Hõbekajakas
Hõbekajakas (Larus argentatus) on kajaklaste sugukonda kajaka perekonda kuuluv lind.
| Hõbekajakas | |
|---|---|
 Vanalind hundsulestikus Helgolandil. Alamliik argenteus | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Kajaklased Laridae |
| Perekond |
Kajakas Larus |
| Liik |
Hõbekajakas |
| Binaarne nimetus | |
|
Larus argentatus Pontoppidan, 1763 | |
 Hõbekajaka levila | |
Hõbekajaka rahvapärased nimetused on merekoer, peipsi kajakas, kajakalind, rabakajakas, sookajakas, tormikajakas, käbruhall ja hülgekajakas.[1]
Teaduslikult kirjeldas hõbekajakat esimesena Erik Pontoppidan 1763.
Levila muuda
Hõbekajakas on laialt levinud põhjapoolkera arktikas ja parasvöötmes. Tema levila lõunapiir läbib Mongoolia, Xinjiangi, Kesk-Aasia, Iraani, Taga-Kaukaasia, Väike-Aasia ja Vahemere, Ameerikas Suure järvistu ja Briti Columbia põhjaosa. Ta elab ka Makaroneesias.[2]
Eestis on hõbekajakas rannikuil tavaline, kuid pesitseb ka suurtes laugasrabades.[2] Hõbekajaka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 20 000 – 30 000 paarile, talvist arvukust 20 000 – 40 000 isendile.[3]
Levila lõunaosas on hõbekajakas paigalind või hulgulind, põhjaosas rändlind.[1] Ta talvitub Lääne- ja Põhjamere, Suurbritannia, Vahemere, Musta ja Kaspia mere rannikul ning Põhja-Aafrikas, Indias, Indohiinas, Mehhikos, Floridas ja Antillidel.[2]
Välimus muuda
Kajakate seas on hõbekajakas suhteliselt suur. Ta kaalub 700–1800 g.[1] Üksnes jääkajakas, merikajakas ja stepikajakas on temast suuremad.[2]
Nagu teistelgi kajakatel, on hõbekajakalgi sulestik põhiliselt valge. Ainult tema selg ja tiivad on sinakashallid. Tiivaotsad on mustad valgete sulelatvade ja ladva-eelsete laikudega.[2]
Eluviis muuda
Hõbekajakas elab ookeanide ja merede rannikutel, magevee- ja soolajärvede ning suurte jõgede kallastel.[2] Ta eelistab kalarikkaid veekogusid, kuid elab ka neist mitmekümne kilomeetri kaugusel olevate rabade laugaste ääres.[2] Seetõttu on vanarahvas talle nimeks andnud ka rabakajakas ja sookajakas.[4]
Hõbekajakas on tugev, julge ja agressiivne ning rööveluviisiga. Ta ujub hästi ja vajub vette väga vähe.[4] Sukeldub ta üksnes erandjuhtudel. Maismaal kõnnib ta kergelt, hoiab keret peaaegu rõhtsalt ja vajadusel jookseb kiiresti. Ta lendab kergelt, tavaliselt aeglaste rahulike tiivalöökidega, kuid suudab väga osavalt manööverdada, kui saaki jälitab, teistelt lindudelt toitu mangub või kakleb. Mõnikord kasutab ta tõusvaid õhuvoole, tiireldes kaua ilma tiibu liigutamata.[1][2][4]
Hõbekajakas on omnivoor. Ta sööb kalu, limuseid, krabisid, okasnahkseid, pisinärilisi, mune, tibusid, putukaid, kalarappeid, raipeid ja marju.[2]
Hõbekajakas ei saada laevu, nagu seda teeb kalakajakas. Kuid need liigid rändavad samal ajal ja umbes sama palju.[4]
Kui hõbekajakas elab kalakasvanduse või jahimajandi lähedal või linnulaada servas, siis võib ta kahju tekitada.[2] Ta takistab teiste lindude sigimist, rüüstates nende pesi.[1] Seevastu näriliste ja kahjurputukate hävitajana toob ta suurt kasu.[2]
Hõbekajaka häälitsused on mitmekesised. Kõige sagedamini heidab ta pea taha ja hüüab kõlavalt "kjaukjaukjau".[2]
Hõbekajakas elab keskmiselt 17, maksimaalselt 49 aastat vanaks.[5]
Pesa, munad ja haudumine muuda
Hõbekajakas saabub pesapaika juba enne jääminekut, kui on tekkinud kõigest esimesed lahvandused. Eestisse saabub ta märtsis.[1][2][4]
Varsti pärast saabumist hakkavad linnud pesa ehitama.[2][4] Seda teevad nii isas- kui emaslind ja see kestab mitu päeva.[2] Uue pesa ehitamise asemel võidakse ka vana parandada.[2] Ehitusmaterjalina kasutab hõbekajakas kõrsi ja rohkelt mererannal lebavat põisadrut.[4]
Hõbekajakas pesitseb tavaliselt kolooniatena, eraldi paaridena üsna harva. Koloonia suurus võib ulatuda mitmesaja paarini. Pesade omavaheline kaugus on 3–5 m, vahel rohkemgi[4] ja nii suur kaugus eristab hõbekajakaid tõeliselt koloonialise eluviisiga linnuliikidest.[1][2]
Munemine kestab aprilli lõpust juuni alguseni, sõltuvalt pesitsuskoha geograafilisest asupaigast.[2] Täiskurnas on kuni 4, enamasti 3 muna.[2] Need on pruunid, tumedate tähnide ja laikudega.[2] On juhtunud, et munakoor on helesinine,[2] samuti on juhtunud, et pesas on munad eri värvi. Tömbi otsa pool paiknevad tähnid tihedamalt.[2] Muna on 65–81 mm pikk ja 41–54 mm lai.[2] Muna kaalub 90 g.[6] Emaslind muneb 1–2-, vahel 3-päevase vahega.[2]
Haudumine algab kohe pärast esimese muna munemist ja kestab 26–29 päeva.[1] Hauvad mõlemad vanemad ja kogu selle aja jooksul ei jäeta pesa hetkekski omapead.[1][4] Linnud vahetavad teineteist välja mitu korda päevas.[1][4] Haudumise ajal pöörab lind mune ilma noka abita jalgade ja kere omapäraste liigutuste abil.[2]
Poegade kasvatamine muuda
Pojad kooruvad abitutena ja esimesel elupäeval ei toitu.[1] Alles teisel elupäeval hakkavad nad vanematelt toitu manguma.[1] Vanalind öögatab poegade jaoks toitu välja ja pakub neile seda oma nokast.[1][4] Poeg rebib sellest väikesi tükke ja kugistab alla.[2]
Esimesel elupäeval lebavad pojad liikumatult pesas.[1][4] Juba teisel päeval lahkuvad nad hädaohu korral pesast ja peituvad ligiduses taimestikku.[4] Tavaliselt hülgavad nad 3–4 päeva vanustena pesa ja viibivad selle läheduses, terve pesakond koos. Vanemad kaitsevad pesa ja poegi hoolikalt, kuid ometi juhtub, et naaberlinnud söövad pojad ära.[4] Hädaohu korral põgenevad nad vette ja ujuvad eemale. Umbes 10 päeva viibivad pojad peamiselt kuival maal, aga siis siirduvad vette, kus veedavad enamiku ööpäevast.[1][2]
Poolteise kuu vanuselt on pojad umbes vanalinnu kaaluga. Lennuvõimestuvad nad poolteise kuu vanuselt,[1][4] juunis kuni augustis. Pärast seda jääb pesakond veel nädalaks-poolteiseks kokku, aga siis alustavad noored iseseisvat elu.[1] Kõigepealt kogunevad nad suurte salkadena ööbima ja siis alustavad hulgurändeid, mis järk-järgult pikenevad. Juba samal sügisel võib noori hõbekajakaid kohata pesapaigast sadade kilomeetrite kaugusel.[2]
Vanalindude pesitsusjärgne sulgimine algab juunis ja lõpeb oktoobris.[2]
Sügisränne toimub põhiliselt septembris ja oktoobris.[2] Eestist lahkuvad hõbekajakad novembri lõpus või detsembri alguses, aga kui meri kinni ei külmu, siis otsustab osa neist siia talvitumagi jääda.[1][4]
Seisund muuda
Hõbekajakas kuulub soodsas seisundis liikide hulka. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud lindudel peaaegu ei ole. Eestis on viimase paarikümne aastaga tema arvukus mitmekordistunud ja ulatub juba 30 000 – 40 000 paarini.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 bio.edu.ee Hõbekajakas Vaadatud 21. augustil 2012
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 "Loomade elu", 6. kd., lk. 239–240, joon. 168
- ↑ "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 bio.edu.ee Hõbekajakas Vaadatud 21. augustil 2012
- ↑ "A ja O". Tallinn, Valgus 1987, lk 128
- ↑ "A ja O" 1987, lk 134
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hõbekajakas |
- Hõbekajakas andmebaasis eElurikkus
