Vikipeedia

Hans Kammler

Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!

Hans (Heinz) Friedrich Karl Franz Kammler (26. august 1901 Stettin – ?) oli SS-Obergruppenführer ja Waffen-SS-i kindral ning tsiviilinsener (Dr.Ing.). Tema ülevaatuse all olid SS-i ehitusprojektid. Teise maailmasõja lõpu poole pandi ta juhtima V2-rakettide ja esimeste reaktiivlennukite (Me 262) tootmise programme.

Hans Kammler
Pilt NSDAP piletil 1932
Sünninimi Hans (Heinz) Friedrich Karl Franz Kammler
Sünniaeg 26. august 1901
Stettin, Pommeri provints, Preisi Kuningriik, Saksa Keisririik (nüüd Poola)
Surmaaeg teadmata (1945?)
Rahvus sakslane
Partei NSDAP
Elukutse Sõjaväelane
Teenistused Schutzstaffel
SS-i auaste SS-Obergruppenführer ja Waffen-SS kindral
Ametikoht SS-i Majandus- ja Järelevalve Peaameti osakond C 1942–1945
Sõjad Teine maailmasõda
Juhitud üksused

XXX eriotstarbeline armeekorpus

  • V2 rakettide projekt
  • Me-262 lennukite projekt
Autasud Sõjateenete Risti Rüütlirist mõõkadega Sõjateenete Rist 1. klass Sõjateenete Risti 2. klass Raudrist (1939) 1. klass Raudrist (1939) 2. klass, Reichsführer-SS aupistoda, SS-Surnupealuusõrmus

Elu muuda

Varajane elu muuda

Hansu isa Franz Kammler oli tema sünni ajal vanemleitnant (Oberleutnant) Saksa Maaväes, hiljem tõusis ta oobersti (vanemohvitser, kolonel) auastmesse jalaväes ning pärast seda sandarmeerias.

1908–1918 käis Hans koolis ja humanitaargümnaasiumis Brombergis, Ulmis ning Danzigis.

Kammler oli konservatiivse kasvatusega ja seetõttu astus ta veebruari alguses 1919 vabatahtlikuna Reichswehri 2. husaarirügementi "Königin Victoria von Preussen" nr 2. Tema üksuse demobiliseerimise järel kuulus ta mai lõpust juuli lõpuni 1919 Vabakorpus Rossbach piirivalvesse.

Oktoobrist 1919 kuni 25. oktoobrini 1923 õppis Kammler Danzigi vabalinna tehnikakõrgkoolis arhitektuuri, spetsialiseerudes hoonete ehitamisele[1]. Väljaspool seda ülikooli õppis ta ühe semestri Müncheni tehnikakõrgkoolis. Õppides kuulus Kammler korporatsiooni ATV Cimbria. Lõpetas kõrgkooli diplomeeritud insenerina.

Osana oma koolitusest töötas ta alates 1924 kui regierungsbauführer Preisi avaliku teenistuse ehituses. Alates veebruarist 1924 kuni veebruarini 1925 töötas ta ehituse valdkonnas Großsiedlung Zehlendorfis Berliinis. Pärast seda (kuni 1928) projekteeris ja ehitas ta garaaže, töökodasid jms. Ta oli osaline ka asulate ja üksikelamute planeerimisel, osales võistlustel üldistele arengukavadele ja suurehitiste juhtimisele. 4. veebruaril 1928 sooritas ta riigieksami ja nimetati Regierungsbaumeister'iks. Noore arhitekti tugev külg ei olnud mitte niivõrd disain kui suurte ehitusprojektide planeerimise ja töökorralduse protsessid[2].

Aprillist 1928 kuni märtsini 1931 oli Kammler töötu. Seejärel töötas ta osalise tööajaga ametnikuna Reichsforschungsgesellschaft für Wirtschaftlichkeit, ehitus- ja elamumajanduse valdkonnas.

14. juunil 1930 abiellus ta Jutta Horniga (* 12. aprillil 1908 Naumburgis). Neil oli mitu last.

Alates 1. aprillist 1931 kuni 1. septembrini 1933 töötas Kammler sekretärina Berliini Ehitustegevuse Edendamise Ühingus Riigi Tööministeeriumi juures[3] .

Ta sai oma doktorikraadi (inseneriteaduste doktor) kraadi 29. novembril 1932 Hannoveri Tehnikaülikoolist[4].

Weimari vabariigi lõpupoole radikaliseerusid Kammleri vaated, ta astus 1. märtsil 1932 NSDAP-sse (liikmenr. 1.011.855).

Kolmas Riik muuda

Natsidega seltsimine mõjus hästi Kammleri karjäärile. 1931–1933 oli ta vähetasustatud ametnik natsipartei Suur-Berliini Gaujuhatuse ühes inseneritehnikaga tegelevas osakonnas ja SS-is. Aga ta tegeles ka muude töövaldkondadega. SS-iga liitus Kammler 20. mail 1933 (liikmenr. 113.619)[5]. Alates 1933 oli ta NSDAP Suur-Berliini Gau elamumajanduse- ja inimasustuse osakonna juht (kuni 1936).

Aastal 1937 pidas ta ettekandeid Berliini politseile. Sel ajal oli ta Riigi Siseministeeriumi nõunik.

Alates 1933 juhtis Kammler NSDAP Riigi Väikeaednike ja maaomanike Liitu, millel oli üle miljoni liikme.

10. oktoobril 1933 asus Kammler tööle Toitlustuse ja Põllumajanduse Riigiministeeriumi. Ta oli juhataja taluasunduste osakonnas VII, see koht kaasas paljud teised olulised tööpostid. Kammler oli kohakaaslusega Ehituslepingute Nõuandekogu juht, Saksa Elamuehituse Akadeemia Senati liige ja ministeeriumi sideametnik kõigi teiste riigiministeeriumide ehitusmääruste asjus. Augustis 1934 nimetati ta ministeeriumi regierungsrat (valitsusnõunikuks).

Kammler viidi 1. juunis 1936 üle Lennunduse Riigiministeeriumi juhtima ehitusosakonda (seal töötas ta kuni 1939). 1. novembril 1936 edutati ta valitsusnõunikuks ehitusasjus (regierungsbaurat) ja 1. juunil 1937 valitsuse ülemnõunikuks ehitusasjus (oberregierungsbaurat). Aastal 1939 sai ta ministeeriumi Ehitusgrupi juhiks.

Töö SS-is ja teise maailmasõja ajal muuda

1. augustil 1940 läks Kammler täiskohaga tööle SS-i Järelevalve ja Majanduse Peaametisse (SS-Hauptamt Verwaltung und Wirtschaft). 1. juunil 1941 liitus ta Waffen-SS-iga ja nimetati SS-i Eelarve ja Ehituse Peaameti (SS-Hauptamt Haushalt und Bauten) ülemaks. Pärast SS-i Majanduse ja Järelevalve Peaameti (SS-Wirtschafts- und Verwaltungshauptamt) asutamist veebruari alguses 1942 oli ta selle juhataja SS-Obergruppenführer Oswald Pohl asetäitja ja sealse C-osakonna (ehitusosakonna) ülem kuni sõja lõpuni[6].

SS-i Majanduse ja Järelevalve Peaameti Osakond D (SS-WVHA Amt D) haldas koonduslaagrite süsteemi. Kammleri osakond konstrueeris ja ehitas kõik töö- ning hävituslaagrid. Tema käsutuses oli umbes 175 000 koonduslaagrite vangi.

Oma ametikohal vastutas ta ka krematooriumite paigaldamise eest Auschwitz-Birkenausse osana selle laagri muutmisest surmalaagriks. 1942 hilissuvel tellis ta koonduslaagri krematooriumi jaoks tehtud plaanide ülevaatamise, kuna 2650 surnukeha päevas (80 000 kuus) ei tundunud talle piisav[7].

Ta oli Füüreri Saksa Ehitusplaani peanõunik Saksa Töörinde juhi Robert Ley staabis.

Pohli asetäitja kohal oli Kammler otseselt seotud juutide jt isikute ümberasustamisega (umsiedlung).

Kättemaksuks Varssavi geto ülestõusule 19. aprillist kuni 16. maini 1943 määras Heinrich Himmler ta jälgima geto lammutamist.

Sõja lõpus oli ta vastutav massiivsete tunnelite ehitamise eest Jonastal. Selle lõpetamata projekti otstarve on siiani ebaselge. See ehitus maksis paljude Buchenwaldi koonduslaagri kinnipeetavate elu.

Kammler ei peatunud lihtsalt koonduslaagri vangide ärakasutamisel. Tema palvel koostas laagriarst SS-Oberführer Joachim Mrugowsky uuringu selle kohta, kuidas töö mõjutab kinnipeetavate efektiivsust.

Relvastusprojektid muuda

Kammleri selge seos relvade arendus- ja tootmisprojektidega ilmnes alles 1942, pärast SS-i Majanduse ja Järelevalve Peaametisse tööleminemist. Varajane tõend sellest oli Oswald Pohli kiri Himmlerile, mis viitab ametitevahelisele memorandumile uusimate relvade tootmisest koonduslaagrites, milles Kammler on üks osalistest.

Albert Speer tegi Kammleri oma Relvastuse ja Laskemoona Riigiministeeriumi esindajaks "erikonstruktsiooniga ülesannete osas", lootes, et Kammler hakkab tööle kooskõlas ministeeriumi peamise ehituskomiteega.

Pärast liitlaste pommirünnakuid Peenemündele (17.–18. augustil 1943, operatsioon "Hydra") sai Kammleri ülesandeks laiendada reaktiivmootorite, hävituslennukite ja Aggregat-4 raketiprogrammi (V2) maa-alust tootmist. 1. septembril 1943 nimetati ta Heinrich Himmleri poolt Reichsführer-SS-i eriesindajaks A4-programmis[8] SS-Obergruppenführer Oswald Pohli alluvuses. Kammleri juhtimisel alustati raketitootmise paigutamist Kohnsteini mäe tunnelitesüsteemi[9]. Albert Speer nimetas pärast sõda, nn "Mittelwerke" tehast Nordhauseni lähedal kui "tõeliselt ainulaadset." Sealne maa-alune tehas oli enneolematu Euroopas ja oli "ületamatu isegi ameerika mõistes"[10]. Tehasega kaasnes koonduslaagrikompleks Mittelbau-Dora, kus elasid võõrtöölised tehase ehitamiseks ja tootmisliinidel töötamiseks. Projekt viidi läbi tohutu ajalise surve all vaatamata tagajärgedele selle kallal töötavate võõrtööliste hulgas. Kammleri moto selle ajal oli väidetavalt "Ärge muretsege ohvrite pärast. Tööd tuleb läbi viia võimalikult lühikese aja jooksul".

Märtsis 1944 mõjutas Kammler Hermann Göringi nimetama teda oma esindajaks reaktiivlennukite Messerschmitt Me 262 programmi "eriehitiste" juures. Seega vastutas Kammler erinevate salajaste relvaprojektide tootmisjaamade ehitamise eest, sealhulgas tehased ja testimiskohad Messerschmitt Me-262 ja V2 jaoks, mis tegi temast ühe sõjamajanduse olulisima juhi ja röövis Speerilt paljuski tema mõjuvõimu. Kammler hakkas intrigeerima kogu V2 projekti juhtimise üle. Armee võttis ette mõningaid samme selle vastu – 1. juunil 1944 muudeti armee juhitav tootmine Peenemündes erafirmaks. Selle direktor toodi Siemensi kontsernist.

B8 Bergkristalliga lõi Kammler aastal 1944 ühe suurima ja moodsaima maa-aluse tehase Me-262 hävitajate tootmiseks Austrias St Georgen an der Gusen’is Mauthauseni koonduslaagri lähedal.

Projekt A4 (V2) allus Reservarmeele (Ersatzheer). Pärast atentaati Hitlerile 20. juulil 1944 allutati Reservarmee Heinrich Himmlerile. Himmler veenis Hitleri panema projekti otseselt SS-i kontrolli alla ning 8. augustil 1944 määrati SS-Gruppenführer Kammler kindralmajor Walter Dornbergeri asemele projekti juhiks.

Jaanuaris 1945 määrati Kammler kõigi raketiprojektide ülemaks ja ülendati SS-Obergruppenführeriks (viimane selle auastme saaja). Ta oli ka osaliselt vastutav V2 operatiivse kasutamise eest hetkeni mil rindejoon jõudis Saksamaa piirini.

Rakettide kaitseks allutati Kammlerile Waffen-SS-i kaudu 5. õhutõrjediviis (XXX. eriotstarbeline armeekorpus) mitme õhutõrjepatareiga. Selle diviisi suuruseks 1945 aasta alguses oli umbes 11 000 meest. Raketid asusid 1944 lõpus Hollandis, Belgias ja Lääne-Saksamaal. Alates septembrist 1944 toimusid raketirünnakud Londonile, Pariisile ja hiljem Antwerpenile ja Brüsselile. Liitlaste edasitungi arenedes jäeti rakettide stardipaigad Belgias ja Hollandis maha ja paigutati Lääne-Saksamaale.

Arnsberger Waldi massimõrv 1945 muuda

Kogu V2-projekti staap asus septembris 1944 Suttropis Warsteini lähedal. Märtsis 1945 läksid läbi lähedalasuva Warsteini iga päev kolonnid sadade võõrtöölistega. Võõrtöölised – mehed, naised ja lapsed – olid kõhnunud ja osa kerjas kohalikelt süüa. Nad olid Volkssturmi järelevalve all ja pidid koostöös kohalike võimudega saadetama ajutistesse võõrtööliste laagritesse Warsteini lähedal. Ekslevate inimeste suure hulga tõttu oli olukord väga segane ja kohalik omavalitsus ei olnud võimeline võõrtööliste küsimust lahendama. Kammler jõudis kohale natuke aega enne 20. märtsi. Ta sõidukid sattusid liiklusummikusse, mis oli tingitud taganevate võõrtööliste suurest hulgast. Lisaks oli Kammler sattunud jalutuskäigu ajal metsas järelevalveta võõrtööjõu laagrile, kus lõkke ääres praeti kana. Kammler oli väga ärritunud ja arvas, et need inimesed kujutavad endast ohtu staabiasutuse ja tsiviilelanikkonna julgeolekule. Kuna kohalik olukord ei tundunud talle hea, käskis Kammler oma alluvatel suurest hulgast võõrtöölistest lahti saada, et taastada kord. Selle Kammleri käsu kohaselt lasksid 21.–23. märtsil 1945 Kammleri alluvad kolmes eri aktsioonis Arnsberger Waldis (ning Warsteinis ja Suttropis) maha 208 võõrtöölist, sealhulgas naisi ja lapsi[11].

Märtsis 1945, kui USA väed tungisid läbi Saksamaa, anti käsk tappa kõik võõrtöölised Mittelbau-Dora koonduslaagris vältimaks võimalikke julgeolekuriske. Usutakse, et käsk tapmise kohta jõudis Kammlerini, kuid ta ei täitnud seda.

Üldiselt hakkas Kammler pärast Reichi suutmatust saavutada võit NSV Liidu üle vastutama järjest suurema hulga projektide üle, enamik neist on seotud ehitus- ja tehnikateadustega. Koonduslaagrid, massihävitusvahendid (nt krematooriumid Auschwitzis), tehased, orjatöö juhtimine, maa-alused rajatised erinevate eesmärkidel ja tankiehitus, olid vaid mõned tipud tema aastatest SS-i hierarhias. On teada, et ta omas ka otsest järelevalvet mitme projekteerimisbüroo üle ja tal oli otsene kokkupuude mõnede Reichi parimate inseneridega (nt Ferdinand Porsche).

Inimesena iseloomustas üks tema alluvaid teda kui intelligentset, täielikku töönarkomaani, täiesti keskendunud oma tööle, fanaatilise töörütmiga ja kõigi teiste suhtes sama nõudlik. Teda iseloomustati ka kui väga salatsevat, puhtalt autoritaarset, täielikult moraalilagedat isikut, kes sageli kasutas väga radikaalseid ja brutaalseid vahendeid, et sundida alluvaid töötama tema tempos. Pärast sõda on need iseloomujooned loonud palju legende tema sõjaaegse töö kohta, kuid enne seda, lõid nad tee tema karjäärile.

Märtsis 1945, osaliselt Goebbelsi nõuandel võttis Hitler järk-järgult Hermann Göringilt mitmed õigused lennuväe toetuse, hooldamise ja varustamise osas, loovutades need Kammlerile. See kulmineerus just aprilli alguses, mil Kammler edutati füüreri täievoliliseks esindajaks reaktiivlennukite alal.

3. aprillil 1945 käis Kammler viimast korda Adolf Hitleri jutul ja andis talle ilmseid lootusi. "Kammler pidas end suurepäraselt üleval ja paistsid silma tema suured lootused." (Joseph Goebbels, päevaraamatu sissekanne 4. aprillist 1945). Kammler oli punkris bravuurne kindral, kuid ise vihjas Speerile 13. aprillil oma teistsugustest tulevikuplaanidest. Sõda on kaotatud ja oleks parem end nüüd maha müüa. Ta tahtis pakkuda liitlastele uusimat relvatehnoloogiat isikliku vabaduse vastu[12].

Viimased dokumenteeritud tõendid tema kohta pärinevad sõjaaegsest päevikust, mis on seotud Garmisch-Partenkircheni allaandmisega liitlasvägedele, see mainib Kammlerit ja tema kaastöötajaid. Vastavalt päevikule, saabusid Kammler ja kellele autor viitab kui tema kaastöötajatele Oberammergausse (põhja Garmish-Partenkirchen) 22. aprillil 1945. Päevik viitab "kaastöötajate" arvuks umbes 600 inimest, "hea kvaliteediga" autode ja veoautodega. See saabumine võeti vastu ilmselgelt halvasti ja kohalikel võimudel olnud mitu argumenti Kammleri endaga. Need konfliktid on nimetatud kannetes 23. ja 25. aprilli kohta. Viimane viide Kammlerile, nimetamata otseselt teda, vaid tema "personali", käib 29. aprilli öö kohta – Oberleutnant Burger teatab, et nad olid läinud, samal õhtul, kui Ameerika väed hakkasid ründama Oberammergaud, tehes endale teed Garmishisse ja Austriasse. Seda lahkumist toetab Oberammergau ajalugu kus öeldakse, et Kammler ja "personal" lahkusid just enne Ameerika vägede rünnakut Tirooli.

Surm muuda

Oletusi Kammleri surma kohta:

  • ta sooritas enesetapu tsüaniidikapsliga 7. mail 1945;
  • ta lasi end 9. mail 1945 maha;[13]
  • ta käskis oma abil Zeuneril end maha lasta;
  • ta lasti tema adjutant SS-Obersturmbannführer Schleifi poolt maha;[14]
  • ta lasti tema aide-de-camp SS-Sturmbannführer Starcki poolt maha Prahas 9. mail 1945;
  • venelased hukkasid Kammleri koos 200 muu SS-i sõduriga;
  • ta põgenes USA-sse, kus ta suri aastaid pärast sõda;
  • ta tegi Eule lähedal Böömimaal 9. mail 1945 enesetapu.

Preuki avaldus muuda

9. juulil 1945 esitas Kammleri lesk Jutta palve, et ta mees alates 9. maist 1945 surnuks tunnistataks, esitades Kammleri autojuhi Kurt Preuki vande all antud tunnistuse, mille kohaselt Preuk oli isiklikult näinud "Kammleri surnukeha ja viibinud tema matmise juures" 9. mail 1945. Berlin-Charlottenburgi ringkonnakohus otsustas 7. septembril 1948 tema surmaajaks ametlikult 9. mai 1945.

Hilisemas vande all antud tunnistuses 16. oktoobril 1959 märkis Preuk, et Kammleri surmapäev oli "umbes 10. mai 1945", kuid et ta ei tea surma põhjust. Siiski tuleb tunnistada, et paljud endised natsid tegid palju vannutatud avaldusi, mis sobisid nende olukorrale. 7. septembril 1965 teatas Heinz Zeuner (Kammleri sõjaaegne abi), et Kammler suri 7. mail 1945 ja et tema laipa nägid Zeuner, Preuk ja teised. Kõik pealtnägijad, kellega konsulteeriti, teatasid, et surma põhjuseks oli tsüaniidimürgitus. Lisaks annab ta tunnistuse Kammler enesetapu kohta tsüaniidiga, Zeuner väitis varem, et Kammler palus Zeuneril ta maha lasta. Siiski on Zeuneri tunnistus seatud kahtluse alla, sest on teada, et ta on öelnud varem denatsifikatsioonikohtus veebruaris 1948, et ta oli juba 2. mail 1945 USA sõjavangis. Zeuneri tõendid mitmes vannutatud avalduses on hiljem osutunud otseselt vastuolus olevaks avalikustatud dokumentidega.

Oma tunnistuses Kammleri liikumistest väitsid Preuk ja Zeuner, et ta lahkus Linderhof lähedalt Oberammergaust 28. aprillil 1945 tankikonverentsile Salzburgi ja siis Ebenseesse (kus tankiroomikuid valmistati). Vastavalt Preukile ja Zeunerile sõitis ta tagasi Ebenseesse, et külastada oma naist Tirooli piirkonnas, kus ta andis talle kaks tsüaniiditabletti. Järgmisel päeval, 5. mail ütles ta, et lahkub Tiroolist Prahasse.

Kuid Preuki ja Zeuneri tunnistused lähevad vastuollu USA vägede teadaoleva liikumisega Austrias mais 1945. 4. mail 1945 oli USA 103. jalaväepataljon juba Innsbruckis, takistades Kammleri sõitu Ebenseest Tirooli. USA 88. jalaväediviis oli saabunud Itaaliast ja tõkestas kõik teed Tirooli lõunast, samas kui USA 44. jalaväediviisi kehtestas komandopunkti Imsti juures Tiroolis 4. mail 1945 ja omas koos 103ndaga täielikku kontrolli Tirooli piirkonna üle, takistades Kammlerit külastamast abikaasat. Preuk on üsna selge selles, et nad sõitsid kõikjal nii, et see oleks olnud võimatu mööda minna USA kontrollpunktidest.

Veelgi keerulisemaks teeb asja see, et USA 80. jalaväediviis jõudis Ebenseesse 4. mail 1945 ja koonduslaagri vabastasid selle diviisi kaks M-18 tankihävitajat kell 02:50 5. mail 1945. Oleks olnud väga tõenäoline, et Kammler oleks tabatud USA vägede poolt.

Praha muuda

Bernd Ruland on oma 1969. aastal ilmunud raamatus "Wernher von Braun: Mein Leben für die Raumfahrt" esitanud Kammleri surma kohta aga hoopis teistsuguse loo. Vastavalt Rulandile, saabus Kammler Prahasse lennukiga 4. mail 1945 (sel päeval algas Praha ülestõus), misjärel tema ja 21 SS-last kaitsesid punkrit üle 500 Tšehhi vastupanuvõitleja vasturünnaku eest 9. mail. Rünnaku ajal Kammleri aide-de-camp Sturmbannführer Starck tulistas teda, vältimaks sattumist vaenlase kätte. Seda versiooni saab tagasi jälitada Walter Dornbergerini, kes omakorda ütles, et on kuulnud seda pealtnägijalt.

23. aprillil 1945 läks ta Ebenseesse (Austrias). Seal oli tal kohtumine SS-i juhtidega. 4. mail lahkus ta Prahasse. Vastavalt ajakirjanik Gunter d'Alquenile ennustanud Kammler, "et me näeme Prahas midagi"[15]. 4. mai õhtul algas Praha ülestõus. 9. mail vallutas Punaarmee Praha.

9. detsembril 1957 Arnsbergis toimus kohtuprotsess Kammleri alluvate üle Arnsberger Wald 20.–22. märtsil toime pandud võõrtööliste massimõrva asjus. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et Kammler oli koos oma käsundusohvitseri ja autojuhiga mais 1945 Prahas ning elas üle Praha ülestõusu ja Saksa vägede kapitulatsiooni. Ta põgenes koos kahe autoga linnast välja. Varsti pärast seda kui ta oli öelnud, et "tal ei ole enam mingit eesmärki" oli ta metsas lõunapool Prahas kinni pidada lasknud. Ta kutsus oma kaaslasi Saksamaale minema ja läks metsa. Veidi aega hiljem oli tema abi ja autojuhti ta leidnud surnuna. Ta oli ilmselt teinud enesetapu kasutades tsüaniidi. Keha maeti kiirustades kohalolijate poolt kohapeal.

Vastuolud muuda

Viimastel aastatel on Kammlerit seostatud kahtlaste natside superrelvadega nagu Die Glocke. Esimene märk selles suunas tuli autor Nick Cookilt, kes oma teoses "The Hunt for Zero Point" (2001) toob esile võimaluse, et Kammler toodi USA-sse koos teiste Saksa teadlastega osana operatsioonist "Kirjaklamber" tema osaluse tõttu arvatavates salajastes Saksa projektides. Joseph P. Farrelli "Reich of the Black Sun" (2005) lisab veel enam kahtlusi tema surma asjaolude kohta, aga Farrelli ainus allikas raamatus "Blunder! How the U.S. Gave Away Nazi Supersecrets to Russia" (1985) on isehakanud ’Briti luure agent' Tom Agoston.

Karjääritähised muuda

Auastmed muuda

  • 20.04.1936 SS-Untersturmführer
  • 20.04.1937 SS-Obersturmführer
  • 12.09.1937 SS-Hauptsturmführer
  • 1937 Leutnant d.R (reservis)
  • 11.09.1938 SS-Sturmbannführer
  • 01.06.1939 SS-Obersturmbannführer
  • 01.08.1940 SS-Standartenführer
  • 01.06.1941 SS-Oberführer
  • 20.04.1942 SS-Brigadeführer und Generalmajor der Waffen-SS
  • 30.01.1944 SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Waffen-SS
  • 01.03.1945 SS-Obergruppenführer und General der Waffen-SS

Autasud muuda

  •   Sõjateenete Risti Rüütlirist mõõkadega (01.02.1945)
  • Saksa Rist Kullas (28.11.1944)
  •   Raudrist I klass (1945)
  •   Raudrist II klass (1944)
  •   Sõjateenete Risti 1. klass mõõkadega (1943)
  •   Sõjateenete Risti 2. klass mõõkadega (1942)
  • Ehrenwinkel der Alten Kämpfer (V SS-vormi varrukal)
  •   Sudeedimaa okupeerimise mälestusmedal 1938
  • Saksa Punase Risti teenetemärk II klass
  •   SS-i tsiviilmärk
  • Ehrendegen des Reichsführer-SS
  •   SS-i surnupealuusõrmus

Popkultuuris muuda

  • Kammler esineb Philip Kerri romaanis "A Quiet Flame", Kerri Saksa politseinikust-detektiivist Bernie Guntherist pajatava romaanisarja viiendas osas. Romaanis pääses Kammler Saksamaalt ja töötas Ameerika tuumaprogrammis. Aga kui endine kõrge Saksa ametnik kartis ta vahistamist USA-s ja põgenes Argentinasse, kus tast sai president Juan Peróni lähedane sõber.
  • Kammler on osaline 2012. aasta Soome ulmefilmi "Iron Sky" taustaloos.
  • Kammler on ilmne prototüüp Ernst Streicheri tegelaskujule Michael Slade'i romaanis "Swastika".
  • Kammleri töö, eriti Die Glocke, moodustab inspiratsiooni ja tausta Scott Mariani 2010 romaanile "The Shadow Project".
  • Kammler ja Die Glocke on olnud inspiratsiooniks ka James Rollinsi teosele "Black Order".
  • Hans Kammler ja operatsioon Kirjaklamber ilmuvad Andrew McKenna lühijutus "Stars Fell on Alabama".
  • Hans Kammler ja operatsioon Kirjaklamber ilmuvad Brad Thori teoses "The Athena Project".
  • USA komöödiasarja "Hogan’s Heros" osas "The Rise and Fall of Sergeant Schultz" kindral ja seersant Schultzi sõber, kes sõdis temaga I maailmasõjas, külastab Stalag 13. Kindrali nimi on Hans Kammler.
  • Kammleril on osa John Douglas-Gray trilleris "The Novak Legacy".
  • Kammler on üks tegelaskujudest Tšehhi kirjaniku Petr Cichoń Slezsky romaanis (mitte ainult) Hlučíni piirkonnast. Kuigi tema lapsed elavad pärast teist maailmasõda Lõuna-Ameerikas, töötab ta Tšehhoslovakkias juba mõnda aega, tal on uus identiteet; hiljem teeb ta enesetapu.

Viited muuda

  1. ↑ Rainer Fröbe: Hans Kammler, Technokrat der Vernichtung, in: Robert Smelser; Enrico Syring (Hg.): Die SS. Elite unterm Totenkopf. 30 Lebensläufe, Paderborn 2000, S. 306–307.
  2. ↑ Rainer Fröbe: Hans Kammler, Technokrat der Vernichtung, in: Robert Smelser; Enrico Syring (Hg.): Die SS. Elite unterm Totenkopf. 30 Lebensläufe, Paderborn 2000, S. 307
  3. ↑ Andreas Schulz, Günter Wegmann, Dietrich Zinke: Die Generale der Waffen-SS und der Polizei: Die militärischen Werdegänge der Generale, sowie der Ärzte, Veterinäre, Intendanten, Richter und Ministerialbeamten im Generalsrang, Band 2. in der Reihe: Deutschlands Generale und Admirale; Hrsg. von Dermot Bradley, Bissendorf Biblio-Verlag 2005, ISBN 3-7648-2592-8, S. 441 – 457
  4. ↑ Hans Kammler: Zur Bewertung von Geländeerschließungen für die großstädtische Siedlung. Dissertation, TH Hannover 1932
  5. ↑ Walter Naasner (Hrsg.): SS-Wirtschaft und SS-Verwaltung, Düsseldorf 1998, S. 338f.
  6. ↑ Walter Naasner (Hrsg.): SS-Wirtschaft und SS-Verwaltung, Düsseldorf 1998, S. 340f.
  7. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. august 2006. Vaadatud 27. aprillil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. ↑ Schreiben von Himmler an Speer vom 21. August 1943, BA-Berlin, BDC-SSO-Dr.Hans Kammler
  9. ↑ Heinz Dieter Hölsken, Die V-Waffen: Entstehung – Propaganda – Kriegseinsatz, Stuttgart 1984; Michael Neufeld, Die Rakete und das Reich, Berlin 1995; Volkhard Bode, Gerhard Kaiser, Raketenspuren: Peenemünde 1936–1994, Berlin 1995; Jens-Christian Wagner, Produktion des Todes. Das KZ Mittelbau-Dora, Wallstein 2001.
  10. ↑ Schreiben von Speer an Kammler vom 17. Dezember 1943, BArch Berlin-Lichterfelde, R 3, Nr. 1585
  11. ↑ Arnsberger Rundschau vom 29. Januar 1959
  12. ↑ Vgl. Albert Speer, Sklavenstaat
  13. ↑ Verbrechen. Die Mörder sind unter uns. Der Spiegel 11.Dezember 1957,ISSN=0038-7452, 34 seiten
  14. ↑ Залесский К. А. СС. Охранные отряды НСДАП. М., 2005. С. 270.
  15. ↑ Gesprächsnotiz Jürgen Thorwald mit Gunter d’Alquen vom 13./14. März 1951, IfZ München, ZS 2/I, Bl. 71

Kirjandus muuda

  • Tooze, J. Adam (2007). The Wages of Destruction: The Making and Breaking of the Nazi Economy. Viking. p. 209. ISBN 978-0-670-03826-8.
  • Pelt, Robert Jan (2002). The Case for Auschwitz. Indiana University Press. p. 209. ISBN 978-0-253-34016-0.
  • Post, Bernhard. "80,000 Cremation Capacity Per Month Not Sufficient for Auschwitz – New Document". The Holocaust History Project. Retrieved 11 June 2011.
  • Bornemann, Manfred; Broszat, Martin (1970). "Das KL Dora-Mittelbau". Studien zur Geschichte der Konzentrationslager (Stuttgart): 165.
  • Kroener, Bernhard R (2003). Wartime Administration, Economy, and Manpower Resources 1942 – 1944/5. Oxford University Press. p. 390. ISBN 0-19-820873-1.
  • Naasner, Walter (1998). SS-wirtschaft u. SS-verwaltung. Droste. p. 341. ISBN 3-7700-1603-3.
  • "Holocaust" by Martin Gilbert
  • Ruland, Bernd; Broszat (1969). Wernher von Braun: Mein Leben fur die Raumfahrt. Offenburg: Burda Verlag. p. 292.
  • Piszkiewicz, Dennis (2007). The Nazi Rocketeers: Dreams of Space and Crimes of War. Stackpole Books. p. 215. ISBN 978-0-8117-3387-8.
  • Farrell, Joseph P. (2005). Reich of the Black Sun: Nazi Secret Weapons & the Cold War Allied Legend. Adventures Unlimited Press. pp. 107–108. ISBN 1-931882-39-8.
  • Agoston, Tom (1985). Blunder!: How the U.S. Gave Away Nazi Supersecrets to Russia. Dodd, Mead. ISBN 0-396-08556-3.
  • Ein Kriegsende – Garmisch-Partenkirchen in den letzten Apriltagen 1945
  • "Rüstungsindustrie in Oberammergau im Zweiten Weltkrieg".
  • Klee, Ernst (2007). Das Personenlexikon zum Dritten Reich (utgåva 2. Aufl.). Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag. sid. 297. ISBN 978-3-596-16048-8
  • Karlsch, Rainer: Hitlers bombe. Alemania: DVA, 2005. ISBN 3-421-05809-1
  • Allen, Michael Thad: The business of genocide – The SS, slave labour and the concentration camps. Londres, 2002.
  • Miller, Michael D.; Schulz, Andreas (2012). Leaders of the SS and German Police, Vol. 2. San Jose, California: R. James Bender Publishing

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hans_Kammler&oldid=6636556"