Exsultet

"Exsultet" on traditsiooniline läänekristlik ülistuslaul, mida tavapäraselt laulab diakon (tema puudumisel preester või ilmik) paasaküünla protsessioonil Ülestõusmisöö vigiilial. Tekst esineb esmakordselt 5. sajandi gallikaani liturgiaraamatutes ja on oletatavasti nn psalmus idioticus.

Hümni kasutatakse roomakatoliku, anglikaani ja kohati luteri kirikus.

Eestikeelne tekst

Rõõmusta juba, taevane inglite väehulk, rõõmustagu kõik taevalised jumalikust saladu­sest, laske kõlada pasunail kuulutades aulise Kuninga võitu! Rõõmusta, kogu maa, kes oled üle valatud taevase hiilgusega ja särad igavese Kuninga valguses! Vaata, kõikjalt on kadunud pimedus! Rõõmusta ka Sina, Kirik, meie Ema, riietatud valguse kirkaima säraga. Kõla vastu, püha koda; kõla rahva võimsast hõiskamisest!

(Kui ülistushümni laulab ilmik, jääb järgnev osa ära.)

[Sellepärast, armsad vennad ja õed, kes te siia selle püha ja imelise valguse juurde olete kogunenud, hüüdke koos minuga kõigeväelise Isa poole Tema halastuse ja abi pärast, et Tema, kes mind mitte minu enda teenete pärast, vaid puhtast armust oma sulaste hulka on kutsunud, valgustaks oma säraga, et ma oleksin väärt kuulutama selle valguse kiitust.]

[L Issand olgu teiega.

K Ja sinu vaimuga.

L Ülendagem oma südamed.

K Me oleme nad ülendanud Issanda poole.]

L Tänagem Issandat, meie Jumalat.

K See on väärikas ja õige.

See on tõesti väärikas ja õige ülistada nähtamatut Jumalat, meie kõigeväelist Isa, ja Tema ainusündinud Pojale, meie Issandale Jeesusele Kristusele kogu südamest ja hingest kiitust hõisata. Sest Tema on igavesele Isale tasunud Aadama võla ja lunastanud võlakirja oma kalli verega.

Saabunud on paasaöö, mil tapetakse tõeline paasatall, kelle veri kaitseb usklike koduuksi surmaingli eest. See on sama öö, mil iidseil aegadel Sa juhatasid meie eelkäijad, Iisraeli lapsed, välja Egiptusemaalt ja viisid nad kuiva jalaga läbi Punase mere. See on öö, mil hiilgav tulesammas patupimeduse peletas. See on öö, mis kogu maailmas kõik, kes Kristusesse usuvad, maailma ülekohtust ja patuhädast vabastab, armuriiki juhib ja pühaduses ühendab. See on õnnis öö, mil Kristus purustas surma ahelad ja tõusis surmavallast võitjana. [Tõesti, oleksime asjata sündinud, kui Tema poleks meid lunastanud.]

Ennäe Sinu ülevuse imelist väärikust meie keskel! Ennäe Sinu armastuse äraarvamatut sügavust, kes Sa selleks, et sulaseid vabastada, oled oma Poja surma andnud! Ennäe Aadama õndsust toovat pattu, mis Kristuse surma läbi on hävitatud.

Oo, õnnis süü, kui suure Lunastaja oled sa leidnud! Oo, tõeliselt õnnis öö, üksnes sinule oli antud teada tundi, mil Kristus surnuist üles tõusis! See on öö, millest on kirjutatud: öö on nagu päev, pimedus on otsekui valgus. Selle püha öö sära võtab ära ülekohtu, puhastab süüst ning annab patustele tagasi süü­tuse ja kurbadele rõõmu. Ta peletab kaugele viha, ühendab südamed ja murrab vägivalla.

[Sel õnnistatud ööl, püha Isa, võta vastu meie õhtune kiituseohver, valgust andev küünal, mesilaste töökuse vili, mille me toome Sulle pidulikult Sinu püha Kiriku nimel Sinu sulaste käte läbi sellel hilisel tunnil. Nüüd me teame selle küünla kuulutust, mis Jumala auks on süüdatud. Kuigi ta on oma valgust ümberringi jaganud, ei ole ta midagi oma särast kaotanud, sest seda leeki toidab sulav vaha, mille on valmistanud mesilased, kes on sündinud ühest emast.]

Oo, tõeliselt õnnis öö, mis lepitab taeva ja maa, ühendab Jumala ja inimesed! Sellepärast palume Sind, Issand, et see küünal, mis on pühitsetud Sinu nime auks, peletaks pimeduse sellest ööst. Võta ta vastu meeldiva lõhnana, ja liida ta taevase valgusega. Säragu ta, kuni tõuseb koidutäht, too tõeline Koidutäht, mis iial ei looju: Sinu Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, kes on üles tõusnud surnuist ja saanud valguseks kogu inimkonnale ning elab ja valitseb igavesti.

K Aamen.

Ladinakeelne tekst

Exultet iam angelica turba caelorum:
exultent divina mysteria:
et pro tanti Regis victoria tuba insonet salutaris.


Gaudeat et tellus tantis irradiata fulgoribus:
et, aeterni Regis splendore illustrata,
totius orbis se sentiat amisisse caliginem.


Laetetur et mater Ecclesia,
tanti luminis adornata fulgoribus:
et magnis populorum vocibus haec aula resultet.


Quapropter astantes vos, fratres carissimi,
ad tam miram huius sancti luminis claritatem,
una mecum, quaeso,
Dei omnipotentis misericordiam invocate.
Ut, qui me non meis meritis
intra Levitarum numerum dignatus est aggregare,
luminis sui claritatem infundens,
cerei huius laudem implere perficiat.

Vers. Dominus vobiscum.
Resp. Et cum spiritu tuo.
Vers. Sursum corda.
Resp. Habemus ad Dominum.
Vers. Gratias agamus Domino Deo nostro.
Resp. Dignum et iustum est.

Vere dignum et iustum est,
invisibilem Deum Patrem omnipotentem
Filiumque eius unigenitum,
Dominum nostrum Iesum Christum,
toto cordis ac mentis affectu et vocis ministerio personare.

Qui pro nobis aeterno Patri Adae debitum solvit,
et veteris piaculi cautionem pio cruore detersit.

Haec sunt enim festa paschalia,
in quibus verus ille Agnus occiditur,
cuius sanguine postes fidelium consecrantur.

Haec nox est,
in qua primum patres nostros, filios Israel
eductos de Aegypto,
Mare Rubrum sicco vestigio transire fecisti.

Haec igitur nox est,
quae peccatorum tenebras columnae illuminatione purgavit.

Haec nox est,
quae hodie per universum mundum in Christo credentes,
a vitiis saeculi et caligine peccatorum segregatos,
reddit gratiae, sociat sanctitati.

Haec nox est,
in qua, destructis vinculis mortis,
Christus ab inferis victor ascendit.

Nihil enim nobis nasci profuit,
nisi redimi profuisset.
O mira circa nos tuae pietatis dignatio!
O inaestimabilis dilectio caritatis:
ut servum redimeres, Filium tradidisti!

O certe necessarium Adae peccatum,
quod Christi morte deletum est!
O felix culpa,
quae talem ac tantum meruit habere Redemptorem!

O vere beata nox,
quae sola meruit scire tempus et horam,
in qua Christus ab inferis resurrexit!

Haec nox est, de qua scriptum est:
Et nox sicut dies illuminabitur:
et nox illuminatio mea in deliciis meis.

Huius igitur sanctificatio noctis fugat scelera, culpas lavat:
et reddit innocentiam lapsis
et maestis laetitiam.
Fugat odia, concordiam parat
et curvat imperia.

O vere beata nox,
in qua terrenis caelestia, humanis divina iunguntur!¹

In huius igitur noctis gratia, suscipe, sancte Pater,
laudis huius sacrificium vespertinum,
quod tibi in hac cerei oblatione sollemni,
per ministrorum manus
de operibus apum, sacrosancta reddit Ecclesia.

Sed iam columnae huius praeconia novimus,
quam in honorem Dei rutilans ignis accendit.
Qui, licet sit divisus in partes,
mutuati tamen luminis detrimenta non novit.

Alitur enim liquantibus ceris,
quas in substantiam pretiosae huius lampadis
apis mater eduxit.²

Oramus ergo te, Domine,
ut cereus iste in honorem tui nominis consecratus,
ad noctis huius caliginem destruendam,
indeficiens perseveret.
Et in odorem suavitatis acceptus,
supernis luminaribus misceatur.

Flammas eius lucifer matutinus inveniat:
Ille, inquam, lucifer, qui nescit occasum:
Christus Filius tuus,
qui, regressus ab inferis, humano generi serenus illuxit,
et vivit et regnat in saecula saeculorum.

Resp. Amen.