Filmilint
Filmilint ehk film on fotograafias ja filmide tegemiseks kasutatav õhuke elastne lint. Eristatakse mustvalgeid ja värvilisi positiiv- ja negatiivfilme ning värvilisi pöördfilme.
Filmilindi alus on õhuke läbipaistev elastne lint, mida nimetatakse põhimikuks ja mis oli esialgu valmistatud nitrotselluloosist, tänapäeval atsetüültselluloosist või polüestrist. Põhimik on kaetud valgustundliku kihiga, mida nimetatakse emulsiooniks.
Filme toodetakse eri riikides erinevate standardite järgi (GOST, DIN, ASA, ISO).
Levinumad filmilintide laiused on 8, 2×8, 16, 35, 60 ja 70 mm. Fotograafias kasutatakse tavaliselt 35 ja 60 mm laiusi filme ning tasafilmi ehk fotoplaate mõõtudes 9×12, 10×15, 13×18, 18×24, 24×30 ja 30×40. Tasafilm on kasutusel ka meditsiinis, röntgenipiltide tegemisel.
Fotoaparaadis või filmikaameras säritatud (valgustatud) ja hiljem laboratooriumis keemiliselt töödeldud filmilinti nimetatakse ilmutatud negatiiv- või positiivfilmiks ehk diapositiivfilmiks ehk slaidifilmiks sõltuvalt filmi lähtematerjalist.
Pöördfilmi erimenetlus võimaldab sama filmimaterjali nii ilmutada negatiivfilmiks kui pöörata positiivfilmiks. Diapositiivfilmide filmimaterjal on tavaliselt pöördfilm.
Filmilint on tavaliselt ühest või mõlemast äärisest perforeeritud, kuid toodetakse ka perforeerimata filmilinte (60 mm). Filmitööstuses lisatakse perforatsiooniaukude ja kaadri vahele jäävale alale heliribad.
Ajalugu muuda
Hannibal Williston Goodwin patenteeris tselluloidist fotofilmi 13. septembril 1898.
Esimesena hakkas läbipaistvat ja painduvat filmilinti tootma Eastman Kodak 1889. See oli valmistatud tselluloidist. Samal aastal valmistas Kodak esimesed fotograafilised filmid. Nendes ei vahetunud kaadrid automaatselt, vaid neid tuli ükshaaval eraldi vahetada.
Thomas Henry Blair oli Kodaki esimene konkurent. Blair hakkas filmilinti tootma 1891. 5 aasta jooksul varustas Blair filmilindiga ka Thomas Alva Edisoni tema eksperimentides kinetoskoobiga. Patendivaidluste tõttu kolis Blair 1893 Suurbritanniasse ja jätkas tegevust seal, varustades filmilindiga Euroopa filminduse pioneere, sealhulgas vendi Lumiere'e.
Alates 1895 tootis Kodak filmirulle, kus oli 20 m filmilinti, aga Blair 23 m pikkuse filmilindiga filmirulle. Praktiliseks kasutamiseks jäid need kiiresti lühikeseks. American Mutoscope and Biograph hakkas 1899 tootma filmirulle, milles oli 300 m filmilinti.
Katseid toota filmilinti värvifilmi jaoks hakati tegema juba 19. sajandi lõpus, aga müügiks hakati seda tootma alles 1908. Laiatarbekaubaks muutus see alles siis, kui Kodak tõi 1935 turule 16 mm ja 1936 8 mm filmilindi[1] Kodachrome.