Ferdinand Hodler

Šveitsi kunstnik

Ferdinand Hodler (14. märts 1853 Bern19. mai 1918 Genf) oli Šveitsi kõige tähtsam sümbolistlik maalikunstnik.

Ferdinand Hodleri autoportree (1900)

Saksamaal ja Austrias peetakse teda moodsa kunsti algatajaks.[viide?]

Elulugu muuda

Ferdinand Hodleril oli viis õde ja venda, kellest oli Hodler kõige vanem. Tema isa, kes varakult suri, oli tisler. 14-aastaselt orvuks jäänud Hodleril oli kindel unistus saada kunstnikuks. Algul õppis ta oma kasuisa juures, kuid mõne aja pärast Ferdinand Sommeri[viide?] juures, kes oli Alpide maalimisele spetsialiseerunud[viide?].

Kui Hodler kolis Genfi, märkas tema annet Barthélemy Menn, kes oli Genfi kunstikoolis õpetaja. Hodler asuski viieks aastaks tema juurde õppima. Menn oli Corot’ sõber ja Ingres’i õpilane. Menn tutvustas Hodlerile prantsuse kunsti ning täiendas tema kultuurilist maailmapilti. Juba õppimise ajal osales Hodler näitustel ja konkurssidel ning katsetas kõiki maaližanreid. Pärast kunstikooli viibis Hodler mõnda aega Madridis, kuid rahanappuse tõttu pidi sealt varakult lahkuma. Kunstnikul oli oma teoste müümisega raskusi. Ta naasis Genfi, kus asus tööle eduka kunstniku Édouard Castresi assistendina.[1]

1880. aastate keskel kohtus Hodler Genfis poeetide ja kunstnikega, kellest mõne aja pärast said esimesed sümbolistid ning kellega Hodler hästi läbi sai. Kuna sümbolistid olid tihedalt seotud Prantsusmaaga, siis tekkis ka Hodleril selle maa vastu suurem huvi.[2]

Looming muuda

Ferdinand Hodleri stiil on segu realismist, postimpressionismist, sümbolismist, juugendist ja ekspressionismist.[3]

Ferdinand Hodleri loomingus on näha, kuidas poja sünd seda mõjutas. Enne töötas Hodler kohalike realistide moodi, maalides portreid, maastikke.[4] Ferdinand Hodler sai inspiratsiooni oma kodumaa Šveitsi ajaloost ja Alpidest. Samuti meeldisid talle Šveitsi 16. sajandi kunstnikud, kelle mõjutusi ei saa siiski Hodleri teostes välja tuua.[5] Kui sündis poeg Hector aastal 1887, hakkas Hodler oma teostel kujutama imikut ning 1890. aastatel muutus teemakäsitlus filosoofilisemaks. Teda hakkasid huvitama elu ja surma temaatika.[4]

Hodleri karm realism mõjus paljudele eemaletõukavalt ning nägi nende meelest kole välja, kuid paljud kriitikud ülistasid Hodleri unikaalset stiili.[2]

Terve loomingu vältel maalis Hodler palju maastikumaale, kus on kujutatud puutumata loodust. Hodleri maastikel oli ka filosoofiline taust, sest ta tundis, et kunstnik pidi avaldama looduse saladused pingsa uurimistöö tulemusena.[2]

Prantsuse kunstniku Pierre Puvis de Chavannes’i ja Hodleri teosed on stiililt ja koloriidilt sarnased. Chavannes sattus Hodlerist vaimustusse, kui nägi tema teoseid 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel. Pärast seda kutsus ta Hodleri esimesele Salon de la Rose+Croix' näitusele, mis leidis aset 1892. aastal.[5]

Sellised salongid tahtsid välja tuua vaid naturalismi, kasutades selleks üsna ideoloogilist võtet ehk keelates ära paljude maaližanrite (näiteks ajaloomaali) kujutamise oma näitustel. Selle tulemusena hakkasid publik ja kriitikud märkama üldist ideoloogilist moodi, mis mujal Euroopas valitses. See muutis Hodleri ja teiste näitusel osalenud kunstnike teosed ainulaadseteks.[6]

1890. aastatel muutus Hodleri jaoks värv joonest tähtsamaks, sest sümbolistide printsiibi järgi on värvid ülimalt tähenduslikud.[7] Selle perioodi loomingut iseloomustavad vormilt juugendlik müstika ja sümbolism, monumentaalsed ja sümmeetrilised kompositsioonid ning selge kontuur.

Hodleri mentor oli prantslane Barhelemy Menn, osalt tänu sellele toimus Hodleri näitusi regulaarselt Pariisis. Kriitikud sidusid teda tihti ka Saksamaaga, kus 1900. aastal võeti Hodler Berliini Setsessiooni ja Müncheni Setsessiooni[8] liikmeks, kuid ülemaailmse tuntuse tõi talle 1904. aasta Viini Setsessiooni näitus, misjärel hakati Hodleri käest töid tellima. Suuremad tellimustööd tekkisid Šveitsi maailmanäitusega Genfis aastal 1896, kuid eriti pärast poleemikat tekitanud esinemist Zürichi rahvusmuuseumis aastal 1900.[7]

Hodlerile hakkasid meeldima suuremõõtmelised teosed siis, kui 1881. aastal valmis koos teiste kunstnikega Edouard Castres’i juhendamisel panoraamiline teos („Bourbaki-Panorama“).[7]

Hodler tasapisi loobus 1880. aastate realismist ning liikus värvilisema ja ekspressiivsema kujutusviisi poole, pannes inimesed graatsilisse tantsupoosi ja nende riided liikuma, mis sümboliseerisid loomist.[2]

Oma elu lõpus Hodler eemaldus parallelismist, pannes rohkem rõhku värvile. Domineeris ergas sinine. 1916. aastal maalis ta kaheksa ning joonistas 11 autoportreed. Haigena maalis ta tema aknast paistvat Genfi järve mitu korda päevas, kokku valmis umbes 20 teost.

Kunstniku loomepärandisse kuulub üle 9000 joonistuse ja 12 000 visandi.[2]

Hodler mõjutas austria kunstnikku Oskar Kokoschkat.[9]

"Öö" (1889–1890) muuda

 
"Öö", 1889–1890, õlimaal lõuendil, 116,5 × 299 cm, Berni Kunstimuuseum

Sellel teosel on Hodler kujutanud ennast surma poolt ülesäratatuna. Tema ümber on eri poosides magavad mehed ja naised. Nende seas ka Augustine Dupain, kes oli Hectori ema, ja Bertha Stuckie, kellega Hodler lühikest aega abielus oli. Teos on visuaalne kokkuvõte tema eluperioodist, mis ei kujuta mingit kindlat momenti, vaid on Hodleri iseloomuliku parallelismi, aga ka sümbolismi parimaks näiteks, rääkides surmast ja ööst. Alates 1880. aastatest oli Hodleri kinnisideeks surma temaatika, sest puutus sellega oma lapsepõlves palju kokku. Realistlikud aktid ja poosid tekitasid Genfis skandaali aastal 1891. Seda maali ei võetud Kaunite Kunstide kooli näitusele, mistõttu Hodler korraldas eraldi näituse, mille piletimüügist saadud raha eest tahtis ta täide viia oma unistuse ehk Pariisis kunstnikuna läbi lüüa. Alles 1900. aastal sai ta „Öö“ ja teiste sümbolistlike teoste eest kuldmedali.[2]

„Väljavalitu“ (1894) muuda

 
"Väljavalitu", 1894, tempera ja õli lõuendil, 219 × 296 cm, Berni Kunstimuuseum

Selleks ajaks oli Hector saanud kuueaastaseks. Hodler kujutas teda teosel kristuslapsena, kes paljalt Šveitsi mägede maastikul põlvitab ja palvetab. Laps tähendas elujõudu ja süütust.[2] Laps istub äsja istutatud puu ehk oma loodusliku vaste juures. Poolkaares ümbritseb teda hõljuv nurgeliste žestidega kaitsjate sekstett, kelle liigutused meenutavad kaasaegse tantsu koreograafiat. Kaitsjate pead lõikuvad tagaplaanil oleva horisondiga, mis on Hodleri teostes läbiv joon. Vaatajale ebamugavaks teeb teose gravitatsiooniseaduste eiramine ehk hõljumine, mis võis olla inspireeritud inglise kunstniku Dante Gabriel Rossetti teosest „Ecco Ancilla Domini“.[4] Teose teevad eriti müstiliseks Alpi niitude lilled ja üldine koloriit. Jaheda valge toonid ja kõige heledamad sinised mõjuvad pühalikult, mis meenutavad Philipp Otto Runge „Hommikut“.[10]

„Valentine surivoodil“ (1915) muuda

Hodler kujutas äärmuslikul portreemaalil oma elukaaslast Valentine Godé-Darelli tolle viimastel elupäevadel. Surija keha näeb välja ülimalt õrn ja lineaarne. Kunstiajaloos unikaalne teos mõjub brutaalselt, dokumentaalselt ning võimaldab tunda naise viimaseid kannatusi. Pärast Valentine’i surma hakkas Hodler parallelismist üha enam eemalduma.[11]

Parallelism muuda

1890. aastate alguses hakkas Hodler hoolikalt välja töötama teoreetilist õigustust oma arenevale stiilile. Parallelism võttis kokku Ferdinand Hodleri loomingus kõige iseloomulikuma.[12] See ei tähendanud ainult kindlat sümmeetrilist kompositsiooni, vaid põhines filosoofilisel ideel, mis väitis, et loodusel on oma kord.[2] Samuti väljendas demokraatlikku võrdsust ning teisi poliitilisi ideid. Sümmeetriat, tasakaalu ja lihtsustatud vorme võib näha ka tema maastikel.[12] Figuuridega maalidel on inimkehad paigutatud ühtlaste vahedega.[13]

Viited muuda

  1. Marc Fehlmann (2009). "Book review of "Ferdinand Hodler: Catalogue Raisonné der Gemälde, Die Landschaften by Oskar Bätschmann and Paul Müller, with contributions by Regula Bolleter". Nineteenth-Century Art Worldwide 8, no. 2. Vaadatud 01.12.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Musée d'Orsay (2007). "Ferdinand Hodler". Vaadatud 01.12.2018.
  3. Michael Brenson (30.10.1987). "Art: Ferdinand Hodler, His Swiss Landscapes". The New York Times. Vaadatud 01.10.2018.
  4. 4,0 4,1 4,2 R. Rosenblum, H. W. Janson (1984). Art of the nineteenth century: painting and sculpture. London: Thames and Hudson. Lk 453.
  5. 5,0 5,1 E. Lucie-Smith (1997). Symbolist Art. London: Thames and Hudson. Lk 162.
  6. R. Rapetti (2005). Symbolism. Pariis: Flammarion. Lk 89-90.
  7. 7,0 7,1 7,2 R. Rapetti (2005). Symbolism. Pariis: Flammarion. Lk 190.
  8. Thyssen-Bornemisza National Museum. "Ferdinand Hodler". Vaadatud 01.12.2018.
  9. E. Lucie-Smith (1997). Symbolist Art. London: Thames and Hudson. Lk 200.
  10. R. Rosenblum, H. W. Janson (1984). Art of the nineteenth century: painting and sculpture. London: Thames and Hudson. Lk 454.
  11. Bénédicte Bonnet Saint-Georges (25.03.2013). "Ferdinand Hodler". Vaadatud 01.12.2018.
  12. 12,0 12,1 R. Rapetti (2005). Symbolism. Pariis: Flammarion. Lk 191.
  13. R. Rapetti (2005). Symbolism. Pariis: Flammarion. Lk 192.