Halbfilm

Halbfilm (inglise keelest otsetõlkes badfilm) on termin, mis võeti esmakordselt kasutusele Larry Buchanani filmi "Zontar: The Thing from Venus" kohta kirjutavate kultusfännide ja kriitikute poolt, kes eristasid "tõeliselt suurepäraseid" halbu filme sihilikult paroodilistest "prügikastifilmidest". Northwesterni Ülikooli meedia ja filmi kultuuriajaloo professor Jeffrey Sconce on kirjeldanud halbfilmi kui filmi, mis on ,,nii halb, et see on hea”, liigitades säärase nähtuse paracinema subkultuuride alamkategooriasse . Kultuskinole omaselt on halbfilmi kanoon suunatud Ameerika Ühendriikide filmide poole . See ilmtingimata ei tähenda, et ainult Ameerika Ühendriikide filme võiks pidada ebaõnnestunuks, vaid pigem on seatud normid Ameerika-kesksed . Sellele võib olla mitu võimalikku põhjust, näiteks tootmisviisid, mis on seotud madala eelarvega või fännide poolt kehtestatud vastuvõtu vormidega . Põhjus, miks Ameerika filmid domineerivad "halbuse" kanooni tipus on võib-olla sellepärast, et seda kultuuri iseloomustab kinnisidee seoses kultuuriliste saavutustega edetabelite osas, mis on tugevalt tajutavad .

Halbfilmi iseloomustab ebakompetentsus ja ebaõnnestumine, mis on tavaliselt tingitud materiaalsest vaesusest ja eriti piiravatest tootmisoludest . Ebaõnnestunud kavatsusi ei saa teadlikult taasluua: niipea, kui keegi kavatseb teha halbfilmi, lakkab see selline olemast . Erinevalt avant-garde filmidest, mis teadlikult väldivad klassikalise Hollywoodi süsteemi poolt kehtestatud kinoreeglite järgimist, peetakse halbfilmide ebatraditsioonilist stiili kui süstemaatilist ebaõnnestumist, mille taga seisneb siiras eesmärk järgida domineerivaid kinokunsti koode, kuid filmis esineb teatud kõrvalekaldumisi vormi, sisu, konstruktsiooni ja esituse standarditest . Hoolimata nendest kõrvalekalletest, kaasneb halbfilmiga vaatajatepoolne tunnustus või isegi kultus. Halbfilmi näiteks saab tuua järgnevad filmid: "The Room" (2003, režissöör Tommy Wiseau), "Birdemic: Shock and Terror" (2010, režissöör James Nguyen ), "Troll 2" (1990, režissöör Claudio Fragasso ), "Manos: The Hands of Fate" (1966, režissöör Harold P. Warren ), "Plan 9 from Outer Space" (1959, režissöör Edward D. Wood Jr.).

Halbfilmi ei kiideta kunstiliste ambitsioonide eest, vaid pigem nende kunstiliste ambitsioonide puudumise tõttu . Film või filmitegija näib püüdlevat millegi saavutamise poole, näib selles püüdluses ebaõnnestuvat, kuid saab siiski tunnustuse osaliseks näilise ebaõnnestumise eest . Kultuslike fännide teadlik vastuoluline tõlgendamispraktika näitab vaatajate kavatsuste ülekaalu filmitegijate kavatsuste üle . Halbfilmi kultuse mõju ulatub kaugemale kinolinast ja levib edasi popkultuuri. Fännid võivad viidata filmile igapäevaelus, alates riietusest kuni keelekasutuseni, luues kultusfilmi ümber subkultuurse identiteedi. Soodustatakse sageli online- ja offline kogukondi, kus fännid jagavad oma kogemusi, arutlevad filmi üle ning korraldavad üritusi. Publiku ainulaadseid rituaalid ja traditsioonid võivad hõlmata konkreetseid reaktsioone teatud stseenidele või fännide loodud sisule, nagu meemid, fännikirjandus ja fännikunst.

Arutelud halbfilmide üle kinnitavad "Hea Maitse" väärtuse olemuslikku ebastabiilset, diskursiivset ja/või sotsiaalselt iseloomu . Pealtnäha on halbfilmide kultuslik liikumine kui vastuhakk maitsestandardite elitaarsusele, kuid halbfilmi liikumisega on samamoodi tekkinud omaette elitism. Sarnaselt elitismile, jätkatakse omaenda subkultuuri-siseste vormide loomist, pidevalt uuesti defineerides selle sees olevaid struktuure ja arvamusliidreid. Säärase protsessi kaudu arvatakse välja ebapädevad diletandid ja suunatakse publik järjest nõudlikuma ja eksklusiivsema filmižanri poole .