Enese ja teise asümmeetria
|
See artikkel räägib eetika mõistest; psühholoogia mõiste kohta vaata artiklit Enese ja teise asümmeetria (psühholoogia). |
Enese ja teise asümmeetria (inglise keeles self-other asymmetry, self/other asymmetry) on tavamoraalis ehk tervemõistuslikus moraalis esinev samalaadsete tegude või tegematajätmiste erinev moraalne staatus olenevalt sellest, kas tegu on suunatud enesele või kellelegi teisele.
Mõiste võttis kasutusele Michael Slote (1984).
Tavamoraali järgi on muude asjaolude võrdsuse korral
- moraalselt lubatud oma kasust loobuda ja soosida teisi, kuid mitte ümberpöördult;
- moraalselt lubatud loobuda hõlpsast oma kannatuse ärahoidmisest, kuid mitte hõlpsast teise kannatuse ärahoidmisest
- mõnikord kohustuslik ära hoida kellegi suuremat kannatust enda väiksema kannatuse hinnaga, kuid mitte ära hoida kellegi väiksemat kannatust enda suurema kannatuse hinnaga.[1]
Enese ja teise asümmeetria on vastuolus teokonsekventsialismiga. Seetõttu, kui enese ja teise asümmeetria on õigustatav (kas moraaliintuitsiooniga või muul moel), sunnib see teokonsekventsialismi modifitseerima. Teisest küljest, teokonsekventsialism võib olla nii usutav, et see põhjendab tavamoraali revideerimist.[1]
Enese ja teise asümmeetria avaldub ka sõnade tähendustes:
- enese vastu ei saa olla heasoovlik;
- enese vastu ei saa olla ebaõiglane[2];
- enesetapp ei ole mõrv.[1]
Enese ja teise asümmeetria rikub tavamoraali üldist printsiipi, et mida lähedasem on inimene mulle, seda suuremad kohustused mul tema ees on.[1]
Enese ja teise asümmeetriat on raske seletada.[1]
On väidetud, et põhjus, miks mul on lubatud ennast kahjustada või mingit kasu vältida, kuna aga pole lubatud teist inimest kahjustada või takistada tal sarnase kasu saamist, on endale tehtavates tegudes kätkevas implitsiitses nõusolekus. Siis võib nimetatud asju ka teistele teha, kui nad on sellega nõus. Ent niisugune seletus ei ole piisav. Kui keegi irratsionaalselt palub mul teda tappa, siis on mul väär teda tappa, igatahes vääram kui irratsionaalselt ennast tappa, kuigi nõusoleku koha pealt vahet pole. (Võidakse öelda, et teise nõusolekut ei võeta nii tõsiselt või sõna-sõnalt kui enda oma, aga see on enese ja teise asümmeetria teisel kujul.) Kui ma saan vältida kas enda pikaajalist valu või sinu lühiajalist valu, siis võime olla mõlemad nõus, et minust oleks rumal vältida sinu valu; sa võid mitte nõustuda sellega, et ma võtan enda peale pikaajalise valu, et vältida sin lühiajalist valu, kuigi selles ei ole terve mõistuse seisukohast midagi moraalselt väära. Ja kui ma võin vältida kas enda lühiajalist valu või sinu pikaajalist valu, siis on moraalselt õige, et ma teeksin viimast, ja eeldatavasti sa ei oleks nõus, et ma teeksin esimest, ja see oleks väär. Nii et paistab, et õigsuse ja vääruse vaheline erinevus ei tule nõusolekust või mittenõusolekust.[1]
Märkused muuda
Kirjandus muuda
- Michael Slote. Morality and Self-Other Asymmetry. – Journal of Philosophy, 1984, kd LXXXI, nr 4.
- Michael Stocker. Self-Other Asymmetries and Virtue Theory. – Philosophy and Phenomenological Research, 1994, kd 54, nr 3, lk 689–694.
- Michael Slote. Incoherence in Kantian and commonsense Moral Thinking. – Michael Slote. From Morality to Virtue, 1995.
- Michael Slote. Some Advantages of Virtue Ethics. – Michael Slote. From Morality to Virtue, 1995.
- Clay Splawn. The Self-other Asymmetry and Act-utilitarianism. – Utilitas, 2001, kd 13, nr 3, lk 323–333.
- David Alm. Deontological restrictions and the self/other asymmetry. – Nous, 2008, 42(4), lk 642–672.
- Ruwen Ogien. Self-other asymmetry. – Les Ateliers de l'Éthique, 2008, kd 3, nr 1, lk 79–89. Veebiversioon.
- Douglas Portmore. Dual-ranking act-consequentialism. – Philosophical Studies, 2008, kd 138, nr 3, lk 409–427.
- David Lefkowitz. Partiality and Weighing Harm to Non-Combatants. – Journal of Moral Philosophy, 2009, kd 6, nr 3, lk 298–316.
- Colin McGinn. The Architecture of Disgust. – Colin McGinn. The Meaning of Disgust, 2011.
- Michael Slote. Reply to Justin D'Arms and Lori Watson. – Southern Journal of Philosophy, 2011, kd 49, lk 148–155.
- Elizabeth Ashford. A Response to Splawn. – Utilitas, 2001, kd 13, nr 3, lk 334.
- Douglas W. Portmore, Commonsense Consequentialism: Wherein Morality Meets Rationality, 2011.
- David O. Brink. Liberal Preliminaries. – David O. Brink. Mill's Progressive Principles, 2013.