Hülgepüük

Hülgepüük (ka hülgeküttimine, hülgejaht) on jahinduse haru, mis seisneb hüljeste küttimises. Ehkki tänapäeval on hülgepüük muutunud teisejärguliseks, on see paljude rahvaste jaoks pikka aega olnud traditsioonilise elulaadi tähtis osa.

Inuitid hülgejahil

Hüljeste levila ja eluviisi tõttu on hülgepüük olnud tähtis eelkõige põhjarahvaste seas piirkondades, kus meri talviti jäätub, mistõttu on võimalik küttida hülgeid lahvanduste lähedasel jääl. Nii on see inuittide jaoks olnud oluline elatusallikas kala- ja vaalapüügi kõrval. Eestis on hülgepüüki harrastanud peamiselt saarte elanikud, vähemal määral mandri rannarahvas. Tuntud on Kihnu ja Ruhnu rannarootsi hülgekütid.

Tänapäeval praktiseeritakse hülgepüüki eelkõige viies riigis: kõige ulatuslikumalt Kanadas (sealse hülgetööstuse suurim turg on Norra), seejärel Namiibias, Gröönimaal, Norras ja Venemaal. Paljud riigid on seevastu keelustanud nii hülgepüügi kui ka mereimetajate püügi laiemalt.

Hülgesaadustest on tarvitatud eelkõige nahka ja liha. Hülgepüügiks on pruugitud mitmesuguseid vahendeid sõltuvalt sellest, kas jahi käigus püütakse nahka kahjustustest hoida või mitte: harpuune, odasid, kirkasid, püsse, võrke jms.

Hülgepüüki on harrastud juba aastatuhandeid. Arvatakse näiteks, et Vahemere munkhüljeste arvukus vähenes inimtegevuse tulemusel oluliselt juba Rooma riigi ajal.

Vaata ka

• Hülgevõrk
• Hülgeõng
• Hülgeoda
• Käks
• Hülgepüss
• Vaalapüük

Kirjandust

• Eesti kalanduse minevikust II, Stockholm: Eesti Kalurite Koondis