Enn Tarto

Enn Tarto (25. september 1938 Tartu – 18. juuli 2021 Tartu) oli Eesti poliitik ja vabadusvõitleja, üks aktiivsemaid Eesti Vabariigi taastamise eest võitlejaid, üks Balti apelli koostajaid ja allkirjastajaid.

Enn Tarto (2007)

Enn Tarto andmas intervjuud Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul Tartu tähetorni juures 24. veebruaril 2013

Elulugu

Hariduskäik

Aastatel 1946–1953 õppis ta Kõrveküla külakoolis, 1953–1956 Tartu 3. Keskkoolis. Aastail 1969–1972 õppis ta kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, õpingud katkestati poliitilistel põhjustel.

Töökäik

• 1960–1962 Miina Härma nimelise kolhoosi tööline
• Tartu REV-i tööline
• 1968–1969 kolhoosi Avangard töötaja
• 1970–1971 ja 1976–1983 EKE Projekti Tartu osakonnas katlakütja
• 1972 Tartu Restaureerimise Valitsuse ehitustööline
• 1976 Tartu Ropka katlamaja vahetusmeister
• 1988–1990 Tartu Muinsuskaitse Ühenduse sekretär

Poliitiline tegevus

Vastupanutegevus

1956. aastal kuulus ta salajasse koolinoorte organisatsiooni Eesti Noorte Malev. Levitati lendlehti Ungari ja Eesti vabaduse toetuseks. Okupatsioonivõimud arreteerisid osalejad ja saatsid nad vangilaagrisse.

 Pikemalt artiklis Eesti Noorte Malev

Mordva poliitvangilaagris moodustas Enn Tarto koos Taivo Uibo, Erik Udami ja teiste kaaslastega vastupanuorganisatsiooni Eesti Rahvuslaste Liit ning osales selle tegevuses ka pärast vabanemist 1960. aastal. Organisatsiooni liikmed arreteeriti 1962. aastal ja ta saadeti vangilaagrisse. Sellest vangistusest vabanes Enn Tarto 1967. aastal.

 Pikemalt artiklis Eesti Rahvuslaste Liit

Aastatel 1968–1983 osales Enn Tarto vastupanutegevuses koos paljude teisitimõtlejate ning rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud ringkondadega nii Eestis kui ka Venemaal, Leedus jm.

1979. aastal nõudis ta koos 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikuga Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist, nende õigustühiseks kuulutamist ning Balti riikide iseseisvuse taastamist.

 Pikemalt artiklis Balti apell

Enn Tarto protestis Nõukogude vägede Afganistani tungimise vastu, tervitas telegrammiga Lech Walesat, kutsus soomlasi üles mitte aitama ehitada Muuga sadamat, kutsus üles tuumavaba tsooni loomisele, kuhu kuuluks ka Eesti.

Enn Tarto vahistati uuesti 13. septembril 1983 ning 19. aprillil 1984 mõistis Eesti NSV Ülemkohus ta süüdi Eesti NSV KrK § 68 lg 2 järgi ning karistas 10-aastase vabaduskaotusega erirežiimiga sunnitöölaagris ja järgneva 5-aastase asumisele saatmisega.

1988. aastal nõudsid Enn Tarto vabastamist ERSP, Tartu Muinsuskaitse Ühendus, Eesti Muinsuskaitse Selts, piketeerijad Eesti NSV Ülemkohtu hoone ees ning 45 Ameerika Ühendriikide Kongressi liiget ja paljud teised. Ta vabanes ja saabus 17. oktoobril tagasi Eestisse.

Enn Tarto initsiatiivil on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 54 kirjas: "Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu."

Pildid

Vanglast vabanenud Enn Tarto vastuvõtt 17.10.1988

• 
  Enn Tarto vastuvõtt 88
• 
• 
• 
  Enn Tarto vastuvõtt 88
• 
  Enn Tarto vastuvõtt 88
• 
• 
• 
  Enn Tarto vastuvõtt 88

Poliitikutegevus

• Õigusvastaselt represseeritute organisatsiooni Memento üks asutaja ja juhatuse liige 1989–1992; 2007 Eesti Memento Liidu juhatuse esimees
• 1989–1991 Paneuroopa Eesti Ühenduse president
• 1989 Eesti Vabariigi Kodanike Tartu Komitee esimees; Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee liige
• 1990–1992 Eesti Kongressi liige
• 1990–1992 Eesti Kongressi Tartu büroo juhataja
• 1990–1992 Eesti Komitee aseesimees ja kaitsetoimkonna esimees
• 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige, riigikaitse teematoimkonna esimees
• 1992–1995 Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees
• 1993–2003 Kaitseliidu vanematekogu esimees
• Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liige (1992–2003)
• Neljal korral on ta valitud Tartu linnavolikogusse.

Tarto oli üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (hiljem Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond) asutajaid. Ta kuulus Isamaaliitu ja alates 1999 Rahvaerakonda Mõõdukad. 2005. aastal lahkus ta Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (Rahvaerakonna Mõõdukad uus nimi). Pärast seda oli parteitu.

Enn Tarto initsiatiivil seisab Eesti Vabariigi põhiseaduses § 54: "Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu."

Tunnustus

• Kaitseministeeriumi kuldteeneterist
• Kaitseliidu Valgeristi III, II ja I klass
• Kaitseliidu eriklassi teenetemedal
• Noorte Kotkaste teenetemärk
• Kodanikupäeva aumärk
• Piirivalve teeneteristi II klass
• Mälestusmedal "10 aastat taastatud kaitseväge"
• 1996 Riigivapi II klassi teenetemärk
• Ungari Vabariigi Teenistusordeni Ohvitseririst
• 2003 Leedu Vytise Risti Ordeni Ohvitseririst
• 2006 Valgetähe II klassi teenetemärk
• 2011 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2014 Poola Vabariigi Teenete Ordeni komandöririst
• 2018 Tartu Peetri koguduse teenetemärk
• 2018 EELK teeneteristi III järk
• 2020 Jaan Poska medal
• 2000. aastal valiti Enn Tarto 20. sajandi saja suurkuju hulka.

Teosed

• "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes" (kirjutisi ja sõnavõtte 1989–2008). Kirjastus Grenader, Tallinn 2009, 355 lk. Lisa: DVD "Üksinda ja koos", Andres Söödi dokumentaalfilm Enn Tartost, valminud 2002, 56 minutit

Kirjandus

• Tõnn Sarv. Mälestusi Enn Tartost. "Vikerkaar" nr 9, 2021, lk 96–101.

Välislingid

• Vastupanu ja represseeritute olukord 1955–1985
• Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 3. kd. kogud 14-19 : 1982-1984