Feng shui
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2022) |
Feng shui (hiina keeles 風水 fēngshuǐ 'tuul-vesi') on mitu tuhat aastat vana Hiina ruumikorralduse meetod, mille eesmärk on saavutada inimese harmoonia ümbritseva keskkonnaga. Selle põhimõtted pärinevad taoismist.
19. sajandi kristlastest misjonärid liigitasid selle geomantiasse. Ajalooliselt kuulus feng shui Hiina metafüüsika viie kunsti hulka, esindades füsiognoomikat (inimese iseloomu arvestamine tema välimuse järgi) ehk feng shui arvestas inimese iseloomu teda ümbritseva keskkonna järgi.
Feng shui soovitas sobivat linnade, külade ja ehitiste paigutust, lähtudes nähtamatust jõust, mis ühendab omavahel universumit, maad ja inimesi ja mida nimetatakse qi'ks.
Feng shui juured on hiinlaste austuses looduse vastu ja usus, et kõik asjad on ühtsed. Feng shui eeldab, et harmoonia võti on loomuliku tasakaalu hoidmine igapäevases elus.
Tänapäeval kasutab new age feng shui'd kui abivahendit keskkonna organiseerimisel kodukujunduses, disainis jne.
Feng shui'st üldiselt muuda
Feng shui tähendab sõnasõnalises tõlkes 'tuul' ja 'vesi', nende kahe elu loova elemendi segunemine kirjeldab parimal moel põhienergiat, mis on feng shui aluseks. Feng shui tööpõhimõtte aluseks on inimkeha sees ja ümber kulgev emotsionaalse energia väli. See hõlmab arusaamu, kuidas suhelda ümbritseva keskkonnaga. Feng shui on üks võimalus tajuda maailma. Enamasti keskendub see inimeste eluruumidele, kuid seda saab ka mujal rakendada, näiteks töökeskkonnas, oma aias või ükskõik mis ruumis. Feng shui võtmemõisteteks on qi, yin ja yang, viis elementi, trigrammid ja maagiline ruut. [1]
Feng shui'd rakendades saab edendada tervist, meeleolu, suhteid, loovust, rahalist seisu, perekonnaelu, karjääri ja vaimsust.[1]
Feng shui päritolu ja areng muuda
Feng shui jälgi võib leida Egiptuse, India ja Hiina muistsetest tsivilisatsioonidest. Praegused tuumpõhimõtted on pärit Hiinast ning seda peetakse feng shui sünnimaaks. Esmalt rakendati feng shui'd matusepaikades, hiljem laienes see ka tähtsatele elupaikadele. Pärast teist maailmasõda oli feng shui kommunistlikus Hiinas keelatud ning võis kasutusel olla vaid ümbritsevates maades. Tänapäeval on feng shui tuntud kogu maailmas. [1]
Feng shui koolkonnad muuda
Feng shui'l leidub üsna erilaadseid rakendusviise, kus võtmemõisted jäävad samaks, kuid kasutatavad analüüsimismeetodid ja loodavad lahendused on erinevad. Eri koolkondi on viis ning neis kõigis kasutatakse algallikana Hiina feng shui'd.[1]
Kompassiga ja kompassita koolkonnad muuda
Nende erinevus seisnes selles, et Hiina mägisemates piirkondades oli kodus ehitamisel määravaks maastiku mõju ning hooned, mis paigutati päikesest sõltuvalt, viisid kompassi lugemitele toetuva feng shui süsteemini. Tasandikel oli valitsevaks jõuks päike ja kompassita feng shui kasutas erinevate qi energiate orientiiridena ümbritsevat maastikku.[1]
Kujundikoolkonnad muuda
Selles koolkonnas uuritakse maastiku kuju ja vormi, püüdes neid samastada nelja müstilise loomaga, kelleks on fööniks, tiiger, kilpkonn ja draakon. Seejärel kasutatakse neid piirkonna qi voogude kaardistamiseks, et leida elamiseks sobiv koht.[1]
Kolme ukse koolkond muuda
Uuem feng shui stiil, mis arenes välja 1970. aastail New Yorgis. Selles määrab hoone või toa uks maagilise ruudu paiknemise.[1]
Kaheksa maja koolkond muuda
Selles kompassil põhinevas Hiina süsteemis määrab sünnikuupäev kua numbri ja inimese kuuluvuse kas lääne- või idaelu rühma.[1]
Lendtähe koolkond muuda
Selles koolkonnas ühendatakse hoone ehitusaja astroloogiline kaart jooksva aasta kaardiga ning maagiline ruut paigutatakse seejärel hoone ja selle ümbruse skeemile. Tulemused saadakse spetsiaalse kompassiga lo pan.[1]