Géza Csáth
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
Géza Csáth [g'eeza tš'aat] (kodanikunimega József Brenner; 13. veebruar 1887 (teistel andmetel 1888) Subotica (Szabadka) praeguses Serbias – 11. september 1919 Subotica lähedal) oli ungari kirjanik, muusikakriitik ja arst.
| Géza Csáth | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 13. veebruar 1887 |
| Surmaaeg | 11. september 1919 (32-aastaselt) |
| Amet | psühhiaater, kirjanik, helilooja |
Géza Csáthi ja tema loomingu saatust võib pidada tunnuslikuks nii tema ajale kui ka temataolistele loovisikutele.
Csáthi vanemad olid advokaat dr József Brenner ja Etelka Decsy. Ema suri 6. veebruaril 1895 südamehaiguse tagajärjel.
1896 astus poiss gümnaasiumi. Aastatel 1902–1904 sai ta mitmel ülelinnalisel ja koolikonkursil auhindu Istvan Széchenyit, Mihály Vörösmartyt, János Aranyit ja Mihály Szabolcskat käsitlevate kirjandite eest. 15. juunil 1904 sooritas ta küpsuseksami.
Csáth ilmutas väga mitmekesiseid andeid juba lapseeas: mängis hiilgavalt viiulit ja klaverit, komponeeris ise muusikat, maalis ning kirjutas luuletusi. Seejuures oli talle kõigil neil aladel algusest peale omane teatud stiililine pluralism. Ise eemalseisjaks jäädes tunnustas ja viljeles ta peaaegu kõiki kunstiliike ja -harusid, üritades neid täielikult vallata.
1903 ilmusid tema esimesed artiklid ajalehes Bácskai Hírlap.
10. jaanuaril 1904 luges Csáth eneseharimisringi koosolekul ette novelli "A kályha" (Ahi). See võeti hästi vastu ning kanti ringi teeneteraamatusse. Hiljem saatis ta novelli Jövendő toimetajale Sándor Bródyile, kes pidas noort autorit paljutõotavaks.
Kui Csáth oli 14-aastane, avaldati ajalehes tema esimene muusikaarvustus. Kokku jõudis ta kirjutada ligi 500 muusikakriitilist artiklit. Sügisest 1906 kevadeni 1909 oli ta ajalehe Budapesti Napló muusikakriitik.
Ometi ei õnnestunud tal 1904. aastal sisse saada Muusikaakadeemiasse, ja kuigi ta ise pidas end kunstnikuks, astus ta olude sunnil sama aasta septembris Budapesti meditsiiniülikooli.
Arstipraktika käigus hakkas teda huvitama narkomaania. Aasta pärast essee "Oopium" (1909) sündi sai selles sisalduvaist arutlustest tegelikkus: Csáthist sai morfinist. Ta pidas vastu veidi vähem kui kümme aastat. 1919 tappis ta kolme revolvrilasuga oma naise, ja pärast ebaõnnestunud katset põgeneda üle piiri välismaale võttis sisse surmava annuse mürki.
Csáthi esimene novellikogu "A varázsló kertjei" ("Võluri aed") ilmus samal 1908. aastal, kui asutati ajakiri Nyugat, mille ümber koondusid Ungari 20. sajandi alguse tähtsamad kultuuriprominendid (nende seas ka Dezső Kosztolányi, Csáthi nõbu). Nelja aasta sees järgnesid eraldi raamatuina ka Csáthi esseed, meditsiini- ja muusikauurimused ning näidendid.
Draamažanr, mis Csáthi enese meelest võimaldanuks tema lahknevate kunstiannete sünteesi, näis talle enam sobivat. Csáthi mõlemat näidendit etendatigi Budapestis juba tema eluajal (ühte neist Csáthi enese muusika saatel). Kogu ülejäänud looming jäi aga igasuguse tähelepanuta kuni 1960. aastateni (varasemad ungari kirjandusteadlased libisevad tema nimest põgusalt üle, enamik Csáthi kaasaegseid ei teadnudki, et psühhiaater József Brenner ja kirjanik Géza Csáth on ükssama isik).
1964 ilmunud novellivalimik "Võluri surm" (eesti keeles "Loomingu" raamatukogu 1997, nr 20) vallandas Csáthi elu ja loomingu vastu plahvatusliku huvi.
Sümbolismile omaselt püüdis Csáth oma novellide keelt ja kompositsiooni teadlikult lähendada muusikale. Oluliselt mõjutas teda ka freudism. Csáth oli Ungaris esimesi psühhoanalüüsi asjatundjaid ja propageerijaid, kes oli tuttav ka Jungi varajaste töödega.
Isiklikud ja arhetüüpsed sümbolid põimuvad Csáthi novellides selgesti äratuntavalt ja varjamatult, eksistentsiaalne ekslikkus peegeldub vormi katkendlikkuses. Csáth ei üritanud oma "demonismi" estetiseerida (nagu näiteks Oscar Wilde). (György Eisemann keskendub oma 1988 ilmunud essees "Lõplikkuse demonism" unenäosümbolitele Csáthi novellides, käsitledes kirjaniku loomemeetodit kui puhtalt "deemonlikku"). Kasutades kunstilise tunnetusvahendina unenägu (kui elu ja surma eraldavat olekut), endaunustust, valu, julmust, muinasjutulikkust, hullumeelsust ja maailma nägemist läbi lapsesilmade, püüdis ta kõigis oma juttudes tabada mõnd inimeksistentsi äärmuslikku ilmingut, otsides situatsioone, milles olemine kas või hetkekski paljastuks sellisena, nagu ta on.
Teosed muuda
- A varázsló kertje (Võluri aed; esimene novellikogumik)
- Az albíróék és egyéb elbeszélések (1909)
- Délutáni álom (Lõunauinak; kogumik; 1911)
- A Janika (1911)
- Zeneszerző portrék (Heliloojate portreed; 1911)
- Schmith mézeskalácsos (Meepräänikutegija Schmith; 1912)
- Muzsikusok (Muusikud; 1913)
- A varázslo halála (Võluri surm; valimik; 1964; eesti keeles Võluri surm ja teisi novelle Kaarel Veskise tõlkes (1997)
- Napló (Päevik; 1992)
Allikad muuda
- Artikkel põhineb eestikeelse novellivalimiku järelsõnal (Kaarel Veskis).