Vikipeedia

Etnobotaanika

Etnobotaanika on etnobioloogia alldistsipliin, mis tegeleb taimede rahvapärase kasutamise uurimisega.

Eestis kasutatakse etnobotaanikas antropoloogia, lingvistika, botaanika, etnograafia ja folkloristika uurimismeetodeid.

Etnobotaanika Eestis muuda

Ajalugu muuda

Rahvapäraste taimenimetuste kogumise ja uurimise algust Eestis saab lugeda aega, mil esimestel sõnaraamatute koostajatel tekkis vajadus teada saada, millist botaanilist liiki ühe või teise rahvapärase nimetusega kutsutakse. Botaaniline liiginimi märgiti kas saksa või ladina keeles. Tähtsamad varasemate sõnaraamatute autorid olid pastor Anton Thor Helle ("Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache", 1732) ja akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann ("Ehstnisch-deutsches Wörterbuch", 1869)[1][2][3]

Rahvapärase taimekasutuse dokumenteerimise alguseks saab lugeda pastor ja valgustaja August Wilhelm Hupeli teost "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" (1777). 19. sajandi tähtsamad trükised on avaldanud ajaloolane Wilhelm Christian Friebe: "Ökonomisch-technische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland" (1805). Eelkõige Saaremaa taimestikule keskendus arst ja valgustaja Johann Wilhelm Ludwig von Luce oma teostes "Topographische Nachrichten von der Insel Oesel, in medicinischer und ökonomischer Hinsicht" (1823) ja "Heilmittel der Esthen auf der Insel Oesel" (1829). Põhjaliku ülevaate annab ka akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni ja botaaniku Franz Eduard Weberi koostööraamat "Beschreibung der phanerogamischen Gewächse Esth-, Liv- und Curlands" (1852).[1][2][3][4]

Üldrahvaliku vanavara kogumise raames, mille algatas pastor ja folklorist Jakob Hurt 1888. aastal ning mõni aeg hiljem ka Matthias Johann Eisen, hakati muu pärimuse hulgas koguma ka taimepärimust.[1][2][3] Hiljem kogusid rahvalike üleskutsetega taimepärimust veel arst Mihkel Ostrov ja proviisor Rudolf Wallner.[5]

Üldrahvaliku rahvapäraste taimenimetuste kogumisega tegi algust Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) oma 1907. aastal Postimehes avaldatud üleskutsega. EÜSi kogumise põhjuseks oli soov luua rahvapäraste taimenimetuste põhjal botaanikaterminid. Esialgne kinnitatud taimenimekiri ilmus 1917. aastal ning parandatud ja täiendatud nimekiri 1928. aastal. Pärast seda eraldi nimekirju trükis ei avaldatud, taimenimede komisjoni tehtud muudatusi ja parandusi hakati sisse viima taimemäärajatesse.[6]

1920. aastate lõpust alates hakkasid ka Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Rahvaluule Arhiiv tegelema üleüldise pärimuse kogumisega. Taimekasutusele keskendunud küsitluskavasid hakkasid need asutused avaldama juba 1930. aastatel.[4][7][8]

20. sajandi tähtsaima ja suurima temaatilise kogu omanikuks võib lugeda esimest eestlasest etnobotaanikut Gustav Vilbastet, kes alustas kogumist juba EÜSile ja jätkas kuni oma elu lõpuni. Kogu on praegu hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis. Vilbaste kõige tähtsamaks panuseks Eesti etnobotaanika arengusse on tema monograafia "Eesti taimenimetused", mis ilmus 1993. aastal.[9][10]

Rahvapärasest taimekasutusest on avaldanud raamatuid ja artikleid veel etnograaf Ants Viires, toidukultuuri uurija Aliise Moora, metsamees ja ajakirjanik Hendrik Relve ja folklorist Mall Hiiemäe.

Tänapäev muuda

Alates 21. sajandist on Eestis etnobotaanika tähtsaimaks uurimisasutuseks kujunenud Eesti Kirjandusmuuseum[11][12]. Uurimisrühma liikmed, kultuuriuurija Renata Sõukand ja botaanik Raivo Kalle on avaldanud kümneid teadus- ja populaarteaduslikke artikleid[13], millega on teinud Eesti kohaliku taimekasutuse rahvusvaheliselt tuntuks. Lisaks on nad koostanud etnobotaanilise andmebaasi HERBA[14]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Raivo Kalle, Renata Sõukand. Eesti etnobotaanika: Materjali kogumise ajalugu, meetodid ja rakendus Akadeemia 2015/7, lk 1155–1180.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Raivo Kalle, Renata Sõukand. Etnobotaanika mõiste, materjali kogumise ajalugu ja kogumissoovitused Vanavaravedaja 2011/7, lk 79–92.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Raivo Kalle, Renata Sõukand. Collectors of Estonian Folk Botanical Knowledge Baltic Journal of European Studies 2011/1, lk 213–229.
  4. ↑ 4,0 4,1 Renata Sõukand, Raivo Kalle. Changes in the Use of Wild Food Plants in Estonia. 18th – 21st Century Springer 2016.
  5. ↑ Raivo Kalle. Rahvapäraste taimenimede seosed botaanilise nomenklatuuriga HERBAs Mäetagused. Elektrooniline ajakiri 2008/39, lk 53–74.
  6. ↑ Heldur Sander, Raivo Kalle. Kuidas kikkapuu nime sai? Eesti Loodus 2015/5, lk 20–23.
  7. ↑ Raivo Kalle, Renata Sõukand. Eesti looduslikud toidutaimed. Kasutamine 18. sajandist tänapäevani Varrak 2013.
  8. ↑ Raivo Kalle, Renata Sõukand. Kogumisaktsiooni "Looduslike liikide söömine lapsepõlves 2011" eellugu ja aruanne Kadri Tüür (Toim.). Paar Sammukest XXVIII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2011, lk 185–193.
  9. ↑ Raivo Kalle, Renata Sõukand. A Schoolteacher with a Mission: Gustav Vilbaste (1885–1967) and ethnobotany in Estonia Ingvar Svanberg, Lukasz Luczaj (Toim.). Pioneers in European Ethnobiology. Uppsala Universitet 2014 (Uppsala Studies on Eastern Europe; 4), lk 201–217.
  10. ↑ Raivo Kalle, Renata Sõukand. Gustav Vilbaste kui etnobotaanilise ainese koguja, uurija ja publitseerija Emakeele Seltsi aastaraamat 2010/56, lk 249–268.
  11. ↑ Eesti teadlane sai 1,5 miljoni euro suuruse uurimistoetuse Eurokratt, 19. september 2016.
  12. ↑ Kaur Maran. Eestisse tuleb etnobotaanika keskus Postimees, 13. september 2016.
  13. ↑ Renata Sõukand Academia.edu.
  14. ↑ HERBA Historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas.

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Etnobotaanika&oldid=6149156"