Entiteedirealism

Entiteedirealism on teadusfilosoofias realismi poolik variant, mis peab reaalseteks ainult entiteete, mitte teooriaid (teaduse seadusi).

Tuntud entiteedirealistide seas on Ian Hacking ja Nancy Cartwright.

Entiteedirealism tunnistab reaalseks need entiteedid, mida rakendatakse eksperimendis. Argument selle kasuks on umbes niisugune: kui mingist entiteedist ja selle põhjuslikest seostest nii palju aru saadakse, et teda saab kasutada tööriistana (nagu näiteks haamrit, millega naelu seina lüüakse), siis ei ole mõistlik tema reaalsust eitada.

Kui neid saab pihustada, siis nad on reaalsed muuda

Hacking kirjeldab oma entiteedirealismi 1983 ilmunud raamatus "Representing and Intervening".

Ta räägib sellest, kuidas ta saab teada ühest katsest naabruses asuvas füüsikalaboris. Tegu oli Stanfordi Ülikooli füüsikute eksperimendiga, mille eesmärk oli tõestada, et on olemas vabad kvargid laenguga 1/3e. Selleks jahutatakse nioobiumist kera (tilk) ülijuhtivustemperatuurile 9 K ning muudetakse vähehaaval selle laengut. Nüüd tehakse üleminekul negatiivselt laengult positiivsele (või ümberpöördult) kindlaks, kas see leiab aset laengu 0 või +1/3e või −1/3e juures. Viimasel juhtumil oletatakse, et kera sisaldab vaba kvarki. Vastusena küsimusele, kuidas nioobiumkera laengut muudetakse, tsiteerib Hacking tuttavat füüsikut: "Selles faasis me pihustame teda laengu suurendamiseks positronidega või laengu vähendamiseks elektronidega." Selle kirjelduse põhjal otsustab Hacking (tema enda legendi järgi) uskuda elektronide olemasolusse ning seega ühe realismiversiooni kasuks.

Reaalsed entiteedid muuda

Entiteedi kausaalsete omaduste mõistmine võimaldab kasutada seda entiteeti tööriistana. Seega ei ole see entiteet Hackingi jaoks enam mõttekonstruktsioon, tema roll ei ole enam "nähtuste päästmine" (nagu arvab näiteks Bas van Fraassen), vaid (võimalik) tööriist. See viis, kuidas eksperimentaatorid on entiteedirealistid, ei ole Hackingi seisukohast problemaatiline.

Teooriarealismi vastu muuda

Hacking ei mõista nn teooriarealismi, mille kohaselt teaduses on tõeseid teooriaid. Eksperimentaator ise ei pea uskuma mingisse kindlasse teooriasse. Sageli on palju erinevate veendumustega uurijaid, seda ka eksperimenti läbiviiva uurijate rühma sees. Mõnikord võetakse nähtuse seletamiseks appi hoopis teistsuguste vaadetega inimene.

Ka kõikide teooriate ühisosa ei saa pidada eksperimentaatorite veendumuseks, sest see ühisosa ei pruugi ise teooria olla.