Vikipeedia

Giovanni Battista Tiepolo

Itaalia maalikunstnik

Giovanni Battista Tiepolo [džov'anni bat'ista ti'eepolo] (ka Gianbattista Tiepolo, Giambattista Tiepolo või lihtsalt Tiepolo; 5. märts 1696 Veneetsia – 27. märts 1770 Madrid[1]) oli Itaalia maalikunstnik ja graafik, keda peetakse illusionistliku barokkmaali üheks olulisemaks edasiviijaks Veneetsia kunstis.[2] Ta oli pärit Veneetsia vabariigist, ent töötas ka Saksamaal ja Hispaanias.

Giovanni Battista Tiepolo
Fresko detail Treppenhausis Würzburgi residentsis. 1750–1753
Sündinud 5. märts 1696
Veneetsia
Surnud 27. märts 1770
Madrid

Elulugu muuda

Giovanni Battista Tiepolo sündis 5. märtsil 1696 Veneetsias. Ta ristiti 16. aprillil San Pietro di Castello kirikus. 1697. aastal suri ootamatult tema laevanduses töötav isa Domenico[3]. Temast jäi maha naine ja viis last[1].

1710. aastal, kui Tiepolo oli saanud 14aastaseks, võttis üks edukamaid Veneetsia kunstnikke Gregorio Lazzarini (1655–1730) noore Tiepolo oma töökotta õpilaseks. Lazzarini käe all õppis Tiepolo 16. sajandi Veneetsia kunsti[4] ning omandas teadmisi nii joonistamisest, perspektiivist kui ka kompositsioonist. Samuti aitas ta kaasa Tiepolo dekoratiivse maitse kujunemisele, julgustades teda maalima helendavatel taustadel julgelt liikuvaid figuure[3]. Tiepolo õpetajad olid ka Sebastiano Ricci ja Giovanni Battista Piazzetta[2].

Noore Tiepolo kunstnikuks kujunemisest annab aimu 1732. aastal kirjutatud Vincenzo da Canali biograafia Lazzarinist ja tema andekamatest õpilastest. Tiepolo oli Lazzariniga seotud arvatavasti 1717. aastani, kui esimest korda mainiti tema nime Veneetsia kunstnike gildis[3].

Tiepolo üheks esimeseks teoseks on lünett "Iisaku ohverdamine" (1716) Maria dei Derelitti (Ospedaletto) kirikus[1], mille ta maalis õpingute ajal Lazzarini juures.

1719. aastal abiellus Tiepolo Francesco Guardi õe Ceciliaga[2], kellega oli tal 9 last[4].

Kunstnikutee valisid ka tema pojad Giovanni Domenico Tiepolo ja Lorenzo Baldissera Tiepolo.

Kunstnikukarjäär muuda

 
Giovanni Battista Tiepolo, "Athena takistab Achilleust Agamemnonit tapmast". 1757, Villa Valmarana, Vicenza

Tiepolo tegutses peamiselt Veneetsias ja Põhja-Itaalias, elu hilisemal perioodil Hispaanias[5].

Aastatel 1718–1720 maalis Tiepolo mitmeid lõuendeid kuninganna Zenobia elust Ca'Zenobio palees Veneetsias[5]. Tema esimesed kliendid olid Veneetsia aadliperekonnad Cornaro ja Dolfin[4] ja esimene meistriteos lõuendite tsükkel, mis oli maalitud Ca’Dolfini palee (1726–1729) suure vastuvõturuumi kaunistamiseks. Maalidel on kujutatud iidseid lahinguid ja võidukäiku, aga ka eksootilisi kostüüme, iidseid skulptuure ja esemeid[6].

Tiepolo läbimurdeks võib nimetada perioodi 1726–1729, kui talle tõid kuulsust Udine'i peapiiskopi palees maalitud freskod. Projekti tellijaks oli Veneetsia patriarhide perekonnaliige Dionisio Dolfin (1663–1734). Trepikodade lae keskel kujutas noor meister mäslevate inglite langust, mille ta ümbritses kaheksa stseeniga Esimesest Moosese raamatust. Seejärel asus ta kaunistama galeriid, nn Sala Rossat ehk Punast tuba (tol ajal kirikliku tribunali asukoht) ja Trooni tuba. Seal kujutas ta stseene Vanast Testamendist, mis räägivad patriarhide elust.[7]

Järgmise kümne aasta jooksul töötas ta paleedes ja villades nii Milanos, Bergamos, Veneetsias kui ka Veneto kandis, kus tema teoste peamised teemad pärinevad enamasti antiikmütoloogiast.[8]

Freskokaunistuste tegemisel Veneetsias Palazzo Labias tegi Tiepolo koostööd perspektiivispetsialisti Girolamo Mengozzi Colonnaga (1688 – u 1766). Colonna perspektiivitunnetusel oli Tiepolo freskode juures suur tähtsus – maalid Kleopatrast olid kui lavastatud fiktsioonid.[6] Tema maale iseloomustab kerge ja hele koloriit ning haare sügavast vaatenurgast (di sotto in sù)[2].

 
Giovanni Battista Tiepolo, "Iisaku ohverdamine", 1726–1729, Udine'i peapiiskopi palee.

Tema Veneetsias valminud tuntumad teosed on freskod Santa Maria del Rosarios (1727–1739) ja Santa Maria di Nazarethis (1746–1747). Tiepolo oli tuntud ka väljaspool Itaaliat. 1763. aastal kutsus Rootsi suursaadik teda dekoreerima kuningapaleed Stockholmis, kuid hinnas kokkuleppele ei jõutud ning töö jäi tegemata.

1740. aastatel olid Tiepolo lähimad sõbrad kunstnikud Francesco Agarotti, Capicci ja Scherzi, kellega ta ka koos töötas. Viimased kaks tegelesid söövitustrükiga, nii nagu ka Tiepolo pojad Giovanni Domenico ja Lorenzo.[4]

Aastatel 1750–1753 töötas Tiepolo koos oma poegadega Saksamaal. Tiepolo elutööd tähistab Würzburgi vürst-piiskopi Carl Philipp von Greiffenklau jaoks maalitud laed Würzburgi residentsis.[6] See oli suure saksa arhitekti Balthasar Neumanni ja Tiepolo ühine töö. Esmalt valmis salong ehk Kaisersaal, kus marmor, kuld, stukk ja klaas sulanduvad Tiepolo maalide värvi ja valgusega, moodustades kauni terviku. Laemaalingutel on sündmused keiser Fredrich Barbarossa elust. Vürst-piiskop palus tööd jätkata ja maalida ka residentsi trepikoja laefreskod. Treppenhausi lage kaunistab ”Olümpose mägi ja neli ilmakaart – Ameerika, Euroopa, Aasia ja Aafrika". Freskol on esindatud eri rassid, kostüümid, eksootilised taimed ja loomad. Müütilised olendid ja allegooriad segunevad elavate inimestega, kus kesksel kohal on vürst-piiskopi ees kummardav Apollon. Alumises, Euroopat kujutavas osas on ka kunstnik ise koos poeg Domenikoga.[5]

 
Giovanni Battista Tiepolo, "Punchinello nõu andmas" (sarjast "Scherzi di Fantasia", ofort, 1743–1757)

1753. aastal naasis Tieppolo Veneetsiasse, kus tema järgmisteks triumfideks olid freskod Chiesa della Carità (1754–1755) ja Villa Valmarana (1754), aga ka Saint Tecla Estes[4]. Seejärel töötas ta Veneetsias ja ka Veneto linnas, millest on silmapaistvamad Antoniuse ja Kleopatra lugu Veneetsias asuvas Palazzo Labias (1746–1747) ning Tasso stseenid Vicenzas Villa Valmaranas (1757).

Tiepolo saatis teoseid ka Prantsusmaa ja Inglismaa kuningatele ning Venemaa tsaarinnale.[8] 1762. aastal kutsus Hispaania kuningas Carlos III 66aastase Tiepolo Madridi. Tal oli suur au maalida kuningliku palee kaunid seinamaalingud, kuid uusi tellimusi ta enam saanud. Rokokoo fantaasiate asemele oli tekkinud uus kunstiline suund – uusklassitsism. Uue stiili esindaja oli Madridis Anton Raphael Mengs, keda riik tunnustas kõige olulisemate tellimustega. Kuningas kaotas Tiepolo teoste vastu huvi, kuid haletsusest pakkus ta vanale meistrile siiski 1767. aastal võimaluse dekoreerida Aranjuezi St. Pasquali kloostrikirik. Seitse altarimaali valmisid 1769. aastaks. Pärast Tiepolo surma 1770. aasta märtsis asendati tema altarimaalid Mengsi teoste vastu ning Tiepolo maalid kadusid palee kinnistesse ruumidesse.

Vananedes suurenes Tiepolo melanhoolia ning tema altarimaalid tekitavad tõsist ja kurblikku meeleolu, näiteks kahvatusinises modello Este katedraali altarimaalil ”Püha Tekla”.[5] Tema varasemate teoste pidulikud ja briljantsed värvitoonid on maalingutest kadunud. Neis ei ole sügavat pruuni või sooja punast, tugevat sinist ega ka kinaveri varasematest perioodidest. Punast ei leidu enam peaaegu üldse ning sinine värv on asendunud hallikaga. Kuigi värvides on vähem teravust, on need rahulikud ja puhtad, kummaliselt maagilised ning kiirgavad ebamaist ilu koos valge, hõbehalli ja kuldkollasega, olles samal ajal harmoonias pildi sisuga.[9]

Sajandi lõpuks, kui kuningavõim langes ja religioossete asutuste mõju vähenes, oli Tiepolo kunst aegunud. Sellest hoolimata peetakse Tiepolot tänapäeval üheks 18. sajandi säravamaks ja kuulsamaks kunstnikuks ning viimaseks suureks renessansiajastu ja barokitraditsiooni praktikuks.[8]

Giovanni Battista Tiepolo oli ka graafik. Tema tuntuimad pildisarjad on "Vari capricci" ja "Scherzi di Fantasia"[2].

Tiepolo suri 27. märtsil 1770 Madridis ja on maetud Veneetsias[10].

Galerii muuda

  •  
    "Püha Teresa aposteoos", 1722–1724
  •  
    Udine'i palee altarisein, 1726–1729
  •  
    "Purità ilmutus", 1726–1729
  •  
    "Artese triumf", 1729–1730
  •  
    "Madonna lapsega", 1730–1745
  •  
    "Armida lummab Rinaldo", 1742–1745
  •  
    "Apollo ja kontinendid - Aasia", 1752–1753
  •  
    "Achilleuse raev", 1757
  •  
    "Iphigenia ohverdus", 1757
  •  
    "Apollo ja Diana", 1757
  •  
    "Pühast vaimust eostumine", 1767–1768
  •  
    "Püha Joosep ja Kristuslaps", 1767

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Rodolfo Pallucchini. "Giovanni Battista Tiepolo". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 16.10.2019.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Munk, Jens Peter (24.08.2017). "Giovanni Battista Tiepolo". Den Store Danske, Gyldendal. Vaadatud 6.12.2019.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Pedrocco, Filippo (1996). Giambattista Tiepolo, 1696-1770. Exhibition catalogue. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 37.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Tiepolo, Giovanni Battista". Museo Nacional del Prado. Vaadatud 24.10.2019.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 236.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Christiansen, Keith. "Giovanni Battista Tiepolo". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 20.10.2019.
  7. ↑ "Frescoes in the Patriarchal Palace in Udine (1726-29)". Vaadatud 8.12.2019.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 "Giovanni Battista Tiepolo". National Gallery of Art. Vaadatud 20.10.2019.
  9. ↑ W. R. Valentiner (Vol. 24, No. 3, 1945). Article: Late Work by Giovanni Battista Tiepolo. Detroit: The University of Chicago Press. Lk 26-27. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  10. ↑ Bayer, Andrea (1996). Giambattista Tiepolo, 1696–1770. Exhibition catalogue. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 34.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Giovanni_Battista_Tiepolo&oldid=6257278"