Gaasistamine
Gaasistamine ehk gaasistus on tahke- või vedelkütuse orgaanilise osa võimalikult täielik muutmine põlevgaasiks (gaaskütuseks). See protsess teostatakse kõrgel temperatuuril vaba või seotud hapniku (õhk, veeaur jt) piiratud osalusel.
Erinevalt kütuste töötlemisest ilma õhu juurdepääsuta (utmine, pürolüüs, krakkimine) muutub gaasistamise käigus gaasiks (CO, H2, CO2, osaliselt tekib ka õli) peaaegu kogu kütuses sisalduv põlevaine.
Gaasistamine toimub harilikult gaasigeneraatoris temperatuuril kuni 1000 °C või enamgi ja saadavat gaasi nimetatakse generaatorigaasiks. Tehnoloogia järgi eristatakse: tsükliline gaasistamine, gaasistamine keevkihis, gaasistamine rõhu all ja allmaagaasistamine.
Näiteks kerogeenpõlevkivi orgaanilise osa võimalikult täielik gaasistamine toimus Kohtla-Järvel, tippaeg 1970-ndatel. Puidu pürolüüsil saadakse puugaas, mida II maailmasõja ajal kasutati küllalt palju mootorikütusena.
Gaasistamise etapid muuda
Kütuse gaasistamise protsess koosneb tinglikult järgmistest etappidest: [1]
- kütuse kuivamine
- kütuse pürolüüs (tahke kütuse muundamine gaasiks, kondenseeritavateks aurudeks ja tõrvaks ning vaikudeks)
- järgnev aurude termiline krakkimine veeauru või süsinikdioksiidi toimel gaasiks ja tõrvaks ning vaikudeks
- tõrva ning vaikude gaasistamine veeauru või süsinikdioksiidi toimel
- põletatava gaasi, aurude ja tõrva ning vaikude osaline oksüdeerumine.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Ülo Kask, Villu Vares. Termokeemiline muundamine. Eesti põlevloodusvarad ja -jäätmed. 2013, lk 22.