Grand Théâtre de Genève

Grand Théâtre de Genève (ka Opéra de Genève või Genf Opera) on ooperteater Šveitsis Genfi linnas aadressil Place Neuve 3. Tegemist on ühe tähtsama Euroopa ooperiteatriga, millel on oluline roll Genfi linna kultuurielus. Teatrit haldab ja rahastab Genfi linnavalitsus selleks spetsiaalselt asutatud fondi kaudu.

Grand Théâtre de Genève

Teatri orkester on alates 1962. aastast Orchestre de la Suisse Romande. Teatril on oma balletitrupp ja koor. Ooperite kandvad solistid ostetakse iga lavastuse jaoks sisse. Igal hooajal on tavaliselt repertuaaris kaheksa omatoodangulist ooperit, kaks kuni kolm balletti ja mõned klassikamuusika kontserdid. Kokku antakse umbes sada etendust aastas.

Ajalugu muuda

Protestantliku reformatsiooni ajal polnud võimalik Genfi linnale ooperiteatrit rajada. Alles 1760. aastate keskpaigas leppisid linnajuhid kokku vastava teatrihoone ehitamises. Otsustamisele aitas kaasa, et juba 1738. aastal oli hakanud Saint-Gervais' Voltaire'i mõjul ooperikultuur õitsema. Jeu de Paume'i rajati etenduste andmiseks saal ja 1766. aastal Rosimondi teater, hüüdnimega „La Grange des Étrangers" ('võõraste ait'), mis hävis 1768. aastal tulekahjus. Grand Théâtre rajati 1783. aastal ehitatud Théâtre de Neuve asemele, mis lammutati 1880. aastal. Uus ooperiteatri hoone ehitati aastatel 1875–1879 ja finantseeriti Brunswicki hertsogi Charles II pärandist saadud rahadega. Teatrimaja arhitekt oli Jacques-Elysée Goss, kes sai inspiratsiooni 1875. aastal Pariisis avatud Opéra Garnier' projektist ja Itaalia hobuserauakujulise teatrisaali ülesehitusest. Neli suurt marmorist kuju hoone ees esindavad draamat, tantsu, muusikat ja komöödiat. Grand Théâtre avati 2. oktoobril 1879 Rossini ooperiga "Wilhelm Tell". 1890. aastatel toimus selles teatris Jules Massenet' ooperi "Werther" maailma esiettekanne.

Renoveerimised muuda

1. mail 1951 hävis Wagneri ooperi "Die Walküre" proovi ajal tulekahjus lava ja saal, kui pürotehniliste efektide üle kadus kontroll. Säilisid välisseinad, uhked fuajeed ja 1877. aastal asutatud raamatukogu. Grand Théâtre avati uuesti Verdi ooperi "Don Carlos" prantsuskeelse variandiga 1962. aastal pärast põhjalikku remonti ja restaureerimist. Restaureerimist toimetati arhitektide Charles Schapfer ja Marcello Zavelani-Rossi juhtimisel, kes kavandasid algse hobuserauakujulise teatrisaali ümber nii, et uude, veidi kumerasse saali mahub 1488 vaatajat, kellel kõigil on lavale täielikult segamatu vaade. Teatrisaalis on kaks rõdu ja ülemine amfiteater. Hoone peafassaadi, selle tagakülge ja külgi kaunistavad seitsme oma aja väljapaistva ooperikomponisti Rossini, Boieldieu, Beethoveni, Meyerbeeri, von Weberi, Mozart ja Donizetti ning kirjaniku ja helilooja Jean-Jacques Rousseau büstid.

Aastatel 1997–1998 renoveeriti lavatehnika. Rajati ka uus teatrisaal ja lava Genfi kesklinna muinsuskaitse all olevasse endise hüdroelektrijaama masinasaali. Selles on 945 istekohta. Hall kannab hüdroelektrijaama ja tema ehitaja järgi Bâtiment des Forces Motrices (BFM, Liikuma panevate jõudude saal) nime või Salle Théodore Turrettini. Algselt oli see kavandatud ajutise lavana, kuid edaspidi hakati Salle Théodore Turrettinit kasutama balletietenduste, kammerooperite ja barokkooperite etendusteks.

Hoones tehti ulatuslik remont aastatel 2016–2018. Uuendustööde käigus tugevdati ja suurendati lava kohal olevaid sildu ja käiguteid. Ka orkestriruum renoveeriti. Sinna mahub 100 muusikut ja seda saab tõsta või langetada kuni 6,5 meetrini. See renoveerimine läks maksma 20 miljonit Šveitsi franki. Projekti rahastasid Genfi linn ja Genfi kantoni omavalitsuste liit. Renoveerimise lõpptulemus oli, et Grand Théâtre on varustatud tänapäevase lavatehnika viimase sõnaga. Seal töötavad lavastajad saavad lavastustes pakkuda erakordseid stseene, teha operatiivseid lavakujunduse muudatusi ja üllatada publikut eriefektidega. Tegemist on ühe Euroopa tõhusaima ooperilavaga, mille lavatehnikale on antud garantii kuni 2050. aastani.

Teatrijuhid muuda

Tulekahjujärgsel ajal on teatrit juhtinud

Allikad muuda

  • Grand Théâtre de Genève koduleht (gtg.ch)
  • Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995