Fridtjof Nansen

Norra nobelist (1922), zooloog, okeanograaf, poliitik, diplomaat, polaaruurija ning maadeavastaja

Fridtjof Nansen (10. oktoober 1861 Store Frøen Christiania (Oslo) lähedal – 13. mai 1930 Lysaker Oslo lähedal) oli Norra teadlane, riigimees ning maadeavastaja.

Fridtjof Nansen
Sünniaeg 10. oktoober 1861
Surmaaeg 13. mai 1930 (68-aastaselt)
Haridus filosoofiadoktor
Alma mater
Amet diplomaat, poliitik, kiiruisutaja, kirjanik
Autasud Nobeli rahuauhind
Autogramm

Teadlane ja maadeavastaja muuda

Nansen õppis Kristiania (Oslo) ülikoolis zooloogiat. Ta uskus, et valitud erialal on tal parimad võimalused välitingimustes töötamiseks. Hiljem on ta oma otsust siiski kahetsenud ning arvanud, et õigem valik oleks olnud füüsika ja matemaatika, mis oleksid andnud talle paremad võimalused spetsialiseeruda okeanograafia alal. 1888. aastal sai Nansen doktorikraadi.

Esimese ekspeditsiooni tegi ta 1882. aastal Norra küttimislaeva Viking pardal. Nanseni ülesanne oli koguda infot mereloomade ja jääolude kohta. Väidetavalt sellel ekspeditsioonil tuli Nansen mõttele, et ajupuit, mille ta leidis Gröönimaa lähedalt ajujäält, on pärit Siberist ning Gröönimaa lähedale triivinud koos jääga üle põhjapooluse või selle lähedalt.

Kuulsaks sai Nansen kahe polaarekspeditsiooniga. 18881889 ületas ta esimese inimesena suuskadel Gröönimaa mandriliustiku. Nansen ei alustanud retke mitte asustatud läänerannikult, vaid elaniketa idarannikult – seda selleks, et lõigata ära taganemistee. See reis tegi temast Norra rahvuskangelase.

Nanseni teine polaarekspeditsioon kestis 18931896 laeval Fram. Ekspeditsiooni eesmärk oli kontrollida Põhja-Jäämere ajujää triivi ideed. Selleks purjetas Nansen piki Venemaa põhjarannikut nii kaugele itta, kui jääolud võimaldasid. Severnaja Zemlja lähedal vaierdas ta Frami jääpankade külge. Selgus, et jää liigub tõepoolest Põhja-Jäämeres üldiselt idast läände. Fram väljus jääst 1896. aasta kevadel. Triiv ei kulgenud siiski üle põhjapooluse, nagu Nansen oli lootnud, vaid sellest lõuna poolt. Sellepärast üritas Nansen koos Hjalmar Johanseniga jõuda poolusele suuskadel ja koerte abiga. Poolusele nad ei jõudnud, kuid käisid ära kaugemal põhjas kui ükski inimene enne neid, jõudes põhjalaiusele 86° 14'. Et tagasiteed triivivale laevale oli võimatu leida, liikusid nad lõunasse Franz Josephi maa suunas. Seal olid nad sunnitud talvituma, toitudes jääkarudest ja morskadest. Tagasi Norrasse jõudsid nad järgmisel kevadel Briti ekspeditsiooni abiga. Nädal pärast nende saabumist jõudis Norrasse tagasi ka Fram. Norra rahvas võttis Nanseni ja ta meeskonnakaaslased vastu ekstaatilise vaimustusega.

Aastatel 1887–1908 oli Nansen Oslo ülikooli zooloogiaprofessor ja aastatel 1908–1930 okeanograafiaprofessor.

Riigimees ja humanist muuda

Nansenil oli tähtis roll ka Norra iseseisvumisel Rootsist 1905. aastal. Ta oli norra rahva seas nii populaarne, et talle pakuti isegi kuninga kohta.

19061908 oli ta Norra saadik Suurbritannias. Nansen oli esimene Norra esindaja 1920 asutatud Rahvasteliidus. Seal tegeles ta sõjavangide vahetamise küsimustega ja 1921. aasta Volgamaa näljahäda leevendamisega.

1922. aasta detsembris kulutas Nansen suurema osa oma Nobeli rahuauhinna rahast kahe näidistraktorijaama sisseseade ostmiseks, mille ta andis Nõukogude valitsusele. 1923. aastal kutsus ta Lääne-Euroopa ajalehtedes lääneriike üles taastama sõprussuhted Nõukogude Liiduga. Oma raamatus "Venemaa ja rahu" väitis Nansen, et kogu maailma heaolu sõltub Nõukogude Venemaa heaolust. Ta kutsus üles abistama Nõukogude Venemaad mitte ainult humanismi nimel, vaid kogu Euroopa huvides.[1]

Teosed eesti keeles muuda

Tunnustus muuda

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

  1. E. Varep. Fridtjof Nansen. Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1962. Tallinn 1963. Lk. 221.