Vikipeedia

Hanami

Jaapani tava nautida kirsiõite kaduvat ilu

Hanami (jaapani keeles 花見, õite vaatamine) on Jaapani traditsiooniline komme nautida õite kaduvat ilu[1]. Peaaegu alati peetakse õite (花, hana) puhul silmas kirsipuude (桜, sakura) või harvem ploomipuude (梅, ume) õisi[1]. Kirsipuude õitseaeg Jaapanis algab märtsi lõpus ja lõpeb mai alguses, kusjuures puud õitsevad ainult nädala või kaks[2].

Hanami tähistamine Komoro linnas Jaapanis.

Ajalugu muuda

Tava juured muuda

 
Ukiyo-e puugravüür kujutab seika romaanist "Genji lugu", kus kasutati esimesena hanami terminit selle tänapäevases mõistes.

Hanami on sajanditevanune traditsioon. Väidetavalt algas tava Nara ajastul (710–794), millal inimesed imetlesid ploomiõisi. Jaapani hanami olevat alguse saanud Hiina kombest nautida õitsevate ploomipuude all luulet ja veini, mida Jaapani eliit jäljendas. Väidet kinnitab tõsiasi, et hanami sai alguse linnas ja mitte maal ning jaapanlased imetlesid sarnaselt hiinlastega kirsiõite asemel ploomiõisi. Samuti ei seostu klassikalises Jaapani luules kirsiõied rõõmsameelsusega.[3]

Heiani ajastuks (794–1185) oli fookus nihkunud ploomiõitelt kirsiõitele[4]. Hanami muutus kirsiõite vaatamise sünonüümiks[4]. Alates tollest ajast tähistavad õied wakades ja haikudes kirsiõisi[5][6][7]. Hanami terminit kirsiõite vaatamise analoogina kasutati esimest korda Heiani ajastu romaanis "Genji lugu".

Kirsiõisi kasutati alguses hea saagi kutsumiseks ja riisiistutamishooaja alguse kuulutamiseks. Jaapanlased uskusid, et kirsipuudes peitusid kamid ja pakkusid nendele ohvriande. Peale ohvrianni loovutamist jõid riituses osalenud saket.

Kombe võttis kasutusele Heiani ajastu keiser Saga, kes pidas õitsevate kirsipuude all õite vaatamise pidusid koos sake ja pidusöögiga. Kyōto keisrikoja kirsipuude all kirjutati õrnade õite ülistamiseks luuletusi, mida nähti kui elu enese metafoori – hiilgavad ja kaunid, ent haprad ja lühiajalised. Sealt võiski alata hanami traditsioon Jaapanis.[8]

Algselt piirdus tava keisrikoja eliidiga, kuid levis peagi samuraide sekka ja Edo ajastuks ka tavakodanike hulka. Šogun Tokugawa Yoshimune lasi selle edendamiseks istutada kirsipuid. Jaapanlased pidasid kirsipuude all lõbusaid sööminguid ja jõid saket.

Kirsipuusordid muuda

 
Jaapani vanim kirsipuu Jindai-zakura on ligikaudu 2 000 aastat vana.

Kuna Heiani ajastul kirjutatud raamatuis mainitakse nutvat kirssi ((しだり櫻, shidarizakura), ühte rippuvate okstega sortidest, peetakse sorti Prunus itosakura 'Pendula' (shidare-zakura) Jaapani vanimaks kirsisordiks. Kui lõunapoolses Kantō piirkonnas kasvas Kamakura ajastul elanikkond. siis toodi Honshū saarele ja sealt edasi pealinna Kyōtosse Ōshima saarelt pärit Oshima kirsipuud. Muromachi ajastul hakkasid esile kerkima Prunus serrulata (sato-zakura) liigi sordid, mis sündisid Oshima kirsi keerukate hübriididena.[9]

Aeglaselt kasvav metsik kirsipuusort Prunus itosakura (Edo higan) evib teistest kirsipuudest pikimat eluiga ja toda on lihtne suureks kasvatada. Seetõttu on paljud suured ja vanad kirsipuud Jaapanis just seda sorti. Neid puid peetakse tihti pühaks ja neist on saanud maamärgid, mis sümboliseerivad shintō ja budistlikke templeid ning kohalikke piirkondi. Mõned kuulsad näited sellistest puudest on Jindai-zakura (ligikaudu 2 000 aastat vana), Usuzumi-zakura (ligikaudu 1 500 aastat vana) ja Daigo-zakura (ligikaudu 1 000 aastat vana).[9]

Edo ajastul aretati ja istutati mitmesuguseid topeltõielisi sorte jõgede kallastele, templitesse ja daimyō aedadesse linnalistes piirkondades nagu Edo. Nõnda tekkis linnaelanikel võimalus nautida kirsiõite ilu. Tollasest ajast pärit raamatutes on kirjas rohkem kui 200 kirsipuusorti ja mainitakse mitmeid tänapäevalgi tuntud sorte. Selline seis valitses linnalistes piirkondades, samas kui hanami põhiobjektid Jaapanis olid siiski enamasti metsikud liigid nagu Prunus jamasakura (yamazakura) ja Oshima kirsipuu, mis olid levinud üle kogu riigi.[9]

Alates Meiji ajastust hakkas Jaapanis levima Yoshino kirsipuu, millest sai põhiline hanami objekt. Linnade uuenemise käigus raiuti maha vanemad kirsipuud. Vanemat sorti kirsipuude kadumise vältimiseks istutati Kohoku külla Arakawa jõe äärde erinevatest kirsipuusortidest koosnev allee. Kyōtoski koguti mitmekesisuse alalhoidmiseks erinevaid sorte. Need läksid peale teist maailmasõda riigi valdusesse, misjärel hakati neid alates 1960. aastatest uuesti levitama.[9]

Tänapäevane tähistamine muuda

Jaapanis muuda

 
Öine hanami ehk yozakura vihmases Ueno pargis Tōkyōs.

Jaapanlased jätkavad hanami tava tänapäevalgi, kogunedes selleks hulgaliselt kõikjale, kus leidub õitsevaid kirsipuid. Tuhanded inimesed täidavad pargid, et pidada pidusid õitsevate puude all, vahest isegi hiliste õhtutundideni. Enam kui poolel Jaapani territooriumil hakkavad kirsid õitsema samal ajal kooli alguse või puhkuseperioodilt tööle naasmisega, mistõttu algavad tervituspeod sageli hanamiga.

Tavaliselt lähevad inimesed parkidesse mitu tundi või isegi päeva varem, et hoida sõprade, perekonna ja töökaaslastega hanami tähistamiseks parimaid kohti. Linnades nagu Tōkyō pole ebatavaline, et pidustused jätkuvad ka öösel. Öist hanamit nimetatakse yozakuraks (夜桜, öine sakura). Paljudes kohtades – näiteks Ueno pargis – riputatakse yozakura jaoks üles ajutised paberlaternad.

Hanami pidustused hõlmavad tavaliselt söömist, joomist, mängu ja muusika kuulamist. Selleks valmistatakse hooajalisi toite nagu dangod ja süüakse bentosid ning juuakse saket.

Varem prognoosis Jaapani Meteoroloogiaamet igal aastal kirsiõite puhkemise levikut, mida teevad nüüd eraettevõtted. Hanami pidude kavandajad jälgivad prognoosi tähelepanelikult, sest õied püsivad okstel tavaliselt mitte rohkem kui paar nädalat. Esimesed kirsiõied avanevad lõunapoolsetel Okinawa lähistroopilistel saartel, samas kui põhjapoolsel Hokkaidō saarel hakkavad kirsipuud õitsema märksa hiljem.

Enamikes suurlinnades nagu Tōkyō, Kyōto ja Ōsaka jääb kirsipuude õitsemise aeg enamasti märtsi lõppu ja aprillikuu algusesse. Televisioon ja ajalehed jälgivad pingsalt kirsiõite rinde aeglast põhjasuunalist liikumist. Näiteks keskmiselt puhkevad kirsipuud õide Fukuokas 22. märtsil, Kyōtos 26. märtsil, Tōkyōs 24. märtsil ja Sapporos 1. mail[2]. Kliimamuutuse tõttu nihkub õitseng üha varasemaks[10].

Galerii muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Sosnoski, Daniel. (1996). Introduction to Japanese Culture. Charles E. Tuttle Company.
  2. ↑ 2,0 2,1 Japan Meteorological Corporation. (28. märts 2024). Release of 2024 Cherry Blossom Forecast (10th forecast). Japan Meteorological Corporation. Vaadatud 18. aprillil 2024.
  3. ↑ Palang, Hannes, Sooväli, Helen, & Printsmann, Anu. (toim.). (2007). Seasonal Landscapes. Springer.
  4. ↑ 4,0 4,1 Brooklyn Botanic Garden. (2006). Mizue Sawano: The Art of the Cherry Tree. Brooklyn Botanic Garden.
  5. ↑ Hoffman, Michael. (25. märts 2012). Petals 'perfect beyond belief' stir poetic. The Japan Times. Vaadatud 18. aprillil 2024.
  6. ↑ Hoffman, Michael. (25. märts 2012). Sakura: Soul of Japan. The Japan Times. Vaadatud 18. aprillil 2024.
  7. ↑ Inoki, Linda. 25. märts 2012). Tracing the trees in a long national love affair. The Japan Times. Vaadatud 18. aprillil 2024.
  8. ↑ Hakushika Memorial Museum of Sake. (15. jaanuar 2022). Cherry Blossom Viewing Enjoyed by Emperors in The Heian Period. Hakushika Memorial Museum of Sake. Vaadatud 18. aprillil 2024.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Katsuki, Toshio. (2015). Sakura. Iwanami Shoten.
  10. ↑ Walsh, Bryan. (19. märts 2024). Japan’s cherry blossoms are a marker of natural time — and how climate change is altering it. Vox. Vaadatud 18. aprillil 2024.
  11. ↑ Nippon.com. (18. aprill 2019). Maruyama Park and the Weeping Cherry of Gion. Nippon.com. Vaadatud 20. aprillil 2024.

Välislingid muuda

  Hanami – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hanami&oldid=6630003"