicon II".
1998 ostis Giger Šveitsis Gruyéres'is St. Germaini lossi. Tänapäeval on seal tema muuseum, kus on näha hulganisti tema loomingut.
Giger kui väljaõppinud sisekujundaja on oma oskusi kasutanud baaride kujundamisel. Tänapäeval on maailmas kaks niinimetatud Gigeri baari: üks tema sünnilinnas Churis ja teine ta kodulinnas Gruyéres'is. Need valmisid Gigeri üksikasjaliku juhendamise ja kontrolli all. Tokios valmis kolmaski, kuid Jaapani partnerettevõte ei oodanud ära Gigeri lõplikke jooniseid, vaid kasutas esialgseid visandeid, mis Gigerit väga pahandas. Giger ütles end Jaapani-projektist lahti ja Gigeri baar Tokios lõpetas mõne aastaga tegevuse. Restoraniketti Limelight kuuluv restoran New Yorgis Manhattanil kasutas kuni oma sulgemiseni VIP-ruumis litsentsi alusel Gigeri kunstitöid ja "Düüni" jaoks projekteeritud mööblit.
Giger on tugevalt mõjutanud tätoveerimiskunsti: tätoveerijad püüavad sageli inimkehale jäädvustada midagi Gigeri stiilis. Giger on mõjutanud ka fetišismi. Gigerile vihjatakse sageli popkultuuris, eriti teadusulmes ja küberpungis.
12. mail 2014 suri ta Zürichis kukkumisel saadud vigastustesse.