Vikipeedia

Euroopa Liidu eelarve

Euroopa Liidu eelarve on eelarve Euroopa tasandil läbi viidava poliitika rahastamiseks.

Näiteks rahastatakse Euroopa Liidu eelarvest põllumajanduse, regionaalarengu, kosmose, üleeuroopaliste võrkude, teadusuuringute ja innovatsiooni, tervishoiu, hariduse ja kultuuri, rände, piirikaitse ja humanitaarabi programme.

Euroopa Liidu eelarve on peamiselt investeeringuteks mõeldud eelarve. Moodustades umbes 2% kõigist ELi avaliku sektori kulutustest, on selle eesmärk täiendada riikide eelarveid. Selle eesmärk on ellu viia prioriteete, milles kõik ELi liikmesriigid on kokku leppinud. See loob Euroopa lisandväärtust, toetades meetmeid, mis vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele võivad olla tõhusamad kui riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetavad meetmed.

ELi 2019. aasta eelarveks oli 165,8 miljardit eurot[1], mis moodustas umbes 1% ELi 28 rahvamajanduse kogutulust (RKT). ELl on pikaajaline eelarve suurusega 1082,5 miljardit eurot perioodiks 2014–2020, mis moodustab 1,02% ELi 28 rahvamajanduse kogutulust.[2] Pikaajaline eelarve, mida nimetatakse ka mitmeaastaseks finantsraamistikuks, on pikaajaline kuluplaan, mis võimaldab ELi kavandada ja investeerida pikaajalistesse projektidesse.

Algselt toetati ELi eelarvest peamiselt põllumajandust. 1980. ja 1990. aastatel laiendasid liikmesriigid ja Euroopa Parlament ELi asutamislepingute muutmise kaudu ELi pädevust. Tunnistades vajadust toetada uut ühtset turgu, suurendasid nad struktuurifondide vahendeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse toetamiseks. Samal ajal suurendas ELi oma rolli sellistes valdkondades nagu transport, kosmos, tervishoid, haridus ja kultuur, tarbijakaitse, keskkond, teadusuuringud, õigusalane koostöö ja välispoliitika.

Alates 2000. aastast on ELi eelarvet märgatavalt kohandatud, tulenevalt 13 väga erineva sotsiaalmajandusliku olukorraga uue liikmesriigi saabumisest. Järjestikuste ELi strateegiate abil toetavad erinevad uued programmid tööhõivet ja majanduskasvu. Noorte tööhõive algatuse ja programmi Erasmus+ kaudu nooremale põlvkonnale suunatud tõhustatud meetmetega. 2015. aastal asutati Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI), nn Junckeri kava, mille eesmärgiks on võimendada investeeringuid ELis.

Rändega seoses rahastatakse Euroopa Liidu eelarvest meetmeid nn eesliini liikmesriikidele hädaabi osutamiseks, välispiiride kaitsmiseks ja rändesurve vähendamiseks. Lisaks abistades otseselt pagulasi võõrustavaid riike ja kogukondi, ning tegeledes rände algpõhjustega selle päritolupiirkondades.

ELi eelarvest rahastatakse ELi välistegevusi, mille eesmärk on naabruspiirkonda investeerimisega edendada demokraatiat, rahu, solidaarsust, stabiilsust ja vähendada vaesust. Samuti on sellega kaasnenud Liidu kasvav roll rahvusvahelisel areenil, juhtides võitlust kliimamuutuste vastu. Euroopa Liit on suurim humanitaarabi ja arenguabi andja maailmas.[3]

Suurim osa ELi eelarvest (umbes 70% 2014–2020 eelarvest) läks põllumajandusele ja regionaalarengule. Ajavahemikul 2014–2020 oli ELi põllumajandusele tehtavate kulutuste osakaal 39%. (1985. aastal kulutati 70% põllumajandusele). Põllumajanduse suhteliselt suur osa ELi eelarvest tuleneb asjaolust, et see on ainus poliitika, mida peaaegu täielikult rahastatakse ühisest eelarvest. See tähendab, et EL kulutused asendavad suures osas liikmesriikide kulutusi.

Teine osa ELi kulutustest läks regionaalarengule (34% 2014–2020 eelarvest). ELi piirkondliku ja sotsiaalse arengu rahastamine on oluline investeerimisprojektide allikas. Mõnes EL-i riigis, kus muidu on vahendid piiratud, rahastab Euroopa Liit kuni 80% riiklikest investeeringutest.[4] Kuid ELi piirkondlikud kulutused ei aita üksnes vaeseid piirkondi. Investeeritakse igasse ELi riiki, toetades kogu ELi majandust.

Euroopa Liidu eelarvest läheb 6% kõigi Euroopa institutsioonide halduseks, sealhulgas töötajate palkadeks, pensioniteks, hoonete halduseks, infotehnoloogia kulutusteks, koolitus kuludeks, tõlkeks ja Euroopa Koolide rahastamiseks.

Vastuvõtmine ja haldamine muuda

Eelarve määramise kord muuda

Euroopa Komisjon teeb igal aastal ettepaneku ELi eelarve kohta. Seejärel vaatavad kavandatud aastaeelarve läbi ja peavad selle üle läbirääkimisi Euroopa Liidu Nõukogu (mis esindab liikmesriikide valitsusi) ja Euroopa Parlament (kes esindab ELi kodanikke). Eelarve vastuvõtmiseks on vaja enamiku liikmesriikide konsensust ja lõplikku kinnitust Euroopa Parlamendis.[5]

Aastane eelarve peab jääma ülemmääradesse, mis on eelnevalt kindlaks määratud mitmeaastases finantsraamistikus, mis on ette nähtud seitsmeaastaseks perioodiks. Mitmeaastane finantsraamistik on pikaajaline kuluplaan, mis võimaldab ELil kavandada pikaajalisi projekte ja neisse investeerida. Selle kohta teeb ettepaneku Euroopa Komisjon ja võtab vastu nõukogu (vajades konsensusliku otsust) Euroopa Parlamendi nõusolekul.

Aasta eelarve määratakse kindlaks eelneval aastal, kuid igalt liikmesriigilt nõutavate maksete lõplikud kalkulatsioonid tehakse alles pärast eelarveaasta lõppu, kui on olemas teave lõplike tulude ja kulude kohta. Vajadusel rakendatakse korrektsioonimehhanisme.

Tulevane pikaajaline eelarve[6] muuda

Euroopa Komisjon esitas 2. mail 2018 oma ettepaneku aastate 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistiku jaoks, mis kandis pealkirja "Tänapäevane eelarve Liidule, mis hoiab, võimendab ja kaitseb".[6] Komisjon tegi ettepaneku suurendada rahastust teadusuuringutele, noorte valdkonnale, kliimameetmetele, rändele ja piiride kaitsele, julgeolekule ja välisabile. Seda esitleti kui kaasaegset, lihtsat ja paindlikku eelarvet.

Tänapäevane – komisjon teeb ettepaneku vähendada abisaajate ja korraldusasutuste bürokraatiat, muutes eeskirjad ühtsemaks.

Lihtne – eelarve struktuur on selgem ja paremini kooskõlas Liidu prioriteetidega. Komisjon tegi ettepaneku vähendada programmide arvu rohkem kui kolmandiku võrra (58-lt 37-ni), koondades rahastamisallikad sujuvamaks finantsinstrumentide kasutamist.

Paindlik – komisjoni ettepanek hõlmas suuremat paindlikkust programmides ja nende vahel, et paremini hallata kriise, võidelda ettenägematute sündmustega ja reageerida hädaolukordadele sellistes valdkondades nagu turvalisus ja ränne.

Tulud muuda

Sissetulekuallikad muuda

EL saab oma tulusid neljast peamisest allikast:

  1. Traditsioonilised omavahendid, mis hõlmavad tollimakse väljastpoolt ELi tulevatele kaupadele ja suhkrumaksusid;
  2. Käibemaksupõhised vahendid. 0,3% liikmesriikide standardiseeritud käibemaksust, välja arvatud Saksamaa, Holland ja Rootsi, kus kehtib 0,15% määr.
  3. Rahvamajanduse kogutulul põhinevad ressursid, mis moodustavad osa (umbes 0,7%) iga liikmesriigi rahvamajanduse kogutulust (RKT); ja
  4. Muud tulud, sealhulgas maksud ELi töötajate palkadelt, pangaintressid, trahvid ja sissemaksed kolmandatest riikidest.

Korrektsioonimehhanismid muuda

ELi eelarves on mitmed korrektsioonimehhanismid, mille eesmärk on tasakaalustada teatavate liikmesriikide ülemääraseid sissemakseid: [7]

  1. Ühendkuningriigite tagasimakse, mis hüvitab 66% tema eelarvesse tehtud sissemaksete ja Ühendkuningriigile laekunud kulude vahel. See arvatakse maha summast, mis Ühendkuningriik peab maksma. Selle tagasimakse eesmärk on suurendada kõigilt teistelt liikmesriikidelt nõutavaid sissemakseid, et katta kogu eelarvest tekkinud kahjum. Austria, Saksamaa, Madalmaade ja Rootsi panus Ühendkuningriigi hinnaalanduse katmiseks on 25% nende põhimaksetest.
  2. Ühekordsed maksed Austria, Taani, Hollandi ja Rootsi kogurahvatulu sissemaksete vähendamiseks perioodi 2014–2020 eelarves (vastavalt 60 miljonit eurot, 130 miljonit eurot, 695 miljonit eurot ja 185 miljonit eurot). Austria vähendamine aegus 2016. aastal.
  3. Vähendatud käibemaksumäär 0,15% (võrreldes tavalise 0,30% määraga) Saksamaa, Madalmaade ja Rootsi jaoks perioodi 2014–2020 eelarves.

Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust on pannud EL-i oma rahastamismehhanismid läbi vaatama, kusjuures allahindlused tõenäoliselt muutuvad.[8]

Rahastamine liikmesriikide poolt muuda

Netolaekumised või -maksed on aja jooksul erinevad ning ELi eelarvesse tehtavate netosissemaksete arvutamiseks on eri viise, sõltuvalt näiteks sellest, kas riikide halduskulud on sisse arvestatud. Samuti võib kasutada kas absoluutarvudes rahvamajanduse kogutulu (RKT) või summat elaniku kohta. On võimalik, et riigiti kiputakse eelistama meetodit, mille tulemus näitab oma riiki soodsamas valguses.

Viited muuda

  1. ↑ The EU Budget for 2019: growth, solidarity and security in Europe and beyond – provisional agreement reached. European Commission press release. 5 December 2018. https://europa.eu/!bX78Ht
  2. ↑ © European Union, Integrated Financial Reporting Package Overview, Financial year 2017. 2018. https://europa.eu/!hK34QQ
  3. ↑ © European Union, Reflection paper on the future of EU finances, 2017. https://europa.eu/!XF36Tq
  4. ↑ https://cohesiondata.ec.europa.eu/Other/-of-cohesion-policy-funding-in-public-investment-p/7bw6-2dw3
  5. ↑ How is the EU budget prepared? European Commission website. https://europa.eu/!mR67Gv[alaline kõdulink]
  6. ↑ 6,0 6,1 EU budget for the future, European Commission website, https://europa.eu/!tk76Vk[alaline kõdulink]
  7. ↑ "The EU's own resources". Europa. European Commission. Vaadatud 22.10.2015.
  8. ↑ "Brexit Fallout Could End Rebates for All EU States, Denmark Says". Bloomberg. 20. september 2016. Vaadatud 24.06.2017.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Euroopa_Liidu_eelarve&oldid=6273528"