Haffi tõbi on haigus, mis seisneb selles, et ööpäeva jooksul pärast kala söömist hakkavad skeletilihased kiiresti lagunema. Ka haige neerud võivad üles öelda. Umbes 1–2% haigestunutest sureb, ülejäänud tavaliselt tervenevad täielikult.

Esimest korda täheldati Haffi tõbe 1924 Läänemere kaldal Preisimaal Wisla ja Kaliningradi lahe rannikul[1]. Haff tähendab osaliselt või täielikult suletud estuaari rannavalli või sääriga, enamasti madalad ja soojad, soodne veeõitsenguteks. Esimesed haigusjuhud esinesid haffide juures ja sealt ka nimetus haffi tõbi.

Järgneva 15 aasta jooksul täheldati tuhatkonda haigusjuhtu inimestel, lindudel ja kassidel, peamiselt suvel ja sügisel. Haigust seostati kalade, eriti angerja, haugi ja lutsu söömisega. Hiljem on esinenud ainult üksikud haigusjuhud, peamiselt NSV Liidus ja Saksamaal. Venemaal nimetatakse seda haigust mitmeti, sealhulgas Juksovski-Sartlani tõveks, sest inimesed on haigestunud Leningradi oblastis asuva Juksovski järve (19341936) ja Novosibirski oblastis asuva Sartlani järve lähedal (19471948). Haigus on nii haruldane, et mõnel aastal ei täheldata maailmas ühtki haigusjuhtu. Siiski on seda viimastel aastatel leitud näiteks USA-st ja Hiinast.

Haigust põhjustab mingi kalades sisalduv mürk, mille täpne olemus on veel välja selgitamata. USA 1997. aasta haiguspuhangut uuris Haiguste Kontrolli ja Ennetamise Keskus, kes leidis selles piirkonnas elanud kaladest ühe heksaanis lahustuva mittepolaarse lipiidi, mis tekitas katsehiirtel samasuguseid nähtusid. Seda mürki ei saa toidust kõrvaldada kuumutamisega, sest kõik 6 sel aastal USA-s haigestunut olid söönud küpsetatud või praetud kala.

Tõenäoliselt muutub kala söömine ohtlikuks, kui kala toitub toksilisest planktonist[1]. Üks ja sama vetikaliik võib mõnikord olla mürgine, mõnikord mitte[1]. Mürkide tootmist soodustavad soe vesi ja toitesoolade rohkus[1]. On ka oletatud, et kalad on söönud tungalteraeoseid ja et tungalterad on kasvanud kaldaäärsel pillirool, samuti on peetud võimalikuks, et mürk pärineb tsüanobakteritest[2]. On väidetud, et need mürgid on kalast kadunud pärast poole aasta pikkust kuivatamist[3].

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Epp Laugaste. Ka ohtlikud vetikad on osa me järvedest[alaline kõdulink] "Postimees", 6. september 1998
  2. Юксовско-Сартланская болезнь // Малая медицинская энциклопедия, 6. kd. Moskva 1991—1996.
  3. "Nauka i žizn", juuli 2009