Esimene ristisõda
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2006) |
Esimene ristisõda toimus aastatel 1096–1099, eesmärgiga moslemitest seldžukkide väljatõrjumine pühalt maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt.
| Esimene ristisõda | |
|---|---|
| Osa Ristisõdadest | |
 Euroopa ja Vahemere maad, Rumi Seldžukkide sultanaadiga u 1097 | |
| Toimumisaeg | 1096–1099 |
| Toimumiskoht | Väike-Aasia ja Lähis-Ida |
| Tulemus | Ajutised Ristisõdijate riigid Lähis-Idas |
| Osalised | |
| Väejuhid või liidrid | |
Ristisõja väljakuulutamine muuda
Ristisõja kuulutas välja 1095. aasta novembris Prantsusmaal kirikukogul Clermont-Ferrandis, Rooma Katoliku Kiriku paavst Urbanus II, kes vastas Bütsantsi keisri Alexios I palvele. Paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud palverännakul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm.
Eesmärgiks oli seldžukkide väljatõrjumine pühalt maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. Piacenzas 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst Urbanus II-le kristlaste probleemidest Idas, kes ilma Lääne abita kannatavad muslimite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning ühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.
Romanos IV Diogenese juhitud Bütsantsi väed olid saanud 1071. aastal toimunud Manzikerti lahingus seldžukkidelt üllatuskaotuse. Lahingu käigus langes vangi vägesid juhtinud keiser (esmakordselt riigi ajaloos). Rumi seldžukkide juht Alp Arslan kohtles suursugust vangi küllaltki leebelt ning vabastas ta suure lunamaksu ja kahe kindluse eest. Samal aastal kukutati Romanos troonilt. Aastaks 1081 olid seldžukid vallutanud peaaegu kogu Anatoolia – Armeeniast kuni Bitüüniani – ning asutasid oma pealinna Nikaias, vähem kui 100 km kaugusel Konstantinoopolist. Pärast lüüasaamist Mantzikerti all suutis Bütsants tänu Komnenose dünastiale mõnevõrra oma mõjuvõimu taastada. 1086. aastal suri seldžukkide sultan ning nende riik jagati lähinaabrite vahel. Siiski puudus Alexios I-l piisavalt vägesid, et taastada Bütsantsi võim Väike-Aasias ja alistada seldžukid.
Üleskutsele liituda 1096. aasta 15. augustil algavasse ristisõtta moslemitest seldžukkide vastu, järginud Euroopa ülikud koondusid 4 põhilises piirkonnas: Põhja-Prantsusmaal, Provence'is, Lotharingias ja normannide kontrolli all olnud Lõuna-Itaalias.
Ristisõdalaste teekond: Prantsusmaa, Saksa-Rooma keisririik, Rooma, Ungari kuningriik, Bütsantsi keisririik, Konstantinoopol, Antiookia ja Jeruusalemm. Ristisõdijaid tuli nii maad kui ka merd mööda kõikjalt Euroopast, nii üksi kui gruppidena.
Innustatuna Amiens'i Pierre (Pierre l'Ermite) üleskutsest ristisõjale, asusid esimesed lihtrahvast koosnevad ristisõdijate väed Kölnist teele, kuid läbides Pierre juhtimisel Bütsantsi alasid Belgradi ja Niši piirkonnas rüüstasid kohalikke ning kaotasid toetuse oma üritusele Balkani maades. Ületades Bosporuse väina hävitati 21. oktoobril 1096 Seldžuki valitseja Kilic Arslani vägede poolt. Neile järgnes paremini organiseeritud sõjavägi.
Bütsantsi keiser Alexios I võttis osa Läänest saabunud palgasõduritest sõjaväe organiseerimisel, kuid ta polnud üldse valmis nii suure hulga mittedistsiplineeritud sõduritega, kes varsti saabusid Bütsantsi territooriumile. Samuti polnud keiser vaimustuses sellest, et ristisõdijate põhijõudude eesotsas olid kaheksast juhist neli normannid, kellest üks oli Guiscardi poeg Bohemond I, sest normannid olid 1071. aastal vallutanud Apuulias Bari, Itaalia katepanikioni pealinna ja ajanud bütsantslased Lõuna-Itaaliast välja. Hauteville'id valitsesid endisi Bütsantsi alasid Lõuna-Itaalias.
Kuna ristisõdijad pidid üle Bosporose väina saama, omas keiser nende üle teatud mõjuvõimu. Ta võttis ristisõdijatelt lubaduse, et nende vallutatud endised Ida-Rooma riigi provintsid peavad saama taas Bütsantsi kontrolli alla ning vastutasuks pakkus toidumoona ja sõdureid.[1] Kuna Alam-Lotringi hertsog Godefroi de Boullion ei nõustunud vasallitõotusega, otsustas keiser ristisõdijate vastu jõudu kasutada. Puhkenud lahingus ründas ristisõdijaid petšeneegide ratsavägi ning Bütsantsi vibukütid. Seepeale oli de Boullion sunnitud alistuma ja Alexiose vasalliks saama.
1097. aasta kevadel toimetati rüütlite vägi osade kaupa üle Bosporuse väina. Alexios suutis ristisõdijate abil kõigepealt hõivata Rumi seldžukkide pealinna Nikaia ja seejärel peaaegu kogu Väike-Aasia.
Nikaia piiramine muuda
Rüütite esimene kokkupõrge seldžukkidega leidis aset Rumi sultanaadi pealinna Nikaia lähistel. Nikaia oli võimsate müüride ja 300 torniga viisnurkne kindlus. Linna vallutamata ei saanud rüütlid edasi liikuda, kuna vastasel juhul oleks nende tagalasse jäänud käärima ohuallikas. Kuid linna hõivamisest unistas ka Bütsantsi keiser Alexios I, kuna Nikaia valdamine oleks oluliselt tugevdanud Bütsantsi kaitset türklaste võimalike rünnakute ees. Vähemalt teoreetiliselt oleks Alexios võinud ju jääda ootama, kuni ristisõdalased linna vallutavad ja selle talle loovutavad, sest ristisõdalaste juhid olid keisrile vasallitõotuse andnud. Kuid keiser oli piisavalt tark, et mitte jääda ainult selle peale lootma, ning ta otsustas ristisõdalased üle kavaldada.[2]
Rüütlid asusid järve kaldal paiknevat Nikaiat piirama 1097. aasta 6. mail. Nende ilmumine linna alla oli türklastele niivõrd ootamatu, et piiramisrõngasse jäi sultani pere ja suurem osa riigikassast. Sultan Kilidž Arslan ise oli parasjagu sõjateil. Nüüd kiirustas ta tagasi ja üritas rünnakuga väljastpoolt linn piiramisrõngast vabastada. Taplus kestis terve päeva ja mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi, kuid lõpuks said seldžukid lüüa ning olid sunnitud taganema. Keiser Alexios I tütar printsess Anna Komnene kirjutab, et "rüütlid juba rõõmustasid, kuigi nende ees olid veel linna müürid". Siis saabuski rüütlitele appi Bütsantsi vägi, millel olid kaasas veokitele tõstetud laevad, et sulgeda linn piiramisrõngasse ka järve poolt.[2]
Ristisõdalaste tormijooks linnale algas 19. juunil ning paistis, et Bütsantsil polnud jäänud enam mingit tegutsemisruumi, kuid ta suutis ikkagi rüütlid üle kavaldada. Anna sõnade järgi ronisid rüütlid õhinal müüridele, kui järsku avanesid ühe torni väravad ja bütsantslased sisenesid linna. Hetke pärast sulgusid väravad hämmastunud ründajate nina ees uuesti ja Nikaia tornidel lõid uhkelt lehvima keisririigi lipud ning "linnast kostsid keisri ülistuseks sarve- ja pasunahelid". Võib vaid ette kujutada, kuivõrd rabatud olid seda pilti nähes piiramisredelitel tardunud rüütlid. Neil polnud aimugi, et sel ajal, kui nemad valmistusid tormijooksuks, pidas Alexios seldžukkidega salajasi läbirääkimisi. Ning saanud sultanilt juhised, otsustasid Nikaia kaitsjad alistuda just nimelt bütsantslastele.[2]
Nii oli kristlaste ühendatud sõjavägi saavutanud suure võidu ja vallutanud Nikaia kindluse, kuid reaalselt sisenesid linna vaid Alexiose väed; suurt saaki ja sultani pere eest lunaraha lootvad rüütlid aga olid endiselt vägevate müüride taga. "Suuremeelne" bütsantslaste vägede juhataja lubas neid linna vaid kümnemeheliste gruppidena ning sedagi "kirikus palvetamiseks". Kuid kõige suuremat nördimust olevat rüütlites põhjustanud asjaolu, et sultani perekond viidi Konstantinoopolisse ja mõne aja pärast lasti koguni vabaks, sest niisugune oli keisri ja sultani kokkulepe. Selle sammuga kindlustas keiser igaks juhuks ka head suhted seldžukkidega. Loomulikult sai Alexios aru, et ta peab petetud rüütlitele andma midagi valurahaks, ning selleks oli keisril ka suurepärane võimalus - tema kätte oli ju sattunud sultani riigikassa. Seega kompenseeris Alexios oma "sulitembu" sultani kulla ja hõbedaga.[2]
Nikaia vallutamise järel suundusid ristisõdijate väed Süüria, Antiooka ja Jeruusalemma suunas.
Dorylaeumi lahing muuda
Teel Dorylaeumi suunal olid ristisõdijate väed kahes osas, avangard ja arjergard. Avangardis, Taranto printsi Bohemondi kolonnis oli 2000 rüütlit, 8000 jalaväelast ja suur hulk palverändureid. Teist sama suurt kolonni juhtis Raymond de Toulouse. 1. juuli koidikul ründasid Bohemondi laagrit Dorylaeumis seldžuki vägede kergerelvastusega ratsaväelased, sealhulgas vibukütid, keda juhtis Kilic Arslan. Ristirüütlid läksid rünnakule, aga seldžukkide kerge ratsavägi põikas löögi eest kõrvale ja ründas ristisõdijate laagrit. Bohemond käskis rüütlitel tagasi tõmbuda, hobuste seljast maha tulla ja koos raskemalt relvastatud jalaväega kaitseliin moodustada.
Seldžukkide kerged relvad ei tekitanud ristisõdijatele olulist kahju ning ülepeakaela rünnakule meelitada neid ka ei õnnestunud. Pärast peaaegu seitsmetunnist tulemusteta võitlust jõudsid kohale Raymondi kolonni rüütlid ja ründasid küljelt seldžukkide armeed, põhjustades sellele suuri kaotusi. Kilic Arslan kogus oma väed uuesti kokku ja kavandas parajasti järgmist käiku, kui saabus ka arjergardi, Raymondi kolonni jalavägi, mida juhtis paavsti legaat Adhemar Le Puyst, ning vallutas tormijooksuga seldžukkide laagri.
Antiookia vallutamine muuda
Ristisõdijad vallutasid järgnevalt Edessa ja jõudsid suure Antiookia linna alla 20. oktoobril 1097. Taranto prints Bohemond, Raymond de Toulouse ja Godefroi de Bouillon juhtisid igaüks ühte linna blokaadilõiku. Linna kaitset juhtinud Yaghisiyan, kutsus kohale ühe abiväe Damaskusest ja teise Aleppost, kuid mõlemad said aga ristisõdijatelt lüüa enne Antiookiasse jõudmist.
Ristisõdijad ei vallutanud linna lahingus, vaid Bohemond võttis ühendust Antiookiat kaitsva kristlase Firouziga, kes kontrollis Kahe Õe väravat ning 2. juunil avas Firouz värava, laskis ristisõdijad sisse. Kaks päeva hiljem saabus linna juurde aga türklaste armee, mida juhtis Mosuli asevalitseja Kerboga, ja asus ristisõdijaid omakorda Antiookias piirama. 28. juunil tungisid aga ristirüütlid kindlusest välja ja lõid seldžukkide kergerelvastusega ratsaväe rünnakus laiali.
Pikemalt artiklis Antiookia piiramine
Jeruusalemma vallutamine muuda
- Pikemalt artiklis Jeruusalemma piiramine (1099)
Ristisõdijad jõudsid Fatimiidide kalifaadi valduses olnud Jeruusalemma alla juunis 1099, varem olid nad vallutanud ümbruses asuvad väiksemad linnad (Ramla, Lod ja Petlemm), Jeruusalemm vallutati 15. juulil ja rajati Jeruusalemma kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike.
Ehkki ristisõdijate riigid püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli esimene ristisõda äärmiselt tähtis verstapost Eurooplaste ekspansioonis. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati. Jeruusalemma kuningriik kestis aastani 1291, kui Akko linn langes.
Bohemond, kes kuulutas end Antiookia vürstiks, pidas Bütsantsiga veel lühikese sõja, kuid nõustus uuesti vasallistaatusega aastal 1108. Esimese ristisõja lõppedes oli Bütsantsi välispoliitiline olukord täielikult muutunud ning ladinlased olid asutanud neli ristisõdijate riiki (Antiookia vürstiriik, Edessa krahvkond, Jeruusalemma kuningriik ja Tripolise krahvkond).
Ashkeloni lahing muuda
- Pikemalt artiklis Ashkeloni lahing
Jeruusalemmast lõuna pool asuv Egiptus ja suur osa Palestiinast olid šiiitliku Fatimiidide kalifaadi kontrolli all, kalifaat ulatus enne Seldžukkide tulekut sügavale Süüria sisealadele. Fatimiidid, keda valitses de jure kaliif Al-Musta'li, de facto vesiir Al-Afdal Shahanshah, kaotasid Jeruusalemma seldžukkidele aastal 1073; enne ristisõdijate jõudmist, aastal 1098, vallutasid nad Jeruusalemma Artukiidide käest tagasi. Ristisõdijad vallutasid Jeruusalemma 1099 ja kuu aega hiljem võitis Godefroy Fatimiide vägesid Ashkeloni lahingus. Sellega oli Godefroy de Bouilloni võim 1099. aastal loodud Jeruusalemma kuningriigis kindel.
Vaata ka muuda
- Jeruusalemma kuningriik
- Edessa krahvkond
- Tripoli krahvkond
- Antiookia vürstiriik
- Teine ristisõda
- Kolmas ristisõda
- Neljas ristisõda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Esimene ristisõda |